Ehitusettevõtted ja materjalide tootjad on Ukrainas puhkenud sõja tõttu sattunud tõsisesse toorainekriisi – ühest küljest panid sanktsioonid kinni Venemaa ja Valgevene toorainetarned, teisest küljest pole Ukrainast võimalik hankida näiteks musta metalli, mida Eesti ettevõtted olid harjunud just sealt importima.
Toorainepuudus viis ehitusettevõtjad juba paar nädalat pärast Ukraina sõja algust arusaamisele, et eeloleval aastal hinnatõusust ei pääse, kusjuures mõningate materjalide puhul ei arvestata seda tõusu juba praegu mitte protsentides vaid kordades. Ja kindlasti ei ole see hinnatõus n-ö tavapärane tururegulatsioon, vaid märksa ettearvamatum.
Hinnad kerkivad kiiresti ja kordades. Nii märkis TREV-2 juhatuse esimees Sven Pertens märtsi kolmanda nädala alguses, et teedeehituse tooraine hinnatõus tekitab aasta peale kümnetesse miljonitesse eurodesse küündiva ehitustööde kallinemise. Nii on asfaldi tootmiseks vajalik bituumen kallinenud aastataguse ajaga võrreldes kaks korda, armatuurmetall kuni neli korda ja graniitkillustik 30%. Üleilmne terase hind on praeguseks jõudnud tasemeni 1600 eurot tonn.
Selle, juba teadaoleva hinnatõusu valguses hindab Pertens, et juba praegu kallinevad üldised tee-ehitustööd umbes 15%, asfaldipanek aga 30% või rohkemgi. Kui keeruliseks olukord tegelikult kujuneb, ei tea esialgu veel keegi, sest teede ehitamine pole sel aastal veel teab mis suurtes mahtudes käima läinud. Mõned hanked on aga juba peatatud.
„Kas hinnatõusu piir on käes või veel mitte, seda ma öelda ei oska,“ tõdes Sven Pertens. „Täpselt ei oska ennustada ka seda, kas kogu teedeehituse mahu vähenemine saab sel aastal olema 20 või 30 protsenti. Aga igatahes on see suurem, kui juba enne Ukraina sõda eelarves planeeritud 15%.“
Teedeehitajad on tema sõnul hädas eelkõige juba sõlmitud lepingute täitmisega, sest enam pole võimalik mitu aastat tagasi väljapakutud hindadega töös olevaid projekte lõpetada.
Teedeehituse hanked pannakse kinni
Transpordiamet, mis märtsi alguse seisuga oli tänavusest eelarvest juba 75% ulatuses lepinguid sõlminud, on palunud riigil oma eelarve üle vaadata, sest materjalide järsu kallinemise tõttu on teedeehituses eeldatavalt puudu mitukümmend miljonit eurot.
Ametis ollakse seisukohal, et juba töös olevad projektid tuleb ära lõpetada, aga uute hangete väljakuulutamisele tõmmatakse pidurit, kui riigieelarves lisaraha ei peaks leitama.
Pärast 24. veebruari ei ole transpordiamet uusi teede-ehituse hankeid avanud. Nii ei ole ka veel teada, kui palju täpselt raha riigilt juurde vaja on. Esialgu on räägitud ehituse omahinna kallinemisest umbes 15%. Jutt käib tõenäoliselt kümnetest miljonitest eurodest. Ja kui lisarahastust ei tule, siis järelikult tuleb teatud objektid edasi lükata järgmistesse aastatesse.
Tsement kolmandiku võrra kallim
Materjalide puudus ja nende hinnatõus räsib ka üldehitussektorit. Näiteks kodumaine tsement on viimase poole aastaga kallinenud umbes 30%, kusjuures selle põhjuseks pole ainult Ukraina sõja tõttu Venemaale ja Valgevenele kehtestatud sanktsioonid, vaid ka läinud aasta suvel maad võtnud tooraine tarneraskused ja energiahindade kerkimine.
