Ehitusvaldkonna aastakonverentsil „Ehitus 2026+” räägivad asjaosalised praeguse olukorra kirjeldamise ja tulevikuväljavaadete kõrval sellest, mida võiks edaspidi muuta hankekonkursside korralduses.
Muu hulgas tõstetakse lauale mõte, et alliansshanked aitaksid ka üldehituses kõigi osapoolte vahelised suhted tulemuslikumaks muuta ja sellega koos ka kogu ehitustegevuse efektiivsust tõsta.
Konverentsi Ehitus 2026+ raames toimuval arutelul teemal, milline võiks olla mõistlik hankekorraldus, osaleb Merko üldehituse juht Marek Hergauk, kes lisaks oma tööandjale esindab üritusel ka Eesti Ehitusettevõtjate Liitu.
Erilise tähelepanu all saavad diskussioonis olema alliansshanked, mis taristuehituses on esimeste hangetena juba töös ja Hergauk leiab, et ka hoonete ehituses võiksid tellijad seda hankevormi edaspidi rohkem rakendada. Leitakse, et allianssleping annab ehitusprotsessi osapooltele paindlikud võimalused kohe projekti algusfaasist alates teha tihedat koostööd lõppeesmärgi saavutamiseks ühtse meeskonnana.
Majanduse tõus või langus jõuab ehitusse viitega
Ehitus, nagu tegelikult terve majandus, elab üle heitlikke aegu. 2022. aastal tabas ka ehitussektorit järsk energia- ja ehitusmaterjalide hindade tõus, mis viis ka ehitushinnad kasvule, siis paar aastat hiljem tunnetati teatud stabiilsust ning räägiti võimalikust kuni kümneprotsendilisest hinnalangusest.
Praegu, kui analüütikud ja riigiametnikud jutlustavad lõpuks kätte jõudnud majanduskasvust, hindab Statistikaamet ehitussektorit selles osas siiski üheks pessimistlikumalt meelestatud valdkonnaks. Osaliselt on see tingitud ka asjaolust, et ehitusse lihtsalt jõuavadki majanduses toimuvad muutused mõningase viitega. Ehitussektori teatud inertsuse tingivad suhteliselt pikad, teinekord mitut aastat hõlmavad fikseeritud hinnaga lepingud, mis on sõlmitud ühtedes ärilistes tingimustes, aga mida tuleb täita ka siis, kui majanduslik situatsioon muutub – olgu siis paremaks või halvemaks.
Sellise määratlusega soostub ka Marek Hergauk, märkides, et ehitussektori omapära tõttu ollakse majanduse hetkeolukorrast alati teatud ajalises viites ning head uudised ei ole veel ehitussektorisse kohale jõudnud, mis tingib ka vähemalt esialgu mõningase ehitusettevõtjate seas valitseva pessimismi.
„Kui majanduses täheldatakse praegu paremaid aegu, siis võib eeldada, et ehitusse jõuab see tõus ja mahtude kasv mõne aja pärast, kui tellijate kindlustunne tõuseb, üldine seis turul läheb paremaks. Ka ettevõtjate positiivne ootus tuleviku osas kasvab ning hakatakse jälle investeerima ja projekte käivitama,“ ütleb ta. „Ja kui üldine majanduskeskkond võtab hoogu maha, siis ehitusse jõuab see samasuguse viitega, sest kui majandusaktiivsus väheneb, siis uusi projekte peale küll ei tule, aga olemasolevad ehitatakse ikkagi lõpuni ja sellepärast jõuab ka üldine langus ehitussektorisse muu majandusega võrreldes hiljem. Ehituses toimuvad protsessid lihtsalt pikema vinnaga, võrreldes teiste ettevõtlusvaldkondadega, sest on tavapärane, et ehituslepingud kestavad mitu aastat.“
Nii tõdeb Hergauk, et praegu ollakse ehituses sellises seisus, kus ühest küljest vaadatuna küll tellimusi ja tööd on, aga stabiilsust eriti ei paista ning seoses väliste mõjuteguritega on väga suur surve olemasolevate lepingute marginaalidele.
