Aasta betoonisõbra tiitliga pärjatud Riho Oras on sõprade, kaasteeliste, kolleegide seas tuntud oma suure süvenemisvõime, täpsuse ja korrektsuse poolest. “Rihoga võib koos luurele minna küll,“ teavad sõbrad.
„Minu vanemad olid pärit maalt. Nad väärtustasid töökust ja ausust ning pidasid õigeks, et oma tööd tuleb teha hästi ja pühendunult. Olen alles vanemaks kasvades aru saanud, et need omadused peegeldasidki nende ellusuhtumist ja see mõjutas ka mind,“ hakkab Oras oma kasvamise ja küpsemise lugu otsast harutama.
Suureks mõjutajaks oli ka kool. „Väiksena olin Kalamaja poiss, hiljem elasime Mustjõel – kuni keskkooli lõpuni õppisin 22. Keskkoolis, mis täna taas Jakob Westholmi Gümnaasiumi nime kannab.“
Tagasi vaadates hindab Oras, et nõudlikkust oli koolis just parasjagu ja see oli hea. „Priimus ma päris ei olnud, aga matemaatika ja füüsika tulid hõlpsalt,“ räägib ta. „Ja lisaks mõjutas mind korvpall – hakkasin mängima 4. klassis – esimene treener oli Jaroslav Dudkin. Spordioskuste kõrval treeniti korvpallipoistes ka härrasmehelikkust, viisakust ja austavat suhtumist teistesse inimestesse.
„Meie trennis käisid ka need, kellest tippkorvpallurit ei oleks tulnud, aga trennis sai õigeks painutatud poiste käitumine ja selgeks teadmine, et kui oled ühes meeskonnas, tuleb ka ühise asja eest väljas olla.“
Et Dudkin oli ühtlasi ka Tallinna Polütehnilise Instituudi (edaspidi TPI) meeskonna treener, sattus Oras juba keskkooliaastatel sinna mängima. Vaid Eesti meistritiitel jäi koju viimata, ent Orasel on ette näidata kaks hõbedat ja pronksi. „Olen hiljem tähele pannud, et kui tööalaselt sattusid ühist asja ajama inimesed, kes korvpalliplatsil koos võistelnud, lahenesid asjad otsekui iseenesest, sest selline vennaskond hoiab kokku.“
Oras toob esile ka asjaolu, et sport, eriti aga meeskonnamängud, on väga hea indikaator inimese olemusest – kas ja kui palju keegi teistega arvestab, kuidas töötatakse meeskonna heaks, kes on liider – isiksuseomadused tulevad pallimängus hästi esile.
„Ma ise olen pigem meeskonnamängija, tahan anda panuse, et meeskonnal läheks hästi, seda nii korvpalliplatsil kui elus laiemalt. Tähtis on pall lõpuks korvi mängida, seega tuleb nii töös kui ka meeskonnas leida endale ja teistele niisugune paigutus, mis toob tulemuse.“
Ehitus? Muidugi ehitus!
„No ei tekkinud mul kahtlust, et ma TPI-sse ka õppima lähen,“ tunnistab Oras. „Sain aru, et niisugust fantaasialendu mul ei ole, et arhitektiks saada, paremini tundsin ennast matemaatikas.“
Kuid milline fookus tehnikaerialade hulgast valida? „Eks igaühel on oma stiihia: mõned on mootori- ja masinamehed. Mina seda ei ole. Ka pisidetailidesse süvenev elektroonika ja elekter polnud minu teema. Aga ehituse puhul – et plaanida ja paika tõsta pirakaid asju – tekkis sisemine äratundmine. Raudbetoon oli minu jaoks huvitav, ent keeruline materjal. Oli väga põnev teada saada, kuidas saab teha suuri lihtsustusi, et saavutada tõele lähedane tulemus.“
Ülikooliaastaid meenutab Oras vaid hea sõnaga – selles vanuses on juba oskust elu mõista, on vabadust ise otsustada ja toimetada. Ka abiellumine (nüüdseks on Orasel juba kuldpulmad ukse ees) ja poja sünd jäid just sellesse ajajärku. Õppejõudude ja hilisemate kolleegide mõju oli samuti oluline.
