Ühiskond on huvitatud sellest, et koolidest väljuksid motiveeritud lõpetajad, kellel on mitmekesised teadmised ja oskused ning tahtmine neid kasutada. Tööandjate huvi on mõnevõrra konkreetsem: oma töökollektiividesse oodatakse noori, kellele piltlikult öeldes juba esimesel tööpäeval või -nädalal saab usaldada vastutust.
See kooslus – haridusmaailmast väljuv särtsakas noor ja talle esimest praktika- või töökohta pakkuv ettevõte – on oluline. Sest kui selles pildis on midagi paigast ära, siis ei ole tööandjad motiveeritud koolidega koostööd tegema, mille tulemusena tekib omakorda oht, et rakenduslik keskharidus langeb sisuliselt päevahoiuteenuse staatusesse. Jah, see viimane on liialdus, aga ka mitte liiga kaugel kuvandist, millest oleme juba aastakümneid soovinud vabaneda.
Tuleb tunnistada, et nelja-aastase kutsekeskhariduse ideel ja ambitsioonil ei ole ideaaltingimustel mitte midagi viga. Vastupidi – mida saab noorel, tema perekonnal ja ka töömaailmal olla selle vastu, et koolilõpetaja saab kaasa tugeva üldharidusliku baasi, erialased oskused ja teadmised (ehk kompetentsi), kutsepädevuse (ehk tunnustatud kompetentsi), kontaktid praktikakohtadest ja vabaduse valida tööelu või jätkamise kõrgkoolis. (Jäägu siinkohal pikemalt käsitlemata, et ka seni on kutseharidusse saanud tulla gümnaasiumi lõpetanud noored, kes ühe aastaga omandavad erialased teadmised ja oskused ning pädevuse. Olles selles viimases enamasti edukamadki kui kutsekeskhariduse omandanud taotlejad. Selliseid õppekohti, st ressursse selle tagamiseks, on aga seoses 4-aastaste õppekavadega jäänud paratamatult vähemaks.)
Vasturääkivusi on palju
Selleks, et muuta kutsekeskharidus konkurentsivõimeliseks ja atraktiivseks, on Haridus- ja Teadusministeerium (HTM) sõnastanud muu hulgas järgmised meetmed:
- Uued laiapõhjalised valdkondlikud õppekavad, „küpsemine” spetsialiseerumiseni
- Personaalsem lähenemine õpiteede valikule
- Õppe pakkumise kooskõlla viimine tööturu vajadustega
Need on vägagi asjakohased suunad, kui jätta tähelepanuta nende vasturääkivus. Ei ole just üleliia palju kuulnud, et gümnaasiumide süsteemset rahapuudust soovitakse leevendada individuaalse õppe pakkumise suurendamisega. On vägagi kaheldav, et töömaailm soovib olla osaline sellises „küpsemisprotsessis”, kuhu kutseharidus reformi tulemusena suundumas on. Olgu see siin välja öeldud – tööturu vajadus on see, et kutsekeskharidus toodaks tulemusi – kompetentsust.
HTM: Aastal 2035 võiks valida rakendusliku keskhariduse vähemalt 40% põhikoolilõpetajatest. See tooks igal aastal tööjõuturule juurde kaasaegsete oskustega spetsialiste, kes annaksid panuse riigi majanduse arengusse ja tootlikkuse kasvu.
Gümnaasiumivõrgu konsolideerimisega seoses muutub kutsekeskharidus automaatselt „populaarsemaks”, kuna üha rohkematel põhikoolilõpetajatel ei jää lihtsalt midagi muud üle (ja taaskord – iseenesest ei ole selline poliitikavalik sugugi mitte vale).
Kui aga seda reformikooslust lähemalt silmitseda, siis näeme sellega ilmselgelt kaasnevaid riske ja vastuolulisi arenguid, aga sisuliselt mitte mingisuguseid leevendusmeetmeid.
Kutsekoolidesse jõuab üha enam gümnaasiumisse mittepääsenud „tugevaid joonealuseid” (see on „positiivne”). Ühtlasi muutuvad kutsekoolid peamiseks põhihariduse lünkade täitjaks ja kogunemiskohaks neile, kellel on kalduvus koolikeskkonnas mitte kõige paremini toime tulla (see on „negatiivne”);
Koolikohustuse ea tõstmine ja 4-aastastele õppekavadele üleminek annab teoreetiliselt küll aega juurde „küpsemiseks”, kuid niigi piiratud ressursse tuleb hajutada pikema perioodi peale ning ei ole näha, et see aitaks kuidagi kaasa õppe tööturu vajadustega vastavusse viimisel. Kui seni on kutsehariduse lõpetamise tavapärane osa olnud tööandjate korraldatud kutseeksam, siis kutse- ja oskusseaduse eelnõuga soovib HTM anda kutse andmise õiguse õppeasutusele. Nii hakkaks kool ise hindama oma töö tulemust ja otsustama, kas lõpetaja on kutse vääriline. On ilmselge, et selle liigutusega hakkavad õpitulemused ja kutsehariduse „tootlikkus“ paranema – paberil. Mil viisil see kutseharidust ja töömaailma aitab tugevamalt siduda, on jäänud arusaamatuks.
Kui seni on gümnaasiumiharidust ja kutseharidust tulnud paratamatult kirjeldada kui kahekiiruselist haridusteed, siis reformi tulemusena peame sellest mõttekujundist vabanema.
Samas, kui on selge, et atraktiivsust kasvatav kutseharidus peab enda sees need kahekiiruselised rajad paratamatult võimaldama, siis tuleb seda ka tunnistada, mitte peituda selliste kõlavate hariduspoliitiliste loosungite taha nagu „laiapõhjaline”, „personaalne” ja „küpsemine”.