Tarneraskused kergitavad lõpptoote hinda
Asi sai alguse kahe aasta eest, mil Kunda tsemenditehas pani üha kallineva CO2-kvoodi hinna tõttu oma klinkritootmise ahjud kinni ja hakkas klinkrit importima Rootsi sõsarettevõttest Cementa Gotlandi saarelt, kus asub põhjamaade suurim tsemenditehas.
Läinud aasta augustis aga pandi lubjakivi kaevandamine Gotlandil ajutiselt seisma. Õigemini lõpetas Cementa ajutiselt klinkri ekspordi. Praeguseks on Rootsi valitsus lubjakivi kaevandamise luba pikendanud käesoleva aasta lõpuni ja ettevõte tegeleb selle pikendamisega ka edaspidiseks. Kunda Nordic Tsemendi jaoks aga tähendas see seda, et eelmise aasta sügisel tuli klinkrit mõnda aega sisse vedada Türgist. Tarned Gotlandilt taastusid selle aasta alguses.
AS-i Kunda Nordic Tsement müügidirektor Imre Leetma, kes on ühtlasi ka Eesti Betooniühingu esimees, märgib, et Türgist toodud klinker oli oma kaks korda kallim Gotlandi omast, ainuüksi transport maksis rohkem kui materjal ise. Ning sellest tingituna tabas kodumaist tsementi 1. oktoobril 2021. aastal hinnatõus 9 eurot tonni kohta.
Järgmine hinnatõus oli 1. jaanuaril 2022, siis moodustas see juba 17 eurot tonni kohta. Nii maksab praegu 40 kg kottidesse pakendatud Kundas toodetud komposiittsement koos käibemaksuga veidi üle saja euro tonn, kaks hinnatõusu kokku tähendasid tsemenditoodete kallinemist umbes kolmandiku võrra varasemate hindadega võrreldes.
Piiritagused tarned keerati kinni
„Nüüd siis lisandus sellele kõigele veel ka Ukraina sõda ja sellega seotud mõjud, mis puudutavad ka kõiki muid ehitusmaterjale. Ja nagu ma aru saan, pole asi isegi niivõrd hinnas, vaid materjalide kättesaadavuses,“ kirjeldab Imre Leetma olukorda. „Lisaks kõigele mõjutab konkreetselt tsemenditootmist ka energia kallinemine. Sellest tulenev lisakulu meie jaoks oli eelmisel aastal ikka päris suur ja tänavu tõotab veelgi suurem tulla.“
Kõigis Balti riikides on oma tsemenditehased olemas. Leetma märgib, et teiste Balti riikide turgu mõjutavad aga sanktsioonid oluliselt, sest Läti importis igal aastal Venemaalt ja Valgevenest umbes 90 000 tonni tsementi, Leedu aga 100 000 tonni tsementi. Need kogused on meie naabrite turgudelt nüüd puudu.
„Isegi, kui ehitusturg kukub paarkümmend protsenti, on puuduolevad kogused ikkagi märkimisväärsed ja need tuleb kohalikel tootjatel kuidagi asendada,“ tõdeb Leetma. „Igal juhul tekib turul defitsiit. Ma usun, et pooleliolevad objektid ikkagi lõpetatakse ära, aga uute alustamist võidakse edasi lükata. Selge on see, et nõudlus on suurem, kui suudetakse pakkuda. Palju sõltub ka tellija koostöövalmidusest, aga ma ei välista, et mõnede lepingute puhul on ehitajal mõistlikum maksta ära leppetrahv ja astuda lepingust välja.“
Imre Leetma näeb ehitajate ja tellijate vahelise koostöö võimaliku lahendusena seda, et juba varem sõlmitud lepingulised tööd tehakse ära n-ö avatud raamatu põhimõttel, kus materjalide kulu tuleb ehitajal igal konkreetsel juhul tarnedokumentide põhjal ära tõestada. Siin aga tulebki mängu kliendi vastutulelikkus – kui ta kokkuleppega nõus ei ole, siis pole midagi parata ja ehitaja peab kaasneva kahju enda õlule võtma.