„Meil olid väga head õppejõud, kellega tekkis hea kontakt, esmalt erialane, hiljem tööalane. Raimund Räämet – ehitusmehaanika. Konstantin Ollik – tugevusõpetus. Ta oli ka mees, kes tõi mind nutikate võtetega teaduse tegemise juurde. Siis konstruktsiooniained ja Heinrich Laul – raudbetoon. Ta õpetas oma ainet väga huvitavalt, aga rääkis loengutes ka elust laiemalt ja pani ühe kivi sellesse teadmisesse, et töötegemine ja teistesse suhtumine on tähtis. Tema tõdemus, et raskem on mõista kui hukka mõista, on pikkamööda ka minusse kinnistunud. Edasi Johannes Aare, Valdek Kulbach – metallkonstruktsioonid, professor Leo Jürgenson… Ja minu kandidaaditöö juhendajad olid Heinrich Laul ja Karl Õiger.
Raudbetoonialane tarkus täienes oluliselt õppejõutöö tegemise ajal Vello Otsmaa abil, kellega saime aja möödudes sõpradeks. Sain võimaluse vabalt keeruliste teemade kohta pärida ja nende üle arutleda. Tema mõju on suur kõiges selles, mida ma raudbetoonkonstruktsioonidest tean ja oskan,“ loetleb Riho Oras oma olulisemaid õpetajaid.
Koolist tööpostile
Pärast TPI lõpetamist asus Oras projekteerijana tööle EKE Projektis. Tööellu lõi kiilu kohustuslik ajateenistus ohvitserina Nõukogude armees ja nagu Oras ise tagantjärgi hindab, siis elukarastust andis toonane periood küll, ent kui valida oleks, siis jätaks ta selle ajajärgu vahele. „Ruutjuure võis ära unustada, jagamist sai praktiseerida sel tasemel, et kui vilte jagada kahega, siis sai selgeks kas kõigile ikka jagub,“ muigab ta.
Pärast sõjaväeteenistust kutsuti noormees TPI-i ehituskonstruktsioonide kateedri juurde aspirantuuri. Teadustöö teemaks sai matemaatilist põnevust pakkuv teema ehk „Telk-vantkonstruktsioonide staatiline töötamine, arvutamine ja konstrueerimine“ ja aastal 1984 sai kaitstud ka tehnikateaduste kandidaadi kraad. „Tundsin siiski, et mind tõmbab raudkonstruktsioonide teema. Ja kui hakkasin õppejõuametit pidama, imestasin isegi, et Laul ja Otsmaa mind sel teemal nii palju usaldasid. Sattusin ehk liiga noorelt suure üksuse juhtkonda. Nimelt pidasid Lembit Joorits ja Kaido Hääl mind kord koridoris kinni ja tegid ettepaneku hakata ehitusteaduskonna prodekaaniks. Sellest ettepanekust ei julgenud keelduda. Olin siiski päris noor, eriti ehitusteaduskonna prodekaani kohta. Sain hakkama, aga vaimujõudu nõudis see töö kõvasti – sõltus ju sageli minu otsusest, kas näiteks noormees võetakse sõjaväkke. Kui töölt koju jõudsin, vajasin paar tundi vaikust ega soovinud suhelda, tahtsin ju oma tööd hästi ja õiglaselt teha, ent kahtlesin, kas on ka piisavalt tarkust, et õigeid otsuseid teha.“
TPI aastatesse mahtus veel töö ehituskonstruktsioonide kateedri juhatajana. „Ise poleks hakanud, aga kolleegid veensid,“ teatab Oras tagasihoidlikult.
