On üsna märgiline, et satun pea veerand sajandit Tallinna muinsuskaitse eesotsas seisnud Boris Dubovikuga juttu rääkima märtsikuus, mil just on möödunud aastajagu päevi ajast, mil oma elutöö vanalinna kaitsmisele pühendanud mees ametist priiks sai.
Märgiline just selles mõttes, et just meie kohtumisele eelnenud päeval sai avalikkusele teatavaks, et kultuuriministeerium tahab pealinna muinsuskaitsjate vastuseisust mööda minna ja Estonia teatri juurdeehituse riigi eriplaneeringu kaudu ikkagi läbi viia. Sest räägitagu n-ö ametlikus keeles mida tahes, aga just juurdeehitusele tulihingeliselt vastu seismine sai ajendiks, miks Boris Dubovik veidi enam kui aasta tagasi lahkumisavalduse lauale lõi.
Ta ise oma tunnetest küll väga detailselt ei pajata, aga eks selles otsuses oli lisaks ülemuste survele omajagu ka solvumist – kogu hingest Tallinna keskaegset vanalinna armastav Dubovik ei tahtnud osaleda tegevuses, mida ta ise on nimetanud UNESCO maailmapärandi reeglitele vilistamiseks. Oma lahkumisega ei andnud Dubovik loobumisvõitu, vaid loodab, et ooperimaja laienduse vastu võitlevad edasi juba UNESCO Eesti poliittuultest mõjutamata eksperdid. Juba aasta eest otsustati, et Tallinna linnavalitsus peab UNESCO-t teavitama maailmapärandit mõjutada võivatest planeerimis- ja ehitustegevustest, mis tähendaks sõltumatu ekspertiisi tegemist. Kiri UNESCO-le küll saadeti, aga selle sisu oli umbes säärane, et vara on järeldusi teha, midagi pole veel otsustatud, eksperdi saatmist ei ole ka praegu vaja ja küllap saame ise hakkama.
Üldiselt on Tallinna linn n-ö ametlikult siiani väljendanud vastuseisu Estonia teatrile juurdeehituse rajamisse, vähemalt sellisel kujul, nagu teater seda soovib. Soov tuleb riiklikult tasandilt. Samas on teisi signaale andnud Tallinna abilinnapea Madle Lippus, kelle kureerida on muu hulgas linnaplaneerimise ameti töö, mille koosseisu kuulub 2016. aastast ka pealinna muinsuskaitse osakond ja kes varem on töötanud riiklikus muinsuskaitseametis. Nii selgitas ta läinud aasta veebruaris juurdeehituse plaaniga edasiliikumist asjaoluga, et riik eraldab ooperimaja jaoks 60 miljonit eurot, millest piisabki ainult juurdeehituseks, mistõttu pole mõtet arutada uue eraldiseisva maja ehitamist, mille hind oleks umbes neli korda suurem.
Algusaeg möödus erastamiste tähe all
Tallinna muinsuskaitsjate pesa on aastaid asunud Apteegi tänava ja Raekoja platsi nurgal asuvas kitsukeses kolmekorruselises majas, keskaegses linnakodaniku ja võimalik, et kohaliku kaupmehe elamus, mille esmane ehitusaasta võib jääda 15. sajandisse. Ehk umbes samasse aega, mil teispool tänavat asutati Raeapteek.
Boris Dubovik on selles majas jätkuvalt omainimene, sest vaevalt kuuldes tema lahkumisest muinsuskaitseosakonna juhi kohalt, kutsus linnapea Mihhail Kõlvart Duboviku endale kultuuriväärtuste alast nõu andma. Lisaks käib ta Eesti Kunstiakadeemias tudengitele loenguid pidamas.
Boris Duboviku, omade seas Borka, kutsus oma alluvusse toona eraldi asutusena tegutsenud Tallinna muinsuskaitseameti juht Liisa Pakosta. Mälestus omaette struktuuriüksusest püsib Dubovikus siiani. Kui 2017. aastal toimus tema meenutuste põhjal valminud raamatu esitlus, ütles ta kõigi kohalolnute ees selle ka välja: „Ma küll kardan, et mu silmad seda ei näe, aga unistus on mul ikka – et taastataks Tallinna muinsuskaitseamet.”
