Eesti Kunstiakadeemia kunstikultuuri teaduskonna dekaani ning muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna professorit Hilkka Hiiopit kohtab sageli koos tudengitega mõnes Eesti mõisas või kirikus, tööhoos ja käised üles kääritud.
Hilkka Hiiopile meeldib teha midagi praktilist. Omal ajal ülikooli astudes ei olnud Eestis võimalik restaureerimist õppida, seega langes liisk kunstiajaloo peale. „Praktiline pool on mind alati huvitanud. Kunstiajalugu ei olnud mu esimene valik, kuid sealtkaudu sain hea teoreetilise tausta,“ meenutab ta.
Kui diplom kunstiajaloo erialal taskus, ei tahtnud Hilkka Hiiop siiski jääda pelgalt teoreetikuks ja muuseumisse tööle minna. Noore inimese julgusega läks ta ja koputas Eesti kunstimuuseumi restaureerimisosakonna uksele Kadriorus: „Tänu headele juhustele ning inimestele õnnestus jalg ukse vahele saada.“ Hiiop teab, et elus ongi asjad väga palju juhustes kinni. „Küsimus on, kas ja kui tõsiselt sa need juhused vastu võtad. Reet Viires võttis mind oma õpilaseks ja tänu temale õnnestus mul saada Saksamaale Berliini Gemäldegaleriesse praktikale. Olid 1990ndad, mil piirid olid veel suhteliselt kinni ja igaüks ei saanud minna. Juhus viis kokku õigete inimestega õigel ajal.“
Praktikale Berliinis järgnes Amsterdam, seejärel juba seitse aastat tööd Roomas: „Sel ajal hakkasime Juhan Maiste eestvedamisel üles ehitama EKA osakonda, mis on täna Eesti muinsuskaitsele oluline järelkasvulava. Kuna tegemist on väga kalli õppega, pooldasin toona pigem suunda, et restaureerimise praktilist õpet ei ole mõtet kohapeal teha ja tudengid tuleks saata väljaspoole Eestit õppima. Takkajärgi hinnates sai väga suur asi tehtud. Nüüdseks pole tegemist ainult ühe osakonnaga ühes koolis, vaid tekkinud on terve koolkond. Ka ühiskonnas on nendel teemadel käivitunud arutelu.“
Väärtuse tekkimine ja loomine
Muinsuskaitseliselt väärtuslik hoone on samas funktsionaalne. Kunstimälestised asuvad hoones, kuid neil ei ole nii konkreetset funktsiooni. „Sealt see vahe tuleb, et hoonete restaureerimisest on lihtsam aru saada kui sellest, miks me selle sees olevate kunstiväärtustega peame tegelema. Kunstiväärtus annab aga niivõrd palju juurde just ajaloolisele perspektiivile, meie tajule ja kultuuriruumi mõistmisele. See on põhjus, miks me kunstimälestisi tähtsustame.“
Nii muudavad kiriku lagedel ja seintel olevad maalingud selle külastajale tähendusrikkamaks, jutustades mineviku lugu ajast ja inimestest, kes teose lõid ja seda vaatasid. Hiiopi sõnul on inimeste loo rääkimine pärandi puhul väga oluline. „Lugu hakkab läbi kunstiteoste märksa enam avanema, neis on tunda inimese käepuudutus, minevikus elanud inimeste taju. Kui keskaja teoste puhul saame inimest aimata materjaliteostusest, siis lähimineviku kunstipärand on otsesemalt inimesega seotud – kunstnikud või nende lähikond on siiani elus ning me saame teosega siduda otsesed mälupildid, ajastukonteksti.“
Lähimineviku pärand
Kui keskaja- ja mõisapärand on koondunud kindlatesse piirkondadesse, siis lähimineviku ja nõukogude aja pärand on laotunud üle terve Eesti. „Soositi arengut väljaspool Tallinna, igale poole loodi lõputuid kolhoosikeskusi ja kultuurimaju. On fenomenaalne, palju kunstile tähendust anti. Kui praegu räägime 1% seadusest, siis tol ajal sündisid tohutud monumentaalkunstiteosed igasse külakeskusesse. 1990ndatel läks sellest küll väga palju kaduma, kuid tänaseks õnneks teravat küsimust enam pole, kas ideoloogiavaba nõukogudeaegset pärandit säilitada.“
Eraldi teema on väga tugeva ideoloogilise taagaga militaarkunst. „See on vastuoluline pärad, kus tekib küsimus, kellele ja miks me seda säilitame. Samas muinsuskaitse tegeleb eelkõige mäletamise, mitte meeldimisega. Me ei taha ajalukku tekitada veel valgeid laike: see on periood, mis on ajaloos olnud ja nende teoste kaudu me mäletame seda aega. Samas tuleb hoida selget joont, et läbi säilitamise me ei idealiseeriks selle aja ideoloogiat, vaid räägiks, miks see kunstiteos sündis.“
Fragmendid räägivad oma lugu
Paratamatult käib elu oma rada ja hooneid lammutatakse või ehitatakse sedavõrd ümber, et kunstiteoseid nendes ei ole võimalik säilitada. Nii juhtus ka 2013. aastal: tekkis arutelu restorani Tarvas seinale maalitud Elmar Kitse pannoo üle. Teose saatus rippus lammutamisele määratud hoones juuksekarva otsas. Koostöös tudengitega lõigati pannoo seinast lahti ja eemaldati koos krohviga.
