Teedeehitus vajab riigipoolset pikka plaani ja stabiilset rahastust, sest kvaliteetne ja kaasaegne taristu tõmbab käima majanduse, toob regioonidesse investeeringuid, tõstab turvalisust ja vähendab ääremaastumist.
Eesti Taristuehituse Liidu visiooniks on muuta Eesti Euroopa parima teedevõrguga riigiks. Vaadates aga riigipoolseid järgmiste aastate plaane teedesse investeerimisel, siis kahjuks praegu riigieelarvekavadesse teetaristu arendamiseks kirjutatud summad selle visiooni elluviimist ei toeta. Faktid räägivad selget keelt Eesti teetaristu konkurentsivõime kehva seisu kohta.
Taristuinvesteeringud kasvatavad majandust
Kui jätkame viimase 30 aasta teedeehituse tempoga, siis saavad Eesti kolm põhimaanteed neljarajaliseks mitte varem kui 100 aasta pärast. Põhimaanteede väljaehitamise edasi lükkamine toob kaasa raskeid liiklusõnnetusi, inimeste vigastusi ja surmasid, mida oleks võimalik vältida.
Eesti teede remondivõlg ulatub juba 4,4 miljardi euroni ja kasvab pidevalt. Ka mullu septembris ilmunud Riigikontrolli raport kinnitas, et riigiteede rahastamine ei ole praegusel kujul jätkusuutlik.
Teedevõrk on äärmiselt oluline majandusliku konkurentsivõime tagamiseks ja tõstmiseks. Maailma majandusfoorumi riikide konkurentsivõime edetabelis on Eesti taristu tase aga alles 45. kohal. Meie ees on nii Läti, Leedu kui ka näiteks Poola ja Ungari. Korralik taristu meelitab riiki välisinvesteeringuid.
The McKinsey Global Institute’i kohaselt tõstab iga taristusse investeeritud 1 euro riigi SKP-d 20 sendi võrra kõigil järgnevatel aastatel.
Vaatamata eelnevale eraldas Eesti riik teehoiuks sel aastal märgatavalt väiksema summa kui 2022. Ja järgnevad aastad ei too kaasa olukorra paranemist. Kui 2022. aastal oli riigi teedevõrgu säilitamise ja arendamise rahastamise tase 228 miljonit eurot, siis 2024. aastal on see 153 miljonit ja 2025. aastal ainult 108 miljonit.
Küsimus pole kasumis, vaadata tuleb laiemat pilti
Miks on taristuehitaja teede kehva rahastuse teemal viimase aasta jooksul aina aktiivsemalt sõna võtnud? Kas küsimus on tee-ehitusettevõtjate kasuminumbrites? Muidugi võib kitsa vaate puhul näha kogu probleemistikus eelkõige seda nurka, kuid tegelik probleem on palju laiem. Teedevõrk ei ole ainult asfalt meie teedel ja tänavatel, vaid see on tuhanded töökohad, valdkondlik kompetents, riigi konkurentsivõime ja kaitsevõimekus, inimeste elukeskkond ning ohutus. Teedevõrk on riigi majandusliku arengu tugitala ning selle unarusse jätmine kahjustab meie inimeste heaolu.
Taristusektor hõlmab palju tööjõudu ja töö kodumaisuse aste on väga suur. Soome erialaliidu
Infra RY 2020. aasta andmetel loob iga taristu ehitamisele ja hooldamisele kasutatud miljon eurot keskmiselt 15 töökohta.
Teetaristu ehitusega ei ole seotud ainult ehitajad, vaid arvestatav seos on ka muude tegevusaladega – nende seas projekteerimine, järelevalve, mäetööstus, ehitusmaterjalide ja -toodete tööstus, ehitusmehhanismide rent, mitmesugused muud teenused – näiteks autoveod. Need valdkonnad on väga kapitalimahukad, ettevõtjate poolt tehtud investeeringud on suured ja neid tehakse pika aja peale.
Innovatsiooni asemel püksirihma pingutamine
Pideva alarahastuse tõttu oleme ka olukorras, kus meie ettevõtetel on küll olemas valmisolek keskkonnasäästlikuks ja innovaatiliseks ehitamiseks, kuid riigil puudub valmisolek väärtuspõhiseid hankeid korraldada. See kõik on loonud olukorra, kus peagi hakkavad vähemalt osad taristuehituse ettevõtted pankrotti minema. Võib ju mõelda, et mis seal ikka, see on loomulik osa turumajandusest. Ent see tähendab ka asfalditehaste ja muude ehitusmaterjalide tootjate sulgemist, projekteerimisfirmade tööta jäämist ja veel paljud muud. Jääme ilma spetsialistidest, tehnilisest võimekusest, järelkasvust ja kompetentsidest. Kui soovime ühel hetkel teedevõrku edasi arendama hakata, siis tuleb hakata valdkonda praktiliselt nullist üles ehitama.
Teedevõrgu arendamise rahastusprobleemides vaevlemise asemel peaksime praegu mõtlema juba tulevikuteedele, looma kaasaegset linnaruumi ja tegelema keskkonnasäästliku innovatiivse teedeehitusega.
Praegune kokkuhoid on lühinägelik
Kokkuvõttes on selge, et teedevõrk vajab riigilt strateegilisi otsuseid. Praegu ehitamata jätmine on kallim kui see, et leida vahendid püsivateks ja piisavateks investeeringuteks. See on nagu hambaarsti külastamisega: kui pikka aega arsti juurde ei lähe, ootab sind ühel hetkel suure tõenäosusega ees valus ja kulukas protseduur. Nii ka teetaristu puhul. Teedevõrgu arendamist tuleb näha tervikliku ja pideva tegevusena, mis loob inimestele kiired ja turvalised ühendused.
Kaasaegse taristu kasutajana peavad ennast hästi tundma nii jalakäijad, jalgratturid kui autojuhid, väikesed lapsed ja puudega inimesed. Lühinägelik kokkuhoid täna mõjutab meie riigi ja inimeste rahakotti veelgi valusamalt tulevikus. See tähendab ka mitte riigieelarve riigieelarve haaval rahastuse tilgutamist (või rahakraanide kinni keeramist), vaid korralikku pikka plaani, mille alusel tuleb ka stabiilne rahastus ja teedevõrgu senisest teadlikum arendamine. Selline pikk plaan teedeehituses muudab Eesti majanduslikult tugevaks, toob meile välisinvesteeringuid, kindlustab julgeolekut ja annab meie inimestele mugava ja turvalise elukeskkonna.