Aeg on edasi veerenud ja nüüd märgib ta ohkega hääles: „Nad ei tee seda. Poliitika lihtsalt ei võimalda.” Aastal 1999 Tallinna muinsuskaitsealast tegevust juhtima asudes oli esimene mastaapne erastamislaine vanalinnast juba üle käinud, aga teine seisis alles ees. Esimene periood oli 1990. aastatel, mil pärijatele vara tagastati, teine algaski põhiliselt uuel sajandil, kui kõike, mida ei õnnestunud tagastada, hoogsalt erastama asuti. Boris Dubovik mäletab hästi, kuidas see protsess käis, sest toonase muinsuskaitseameti juhi töö hulka kuulus ka osalemine kesklinna valitsuse linnavara komisjoni töös.
„Kuni selle ajani kuulusid paljude vanalinna hoonete esimeste korruste äripinnad – kohvikud, poed – kesklinna valitsusele. See oli linna vara, mis kõik lasti erastada. No ja lisaks muidugi ka hulk kortereid, mis polnud õigusjärgseid omanikke leidnud,” meenutab Dubovik. „Üks viimaseid erastamisi oli Pikk tn 15, kus varem asus Eesti rahvusliku käsitöö pood. Ja siis kritiseeritakse, et kõik vanalinna poed on matrjoškasid täis. Aga ise me oleme ju andnud need erakätesse. Olnuks need linna äripinnad, saaks linn seada tingimusi, millist tüüpi äriga seal tegeldakse.”
Vanalinnas on ka hulk riigile kuuluvaid hooneid, aga kuna valitsusasutused on viimastel aastatel järjest vanalinnast lahkunud, siis ilmselt ootab ka neid ajapikku mahamüümine. „No väga kahju on. Võta näiteks Kolm Õde – superilus maja, aga hotell läks pankrotti, praegu käiakse kohut, uksed on kinni. Või käin täna mõnes restoranis, nädala pärast lähen mööda – uksed kinni,” kahjatseb Dubovik tõsiasja, et suur osa väärtustest, mida vanalinna hooned endas peidavad, jäävadki avalikkuse eest peitu.
Samas leiab ta, et ka suhtumine muinsuskaitsesse kipub alla käima. „No Katariina kiriku katusele taheti panna päikesepaneele,” toob ta selle suhtumise iseloomustamiseks näite.
Nõukaaegse krohvi alt tuleb ilmsiks suuri väärtusi
Uued omanikud asusid vanu, sageli pikalt tühjana ja hooldamata seisnud vanu hooneid muidugi hoogsalt renoveerima, sest pikk nõukogudeaeg oli ka vanalinna majade siseviimistlusse toonud kipsplaadi ja mitmed uued tsementkrohvi kihid. Kõik see sai aga toimuda ainult muinsuskaitsjate valvsa pilgu all ja etteantud tingimusi täites ning just tänu sellele ilmus nähtavale nii mõnigi ajaloohõnguline muinsusväärtus, mis vahepealsetel hoolimatuse aegadel oli suvalise mördiga üle plätserdatud.
„Sel ajal tuli välja ikka suur hulk väärtuslikke detaile – raidkiviaknad, lae- ja seinamaalingud, sambad, talad ning mida kõike veel me selle restaureerimisbuumi ajal ei avastanud,” räägib Dubovik. „Peaaegu pool vanalinna sellistest hinnalistest kultuuri ja ehituskunsti väärtustest on tulnud nähtavale just sel perioodil, paarikümne aasta jooksul eelmise sajandi lõpus ja selle alguses.”
Ta leiab, et omanike suhtumine on selle protsessi käigus tänaseks algusajaga võrreldes palju ja positiivses suunas muutunud. Kui alguses oli keeruline eriti välismaalastele selgeks teha, et Eesti seaduste järgi ei tohi Tallinna vanalinna keskaegsetes majades ka siseruumides midagi meelevaldselt muuta või ümber ehitada. Ühele inglise härrasmehele ütles Boris otse välja, et kui sa soovid midagi teha ainult oma tahtmise järgi, siis mine tagasi Londonisse ja tee seal, kui lubatakse. Meil siin ei lubata.
Juba siis asus ta linna restaureerijaid toetama. Boris Dubovik ei olnud aga rahul, et omanikele antakse lihtsalt raha.