Riigi ebakindlad otsused tekitavad sektoris pessimismi
Kogu teema juures, eelkõige mis Eesti ehitusturgu puudutab, on tema sõnul oluline aspekt ka see, et elame sisepoliitiliselt äärmiselt ebastabiilsel ajal, mil ehitusettevõtjail on keeruline ette aimata, mida lähitulevik toob.
Kuna taristuehitajad sõltuvad reeglina ainult riigi tellimustest, siis on nende jaoks oluline, et juba tehtud siseriiklikke otsuseid ei muudetaks. Hergauk leiab, et riigi ebakindel ning sageli juba tehtud otsuseid muutev lähenemine näiteks taristuehituse projektidele muudab selles valdkonnas tegutsevate ettevõtete olukorra ettearvamatuks.
Näiteks toob ta viimatise valitsuse soovi lükata edasi Rail Balticu Eestis kulgeva trassi valmimine, millega on seotud nii paljud ettevõtted.
„Ehitusettevõtjad on selle tööga arvestanud, teinud investeeringuid tehnika soetamiseks, palganud uut tööjõudu, avanud karjääre jmt. Ja nüüd öeldakse, et tööde teostamise periood pikeneb aastaid. See mõjutab neid turuosalisi ja nende tehtavaid otsuseid ja rahapaigutusi ikka oluliselt,“ räägib Marek Hergauk. „Ehitaja seisukohalt on riigi käitumine selliste otsuste tegemisel ülioluline, neid ei tohiks teha kergekäeliselt, sest mõjutatud osapooli on palju. Riigi tellimustel on ka hoonete ja rajatiste ehituses oluline osa ja kui mingeid juba ehitusse planeeritud investeeringuid tuleb edasi lükata, siis on need ehitajale alati väga ebameeldivad uudised.“
Lõpuks jõuavad nii kohalikud muutused kui ka üleilmsed kriisid ka ehitusplatsile ning süvendavad ka seal ärevat õhkkonda. Olgu selleks kütuste ja muude naftasaaduste hinnatõus, sisendhindade ülikiire tõus või mõni muu kriisiolukord, ennekõike saab neid oma nahal tunda ehituse peatöövõtja – tal pole võimalik kõiki ootamatusi ette näha ja kindlasti pole võimalik neile kiiresti reageerida.
Hergauk nendib, et kui mingid sisendhinnad hakkavad järjepidevalt ülespoole kruvima, siis paneb see peatöövõtja fikseeritud hinnaga lepingute täitmise kahtlemata surve alla, sest üldiselt ei ole tellijad kuigi agaralt valmis lepingutingimusi poole pealt muutma.
„Tihtilugu tuleb peatöövõtjatel sellised ettenägematud hinnatõusud lihtsalt alla neelata,“ tunnistab ta. „Eks kõigil oleks parem toimetada stabiilses keskkonnas, aga maailm on paraku teistsugune. Ei maksa arvata, et maailma sündmused – näiteks Hormuzi väina blokaad – kuidagi Eesti ehitusettevõtetest mööda läheks.“
Ehitushindade tõus utsitab tagant üldist elukallidust
Ehitushinnad on viimase kümnendi alguses jõudsalt kerkinud, järgides ühelt poolt üldise hinnatõusu fooni, teisalt põhjustavad ehituse kallinemist ka mitmed üha karmimaks ja spetsiifilisemaks muutuvad nõuded ehitusele. Olgu need siis seotud hoonete parema energiatõhususe, siseruumide heliisolatsiooni, varjumiskohtade rajamise kohustuse või millegi muuga. Lisanduvad nõuded tingivad omakorda vajaduse kasutada tehniliselt keerukamaid lahendusi. Kõik täiendav ja nõuetest lisanduv toob kaasa paratamatult ehitamise kallinemise.