Ülikool pakkus pea alati midagi mõttele. „Jõudsid ju siia valdkonna probleemid ja nii kogunes vabariigi tarkus ehituskonstruktsioonide kateedrisse väljakutseid lahendama. Sain jälgida, kuidas erudeeritud meeste mõte liikus,“ meenutab ta. Rõõmu ja jõudu andis ka teadmine, et noortel üliõpilastel silmad särasid: „Näiteks saime 1990. aastate alguses kateedrisse kaks elektronarvutit. Kui mina kell 8.30 hommikul tööle tulin, siis mõned tudengid alles sättisid sealt koju minema ja olid rahul, et said sellise masinaga töötada.“
Ülikoolist erasektorisse
Aasta 1992 tõi Riho Orase ellu suure muudatuse. Ülikoolielu pakkus väljakutseid, ent tollel ajal ei tulnud palganumbrid elumuutustega kaasa, lisaks oli ülikooli struktuur muutuste tuules. „Sain ühel hetkel aru, et rahatu boheemlase eluga ma jätkata ei saa. Kui mind kutsuti Soome konsultatsioonifirmasse tööle, tegin otsuse liikuda edasi ja minna tööle erafirmasse. Kui nüüd, 70-aastasena, analüüsin ja kaalun toonase otsuse plusse ja miinuseid, siis arvan, et olen saanud teistmoodi kogemusi ja perele rohkem võimalusi pakkuda,“ hindab Oras. „Toona mõtlesin ka, et äkki pöördun mingil ajahetkel ülikooli tagasi, ent ma ei ole olemuselt mitmel teljel toimetaja, teen pigem üht asja põhjalikult, muidu ei tee kumbagi hästi…“
Aastal 2006 pandi aga seljad kokku eesti meestega: sündis ehituskonsultatsiooniettevõte Conviso. „Terviklik ehitusprojekti juhtimine, projekteerimistööde juhtimine, omanikujärelevalve ning ehitiste ja ehitusprojektide ekspertiisid – need minu neli peamist töövaldkonda. Kõrgtaseme ekspertiisid puudutavad raudbetoonkonstruktsioone,“ iseloomustab Oras. „Siin on olnud palju kompleksseid ekspertiisiülesanded ja see on väga huvitav töö. Nii mõnigi kord pean tunnistama teadmiste puudust ja uurima juurde, sest üldehituse küsimused on laia ampluaaga. Samuti tuleb kogu aeg turule uusi materjale ja lähenemisi, mida tuleb tundma õppida.“
Orase konsultanditegevuse juures tuleb esile tõsta ka eurokoodidel põhinevate normide ja standardite kasutuselevõttu – ta korraldas koolitusi ja mõtles kaasa, mis suunas Eestis normidega liikuda. Tehniline areng ehitiste projekteerimise valdkonnas on olnud kiire. „AutoCAD lihtsustas tehniku tööd, ent numbriliste meetodite tulek oli projekteerimistöös väga suur muudatus. Eelnevalt oli keerukate konstruktsioonide sisejõudude leidmine võimalik ainult oluliste lihtsustustega ja see võttis palju aega.
Nüüd sai see töö tehtud oluliselt kiiremini, jõudis rohkem alternatiive analüüsida, seega võib öelda, et algas täiesti uus ajajärk.“
Ent milline on tulevik? Kas tehisaru hakkab omatahtsi vormima ka projekteerimisvaldkonda? Oras muigab ja osutab, et niisugust tehnoloogiausku on ennegi nähtud – kasvõi 1980. aastate Zagrebi ülikoolis ekspertprogrammidega töötades. Ka toona usuti, et peagi pole inimest vajagi, ent selgus siiski, et inimeseta ei saa. „Tehisintellekt võib aidata täpsemaid tulemusi saada, aga algandmete andmine ja otsuste tegemine jääb ikka inimmõistuse hallata,“ on Oras kindel. „Õige sisendi andmine eeldab samuti tarkust ja ka selle hindamine, kas saadud tulem on eluline.“
Terminid paika
Orasele meeldib, kui keel on korrektne ja terminid paigas. „See on ehituskonstruktsioonide kateedri kool ja tänu sealsetele meestele, kes korrektset ja täpset eesti keelt hinnata mõistsid,“ viitab ta. „Nüüd olen võtnudki terminite teema ette. Korrektne erialakeel on Eesti tehnikakultuuri osa, eesti keel ei tohiks jääda köögikeeleks.“
Mees tunnistab, et tänapäevased inseneride kirjatööd on nii mõnigi kord häbematuselt viletsad. Asja muudab keerulisemaks siirdumine ingliskeelsesse maailma ja normistikku, mis toob uued terminid. Neile polegi eestikeelsete vastete leidmine iga kord lihtne, sest keele taust ja ajalugu on erinev.