„Kui hoone on määratud lammutamisele, tekib järsku küsimus, mis me teeme kunstiväärtustega selle sees. On väga oluline, et tekiks diskussioon, kas saame säilitada mingisuguse osa hoonest, mis seda kunstiteost kannab. Kui see ei ole võimalik, siis palju ollakse nõus investeerima, et kunstiteost päästa, ja kolmandaks – mida see päästmine tähendab? Konkreetne hoone on kunstiteose raamistus: kas teosel on tähendus ka ilma hooneta ja mis saab hoonest eemaldatud teosest edasi?“ küsib Hilkka Hiiop. Kuigi Elmar Kitse Tarvase seinale maalitud pannoo on üks märgilisemaid nõukogudeaegseid teoseid üldse, seisab see siiani ERM-i fondis. „Siin tekib küsimus, miks ja kelle jaoks see eemaldati?“
Pisut paremini on läinud 1963. aasta valminud Dolores Hoffmanni 74 m2 suuruse Kopli kino freskoga „Hommik“. Kuna lammutatud stalinistliku kino asemele ehitatud Maxima pood loobus teose eksponeerimisest, saab selle fragmente täna uudistada Tammsaare pargipaviljonis. „Leping nägi ette 5 m2 seinalt maha võtmist, kuid võtsime tudengitega nii palju, kui meil jõudlust oli. Hoffmanni fresko on väga kõnekas, kuna sellel hakkavad meid kõnetama seal kujutatud inimesed, keda me tunneme oma lähiajaloost.“
Rahu kino ja Tarvase näide on ühed paljudest. Kui kunstiakadeemia peahoonet lammutati, oli see pilgeni täis monumentaalkunsti. „Võtsime seda tudengitega gerilja-kombel seintelt maha ja nüüd paneme uutele alustele. Endises EKA sööklas paiknenud Urve Dzidzaria must-valge sgrafiito fragmendid on leidnud tee tänasesse EKA sööklasse. „See on hea näide sellest, kuidas väike mälufragment liigub ühest ajast teise ja inimestel tekivad seosed selle ajalooga.“
Pärandist rääkimine
Kuidas aga suhtuda purustatud linnade taastamisse, mille hooned peitsid suurel hulgal kunstipärandit? „Üldiselt muinsuskaitse sellist rekonstrueerivat lähenemist taunib – sa justkui taaslood ajalugu, aga läbi selle ka võltsid. Teistpidi toetan väga loomingulist pärandi säilitamist, kus originaal on püha, kuid selle ümber saab luua kaasaegseid tehnilisi võimalusi kasutades maailma, mis taasloob ja kontseptualiseerib ajalugu ja pärandit. Nii olen ka Narva puhul kindlasti esimene, kes ütleb, et nukumajasid ei hakka tegema. Teistpidi, kui võtta seda loominglise projektina, kus ajalugu räägitakse lahti läbi digitaalsete vahendite või kaasaja loomingust lähtuvate rekonstruktsioonide abil, saab teha ülikihvti asja.“
Aeg ja inimesed muutuvad kiiresti ning aina olulisem on küsimus, kuidas kommunikeerida ja näidata pärandit: „Öeldakse, et tänapäeva inimene muutub pinnapealsemaks, tarbib infot täiesti teisiti. See ei tähenda, et see on kuidagi halvem. Kirjateksti ja staatilise foto kõrvale on vaja juurde kaasaegseid meediume, mille abil seda infot teatud mängulisusega vahendada. Infol on palju kihte ja on väga huvitav leida uusi kommunikeerimisvahendeid.“
Uusi esitlusvõimalusi tuleks seega ka pärandvaldkonnas maksimaalselt ära kasutada, nt digitaalsed platvormid, projektsioonid jm.
Järjest olulisemaks muutub ka erinevate distsipliinide omavaheline haakumine. „Me tegeleme füüsilise mateeriaga, kuid soovime näidata ka inimest, kes selle teose lõi või kuidas see tehti. See on tohutult kõnekas ja laiemat avalikkust kõnetav.“ Seega – miks mitte näidata vaatajale, millises ajas elas kunstnik, mis muusikat ta kuulas või mida sõi. Valdkondi, mille kaudu taustu avada ja pärandit kommunikeerida, on väga palju.
Hilkka Hiiop usub, et inimeste teadlikkus ja suhtumine kunsti on päris palju paranenud. „Läbi tudengite kasvatad noort põlvkonda, aga ka lood ühiskondlikku suurt pilti. Eks meie ühiskond on saanud ka rikkamaks – kõik pole enam taandatud rahale ja kasumile ning ühiskonnas osatakse palju enam kunsti väärtustada.“ Hiiop on kindel, et kätt peab juhtima mõistus ja pea. Meie ülesanne ongi seda teemat mõtestada ja esitada küsimusi: mis on kunstipärandi väärtus, kas ja mil määral seda üldse peaks säilitama, palju meie ühiskond on valmis panustama? Need diskussioonid on loodetavasti suures osas veel ees.