Marek Hergauk on seda meelt, et alati, kui kusagil keeratakse nõuetele vinti peale, siis on tulemuse küljes ka vastavalt suurema numbriga hinnalipik. Kui näiteks kortermaja ehitusel tuleb lähtuda karmimatest helipidavuse ja energiatõhususe nõuetest ning rajada varjumiskoht, siis seda kõike peab tegema, aga lõpuks kajastub see ka korteri ruutmeetrihinnas. Paremate ja karmimate nõuete rakendamine toob aga kaasa üleüldise hinnatõusu, mille me tarbijatena kujul või teisel lõpuks kõik ühiselt kinni maksame.
„Protsenti, mille võrra mingi konkreetne nõude karmistumise rakendamine hoone ehitust kallimaks teeb, on erinevate nõuete puhul keeruline öelda. Paraku see sõltub väga paljudest muudest teguritest ning kindlasti ei ole see iga hoone puhul kindel protsent ehituseelarvest, aga igal juhul on selge, et kõik lisanduvad või karmistuvad nõuded, aga ka igasugune täiendav raporteerimiskohustus või aruandlus, mis nende nõuete täitmisega kaasas käib, tõstavad ehitushinda, sest kõige jaoks on vaja ju mingit lisaressurssi,” räägib ta. „Ehitaja ülesanne on teha oma tööd vastavalt nõuetele ja tellija soovidele. Kokkuvõttes maksab klient selle kõik kinni ja sõltub tema äriplaanist, kas ja kuidas mingi objekt ehitada. Ma pigem siiski arvan, et ükski hoone ei jää pelgalt muutunud või karmimatest nõuetest tuleneva mõningase hinnakallinemise tõttu ehitamata.“
Mida täpsem hange ja projekt, seda sujuvam ehitamine
Hergauk räägib, et peatöövõtja seisukohast on head ja tema silmis mõistlikud ehitushanked sellised, mille puhul tellija teab, mida ta soovib, hange on tehtud selge ja korrektse, nõuetele vastava projektdokumentatsiooni põhjal ja see on tasakaalus lepingutingimustega. See tähendab tema sõnul väliste ettenägematute riskide võimalikult võrdset jaotamist tellija ja peatöövõtja vahel. Tihti on aga nii, et kõik ettenägematustega seonduvad riskid tahetakse jätta töövõtjale ja tema kanda jääb ka suurem osa vastutusest objekti kvaliteetse tähtajaks valmimise eest, olgu ümberringi valitsev turu- ja majandusolukord milline tahes.
Riiklikes hanketingimustes nõutav kvalifitseerimistingimus reeglina tema hinnangul ehitajale erilist peavalu ei valmista, sest kõigil on vaja omada referentse, vajalikku kompetentsi, töötajad peavad olema kvalifitseeritud ja kutsetunnistustega jmt – kui tahad ehitusturul tegutseda, peab see kõik ehitusfirmal tavapäraselt niikuinii olemas olema.
Kõige segasemaks nimetab Marek Hergauk selliseid hankeid, kus tellija ei tea veel ise ka täpselt, mida ta soovib, töökirjeldused on primitiivsed, projekti võib-olla veel polegi või on see puudulik ning tulemust ei osata ka korrektselt kirjeldada. Pakkuja peab aga sellisele puudulikule infole tuginedes kokku panema võimalikult täpse hinnakalkulatsiooni ning kõikide riskidega hinnas arvestama.
Hergauk siiski lisab, et seda kõike ei saa üldistada, sest on ka vastupidiseid näiteid, kus hange on väga hästi ja selgelt ette valmistatud, mis kindlasti tagab tööde teostamisel ka palju parema tulemuse.
Alliansshanked aitavad ehitussektori tootlikkust tõsta
Rääkides katsumustest ja probleemidest, mis praegu ehitussektori ees seisavad, toob Marek Hergauk välja tõsiasja, et näiteks võrreldes Põhjamaadega on Eesti ehituse tootlikkus ikka veel märksa madalam. Selle tõstmine on suur väljakutse, sest kui ehitus ja tööjõud muutuvad järjest kallimaks, siis pole ehitajal tema hinnangul muud võimalust, kui et tuleb hakata efektiivsemalt tegutsema.