„Terminikomisjonis töötame koos inseneride ning õppejõudude-teadlastega. Viimane on tähtis, sest sealt jõuab uus täpsustatud terminoloogia tudengiteni, kes hakkavad neid termineid oma töös kasutama.“
Öeldakse, et kes teeb see jõuab. Riho Oras on ka Eesti Ehitusinseneride Liidu ning Eesti Betooniühingu asutajaliige, samuti on tähelepanuväärne tema panus Eesti insenerikutsete süsteemi väljatöötamisse.
„Olen olnud selle käivitamise ja suunaandmise juures ning ehk suutnud küsida õigel hetkel õigeid küsimusi ja tõstatada probleeme. Vastust ei olegi alati kohe võtta, ent lahendus tuleb varem või hiljem. Eks seda saab veelgi paremaks teha ja tehaksegi,“ märgib ta tagasihoidlikult. „Jooksu suund on siiski jäänud suhteliselt püsima.“
Betoonisõber 2023
Möödunud aasta lõpus pälvis Riho Oras Eesti Betooniühingult tiitli „Aasta betoonisõber“, seda betooni kui konstruktiivse ehitusmaterjali eestkõnelemise, tõestamise ja populariseerimise eest. Mees ise möönab tagasihoidlikult, et tiitel on tema heade õpetajate töö tulemus. Lisaks toob Oras esile, et tiitli saamisel on tähtis Conviso kolleegide kõrvalolek. „Erki Laimets teeb hästi tegevjuhi tööd, see on minul lubanud teha rohkem ja paremini inseneritööd,“ tõstab ta esile. „Minu õpetajad ja kolleegid on selle tiitli taga.“
Oras tunnistab, et on olnud insenere koolitades keskmisest aktiivsem, aga kui terminikomisjoni koosolekul eelinfo peatsest tiitlist teatavaks sai, oli see tunnustus ootamatu, aga meeldiv üllatus.
Betoon on pika elukaarega materjal ja sellest loodud lahendused on ühtviisi praktiliselt vajalikud ning keskkonnasäästlikud: „Betoonkonstruktsioon on püsiv lahendus. Meenutan ikka Heinrich Laulu sõnu, et hästi konstrueeritud raudbetoonkonstruktsioon on praktiliselt igavene.“ Oras toob ehitamise juures esile ka riigi ning inseneride vastutuse teema. „.Võime rääkida olulistest teemadest, nagu hoonete sisekliima või säästlik ehitamine, ent kõige tähtsam on see, et ehitised püsiksid. Kui hoone kaela kukub, on asi hull,“ paneb Oras südamele. „Peame pingutama, et meie ehituskonstruktorite töö oleks tasemel, eurokoodeksid saaksid sisukalt eesti keelde tõlgitud, juhendmaterjalid eestikeelsetena välja antud. See on oluline sõnum ehitusühiskonnale.“
Riho Oras
- Riho Oras (s 1953) on lõpetanud Tallinna 22. Keskkooli, cum laude ehitusinsenerina Tallinna Tehnikaülikooli (1976), tehnikateaduste kandidaat (1984).
- Ta on töötanud Tallinna Tehnikaülikoolis, sh ehitusteaduskonna prodekaani, ehituskonstruktsioonide kateedri juhatajana (1979–1992), alates 1992 töötanud ehitustellija-konsultandina ja omanikujärelevalvena ning ehituskonstruktsioonide eksperdina.
- 1992–2006 JP Terasto Eesti OÜ-s, alates 2006 Conviso OÜ-s.
- Eesti Ehitusinseneride Liidu (EEL) asutajaliige (1991), pikaaegne EEL-i volikogu ja juhatuse liige, EEL-i esimees 2020–2022, praegu EEL-i aseesimees.
- Üks Eesti insenerikutsete süsteemi väljatöötaja ja kasutuselevõtja. Eesti volitatud insener. Eesti Inseneride Liidu president, 2000–2004. Eesti Akrediteerimiskeskuse tehnikakatsete komitee esimees, 2003–2009. European Council of Civil Engineers töögrupi liige, 1998–2004. Soome Betooniühingu liige.