Ta otsustas luua siiani toimiva süsteemi, mille kohaselt eraomanik ei saa enda kätte sentigi eraldatud toetusest, mida võis olla 50% tööde maksumusest, teatud tingimustel rohkemgi. Mingi erilise väärtuse ilmnemisel võetakse selle restaureerimiseks kolm hinnapakkumist, mille seast koos omanikuga valitakse välja tööde teostaja, sõlmitakse omaniku, linna ja firmaga kolmepoolne leping ning raha kantakse juba ettevõttele vastavalt tehtud töödele.
„Eks tuli omanikele seletada, miks tasub kipsplaadid eemaldada ja ikkagi uurida, mida need vanad seinad, laed ja talad endas peidavad. Kui nad said aru, et saavad sel moel enda valdusesse pinna, mida isegi vanalinnas teist ei leidu, siis muidugi suhtumine muutus,” kirjeldab Dubovik aega, mil muinsuskaitsele ja lisaks seadustele viitamisele pidi teinekord ka veenmiskunsti rakendama. „Asi jõudis välja selleni, et juba enne ostmist hakati meie juures küsimas käima, et kas selles või tolles hoones võib leiduda midagi väärtuslikku kinnimüüritut. Olen neile siis ikka öelnud, et kindlasti leiame midagi.”
Narva saatus muudab kurvaks ja teeb vihaseks
Kui Tallinna vanalinn on üleilmse tähtsuse ja tuntusega kultuuriväärtus ning ka avalikkuse pideva tähelepanu all, siis mujal Eestimaal otsustab mälestiste säilitamise ja kaitsmise üle valdavalt riigi muinsuskaitseamet. Tõsi, mõnedel üksikutel linnadel on sõlmitud halduslepingud kohalike ametkondadega.
Tõsiasi, et õiget korda selles osas pole, on Duboviku arvates põhjustanud ka lahkhelid Rakvere nn vana punase maja ümber – uusarendustele jääb see ette, otseselt kaitse all see ka pole, aga nüüd, kui seda ähvardab lammutamine, on kired lõkkel. Ta on seisukohal, et kui linnas puudub selge arusaam muinsuskaitseala piiridest, kooskõlastuste vajadusest, miljööväärtusest, vaatekoridoridest jms, siis lõpevadki sellised asjad tüliga.
Dubovik tegi 2000. aastate alguses, kui riigi muinsuskaitseameti direktoriks sai Agne Trummal, ettepaneku, et Narvas moodustataks vähemalt sealse raekoja ümbrusesse muinsuskaitseala ja taastataks ennesõjaaegne hoonestus, mis kogu Teise maailmasõja vältel, aga lõplikult 1944. aasta 1. märtsil pihuks ja põrmuks pommitati. Taastamise abil saaks kasvõi osaliselt sealse vanalinna omaaegset suursugusust markeerida ja tulevastele põlvedele säilitada. Juhtus aga see, et aja jooksul lammutati seegi vähene, mis veel alles maha, millegi taastamisest polnud juttugi.
Kui tahta, et Boris Dubovik emotsionaalseks muutuks, tasub mainida näiteks Narva kunagise börsihoone restaureerimist: „Börsihoonet hoiti pikalt katte all, aga kui siis kate ühel heal päeval maha tõmmati ja ma kolleegidega seal olles nägin, mis selle all peitub, siis ütlesin küll, et vabandage väga, mina rohkem Narva linna ei tule,” iseloomustab ta oma tundeid. „Narva oli tõesti fantastiline linn enne sõda ja nüüd ei saadud isegi selle ajaloolise linna südant väärikalt taastada. Vallutajad ju teavad – kui sa teed ühe ajaloolise linna maatasa, siis koos sellega kaovad ka mälestused, kaob ajalugu. See on taotluslik, et niimoodi mõrandada rahvuse identiteeti. Narva puhul läks see väga konkreetselt korda, kuigi pärast sõda olid ju seinad ja müürid veel püsti, oleks saanud taastama asuda. Ei, kõik lükati maatasa.”