„Tootlikkuse tõstmises on meil vaja astuda väga pikk samm. Leian, et tootlikkuse parandamise üks võtmesõna on tõhusam planeerimine,“ iseloomustab Hergauk ehitusvaldkonna üht olulist eesmärki. „Kui me suudame ehitust senisest paremini planeerida, organiseerida ja optimeerida, seisakuid ja ümbertegemisi vältida, siis on võimalik saavutada ka tootlikkuse hüpe.
Digitaliseerimine võib olla samm edasi, aga lõppeks teevad töö ära ikkagi inimesed. Praegune murekoht seisneb selles, et ehituse planeerimisse panustatakse vähem, kui oleks vajalik ja teinekord ka pealiskaudselt. Planeerimisetapi alahindamine toob endaga kaasa tõrkeid ning aja- ja rahakulu“. Tema hinnangul aitaks planeerimisprotsessi tõhusamaks muuta ja ühtlasi ehitamise efektiivsust kasvatada alliansshangete laialdasem ning julgem kasutamine, kuna seal panustatakse oluline osa ajast ehituse ettevalmistusse. Kui taristuehituses on mõned alliansslepingud käimas, siis hoonete ehituses tehakse selles vallas alles esimesi samme.
Marek Hergaugul on selle lepinguvormiga kogumused olemas, sest Merko on praegugi seotud mitme alliansslepinguga. Ühe suurema eelisena toob ta esile asjaolu, et alliansslepingus puudub olulisel määral tellija ja ehitaja vastandamine. Pigem kinnistatakse neis ühtne meeskond, kes töötab parima eesmärgi saavutamise nimel.
„Allianss on hea võimalus tootlikkust tõsta, sest ehitusega ei alustata enne, kui on läbi viidud väga põhjalik planeerimisetapp, kus muu hulgas kaardistatakse erinevad riskid, mõeldakse detailselt läbi kõik ehituse etapid, luukakse erinevaid stsenaariumeid jmt,“ kirjeldab Hergauk allianssil põhineva koostöö eeliseid. „See on pikk protsess, mis võib kesta mitmeid kuid, kuid selleks kulunud aeg säästetakse edaspidi tänu sujuvalt kulgevale ehitusprotsessile.“
Siinkohal kutsub Marek Hergauk tellijaid üles alliansshangete vormi julgemalt viljelema, sest ka neile tõuseb sellest kindlasti kasu, eriti teatud tüüpi objektide puhul.
Mida kujutab endast ja millega tegeleb EEELi poolt kokku kutsutud ehituse osapoolte koostöögrupp?
Vastab töögrupis osalev Marek Hergauk
See on protsessis osalevatest osapooltest – peatöövõtjad, alltöövõtjad, projekteerijad, materjalitarnijad, omanikujärelevalve jt, koosnev töögrupp, mis püüab selgitada ja ära kirjeldada, millised on erinevate osapoolte ootused vastaspoolele selleks, et iga ehitusprotsessis osaleja saaks oma tööd parimal viisil, ilma tõrgeteta teha ja keskenduda ehitusprotsessis oma tööle, tehes seda maksimaalse intensiivsusega ja hästi.
Projekteerija ootus on tellijalt saada võimalikult täpne lähteülesanne selleks, et projekteerimistöö ilma suuremate muudatuste ja ümbertegemisteta valmis teha. Peatöövõtjal on ootus saada prokjekteerijalt võimalikult hea projekt selleks, et ehitustöid organiseerida ja planeerida. Alltöövõtja ootus on, et projekt, mille järgi ehitada, oleks korrektne ning et peatöövõtjal on tööd ja tegevused õiges järjekorras ning õigete kestvustega planeeritud jne.
Tundub lihtne ja loogiline, aga tegelikkuses on neid ootusi raske täita. Töögrupi eesmärk ongi aru saada, mida oleks vaja muuta ja mida selleks teha.