Seadused ja poliitika tekitavad kummalisi olukordi
Üks Tallinna vanalinna kurioosum asub Harju tänava kõrval seisva roostes ja laguneva viljaauto näol, mis võib ju turistidele nalja teha, ent mis tegelikult kujutab ikkagi ühte meie lähiajaloo häbiplekki. Selle kinnistu omanikuga on sõdinud ka Boris Dubovik, kui tuli teade, et keset vanalinna on toodud hunnik sõnnikut ja pannakse kartuleid maha. Toona andis riigi muinsuskaitseamet maaomanikule õiguse keskaegses vanalinnas 21. sajandil kartuleid kasvatada, sest tegu on eramaaga ning iseenesest sellega otseselt muinsusväärtusi ei rikutud ja 30 sentimeetri sügavust mullaharimist ei saa nimetada kaevetöödeks.
„Kohtusime temaga Kõlvarti juures kabinetis ning tuli välja, et maaomanik soovis kinnistu müügi eest sisuliselt kolm korda rohkem, kui linn oli valmis maksma,” ütleb Boris Dubovik. „Ütlesin juba siis, et kuulge, me oleme linnapea kabinetis, linnapea ei ole ärimees ega ettevõtte juht. Lähtume turuhinnast, mitte sellest, mida keegi võib tahta. Sellega sai see kauplemine läbi ja praegu on nagu on.”
Kui praegu kostub aeg-ajalt arvamusi, et Harju tänava hoonestuse võiks sõjaeelsel kujul taastada, siis Dubovik on seda meelt, et seal pole enam midagi ega millelegi taastada, sest keskaegsed vundamendid kasvasid omal ajal kümne aastaga niimoodi võssa, et kui ala hiljem välja puhastati ja liivaga kaeti, siis ei jäänud sinna enam midagi taastamisväärset.
Sarnases seisus on Tallinna linnahall, mille saatuse üle otsustamine pole tema hinnangul kuigi lihtne. Keegi rajatist muinsuskaitsealuste objektide nimekirjast maha ei võta, mis on asja juriidiline pool. Sest kui linnahall erandkorras kaitsealuste objektide nimekirjast eemaldada, tekiks samasugune õigustatud ootus ka teiste sarnaste ehitiste omanikel. Näiteks Pirita TOP-i puhul.
Teine pool on tehniline. Linnahalli tehnilist olukorda on Dubovik mitmeid kordi arutanud ja hinnanud oma vana sõbra, 90-aastase legendaarse ehitusteadlase ja -inseneri Karl Õigeriga. „Kui 2000. aastate alguses oli olukord hull, siis praeguseks on see sadu kordi hullem. Seal on dolomiidist viimistlusplaatide kinnitamiseks kasutatud tavalisest rauast kinnitusi, mis on tänaseks läbi roostetanud. See tähendab, et need tuleb maha võtta,” kirjeldab Boris Dubovik. „Ka kõik katusekatted tuleb maha võtta ja vahelaed suuresti välja vahetada. On see siis restaureerimine või mis see on?”
Viimane tilk karikasse oli Estonia kuubik
Riikliku muinsuskaitse ja Tallinna linna muinsuskaitsjate suusad on varemgi ristipidi jooksnud. Vastasseisu juured ulatuvad nõukogude aega ja see tipnes sellega, et 1994. aastal võttis toonane riiklik muinsuskaitse inspektsioon pealinna inspektoritelt ära sisuliselt igasuguse otsustusõiguse vanalinnas ja üldse Tallinnas toimuva üle.
Nii on Dubovikul meeles, et kui ta 1999. aastal Raekoja plats 12 majas tööle asus, tehti kõik otsused Uuel tänaval, tolleaegses riigi muinsuskaitseinspektsioonis.
Ühe esimese asjana võttis Dubovik ette halduslepingu sõlmimise riigiga, mille kohaselt eriti olulistes, vanalinna uusehitiste rajamist või ümberehitamist puudutavates küsimustes hakati edaspidi otsuseid langetama n-ö kahekordselt – nõus peab olema nii riik kui pealinn. Lõppes ajajärk, kui Tallinna muinsuskaitsjate toonane juht Rasmus Kangropool võis ju vastu olla, aga siis võttis riikliku muinsuskaitseinspektsiooni juhataja Fredy Tomps kätte, andis oma allkirja ja planeeritud asi sai ikkagi teoks.
Viimase viie aasta jooksul on toona sisse seatud süsteem taas lonkama hakanud ehk siis riiklikult on asutud otsuseid langetama üle Tallinna muinsuskaitsjate peade. Konkreetse näitena toob Boris Dubovik välja Harju 11 1967. aastal rajatud hoovimaja saaga, mille riik pealinna muinsuskaitsjate hinnangutest hoolimata lammutada lubas. Samasse lahtrisse võib asetada ka praegu Estonia juurdeehituse ümber toimuva.
Edukas muinsuskaitse vajab süsteemset lähenemist
Küsin, kas tänapäeval üldse ehitatakse midagi sellist, mis võiks ütleme poole sajandi pärast väärida kaitse alla võtmist? Selline küsimus võtab Borka muigama.
„Võid ise arvata, kuidas arhitektid mind armastavad,” ütleb ta. „Linnaruumi kui terviku perspektiivitunnetusega planeerimine on tänapäeval väga kaootiline ja juhuslik. Kui palju me pidime vaeva nägema, et kõrghooneid ei ehitataks laialipillutatuna ükskõik kuhu, sest piiranguid ega planeeringuid absoluutselt ei olnud. Kulus aastaid, et välja töötada dokumendid, kuhu neid võib ja kuhu ei või ehitada. Ja sellele vaatamata, et praegu on need alad olemas, tekib ikka kellelgi idee, et ehitaks 200 meetri kõrguse hoone Koplisse Sitsi vabriku alale. Ajaloolise ketrusvabriku juurde torni rajamise hoidis ära lennuamet, kust öeldi konkreetselt, et kui tahate, siis 60 korrust on maksimum.”
Mis üldse muinsuskaitsesse ja selle põhimõtetesse puutub, siis Boris Dubovik on seda meelt, et mälestiste seas oleks olnud juba ammu vajalik läbi viia põhjalik inventuur, sest erinevatel aegadel on kaitse alla läinud suvalisi hooneid, samas, kui tõesti säilitamist väärivad objektid ei paku justkui kellelegi huvi. Valitses süsteemi puudumine. Seda kohtab nii Tallinnas, teistes linnades, üle Eestimaa pillutatud tööstuspärandi seas, raudtee juurde kuuluvate ajalooliste jaamahoonete seas kui ka nõukogudeaegsete kultuslike maamärkide puhul.
„Kui kahekümne aasta jooksul on kommunaalamet suutnud vaid vanalinna üksikutes kohtades tänavad ühele tasapinnale viia, siis samas tempos jätkates kulub tänavate kordategemiseks tulevikus mitte 20, vaid 120 aastat,” märgib Dubovik. „Siinsamas meie maja trepi ees Raekoja platsil on maas nõukogude ajast pärinevad katkised betoonplaadid.”
Avalikkus ei tea, aga tegelikult on suur osa praegu Tallinnas käivatest restaureerimistöödest – Patkuli trepp, Katariina kiriku katus, Pirita klooster jmt. Kõik juba Boris Duboviku ametisoleku ajal planeeritud ja need otsused kannavad tema allkirja. „Mida edasi tehakse, ma ei tea.”
Boris Dubovik
- Sündinud: 18. mail 1955 Ukrainas.
- Eestisse tuli 1971. aastal.
- Tallinna muinsuskaitseameti juhiks sai ta 1999. aastal. Kui amet liideti 2001. aastal Tallinna kultuuriväärtuste ametiga, asus Dubovik juhtima seal muinsuskaitse osakonda. Aastal 2016 läks muinsuskaitse osakond linnaplaneerimise ameti koosseisu, kus ta jätkas osakonna juhina.
- 2023. aastal esitas Dubovik lahkumisavalduse, samal aastal kutsus Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart ta enda muinsuskaitse valdkonna nõunikuks.
- 2017. aastal ilmus raamat „Vanalinn, minu lemmik”, milles Boris Dubovik jutustab oma kogemusele ja mälestustele tuginedes lugusid muinsuskaitsjate tegevusest Tallinna vanalinnas. Raamatu autorid on Riin Alatalu ja Anu Seidla.
- 2005. aastal pälvis Boris Dubovik presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi.
- 2007. aastal sai Dubovik Tallinna teenetemärgi ja 2019. aastal Tallinna vapimärgi kavaleriks.
Allikas: EhitusEST