Lubjakivi kaevandamisega Kunda Nordic Tsemendil Leetma kinnitusel probleeme pole – seda jagub iseenesest nii klinkri kui paekivikillustiku tootmiseks. Küll aga näeb ta kujunenud olukorra tõttu tänavuseks ette ehitusturu mõningast langust sisuliselt kõigi materjalide hinnatõusu ja kättesaadavuse halvenemise tõttu.
Metall kallineb ning seda pole saada
Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidu tegevdirektor Enno Rebane tunnistab, et kõige teravam on praegu probleem betoontoodete valmistamisel kasutatava Venemaalt, Valgevenest või Ukrainast hangitava sarrusterasega, mida terves Euroopas kasutatakse suhteliselt palju.
„Õudusunenägu minu jaoks seisneb selles, et kui Venemaa rauda endises mahus ikka edasi toodab, siis pole tal seda mujale müüa kui Hiinasse ja siis Hiina müüb selle ikkagi Euroopale maha ning lõpuks maksame selle eest kaks-kolm korda rohkem,“ arutleb Rebane.
„Aga ma pelgan ka seda, et puudujääk saab olema päris suur ja aprillis-mais võivad tekkida tarnetesse augud. Sest ega keegi endale mingit arvestatavat terase laovaru vaevalt soetas. Probleemne pole niivõrd hind kui saadavus, see aga mõjutab juba tervet ehituse ketti, sest kui betooni pole, jäävad seisma ka teised tööd.“
Enno Rebane usub, et küllap aja jooksul suudetakse ka uued tarnekanalid leida, olgu need siis Türgis või Aasias, aga see kõik võtab aega ning peame arvestama, et uutest kanalitest hangitud materjali hinnad pole enam kaugeltki need, millega oleme siinmail aastaid harjunud.
Praegu aga näiteks on Eesti ettevõtete päringutele Skandinaavia riikidest vastatud, et kahjuks me teile terast müüa ei saa. Millised need põhjused täpselt on, Rebane öelda ei oska, aga selliseid vastuseid on meie ettevõtted sealtkandist juba saanud.
Vaja on mõistlikke kokkuleppeid tellija, ehitaja ja riigi vahel
„Kindlasti on tegemist erakorralise olukorraga, et mitte öelda vääramatu jõuga kogu ehitussektori jaoks, mistõttu praegu on väga oluline kõigi osapoolte arusaav suhtumine ja valmisolek sõlmida tellija, ehitaja, tööstuse ning riigiasutuste vahelisi mõistlikke kokkuleppeid,“ ütleb Enno Rebane. „Hinnamuutused on väga suured ja puudutavad nii taristuobjekte, teedeehitust ja laiemalt kogu ehitamist. Peame teadvustama, et mõned asjad võivad edasi lükkuda ja olulised hinnamuutused on tulemas, aga hädasti on vaja, et majandus, sh ehitusturg. saaks edasi tegutseda. Kui meil normaalne elurütm säilib, siis saame aidata ka neid, kes on tõelises hädas.“
Oluline ehitamist laiemalt puudutav probleem on Enno Rebase sõnul ka kohaliku lubjakivi kättesaadavus, sest paekillustik on oluline komponent nii betoonis, betoontoodetes kui ka teedeehituses.
Kokkuvõttes hindab Rebane, et praeguses olukorras on lisaks puudujäägile metalli ja paekivi vallas muresid väga erinevate materjalidega, muuhulgas ka puiduga. Olukorra lahendamiseks peavad pingutama kõik osapooled.
Toorainepuudus toob hinnatõusu
- Märgatav hinnatõus tabab teedeehituse valdkonda, kus toorainenappus tekitab aasta peale kümnetesse miljonitesse ulatuva ehitustööde kallinemise, sest asfaldipanek võib kallineda üle 30%.
- Üldehituse valdkonnas kallineb kodumaine tsement, mida lisaks toorainepuudusele on tugevalt mõjutanud ka energiahindade kallinemine.
- Kõige keerulisem on olukord Venemaalt, Valgevenest ning Ukrainast hangitud sarrusterase asendamisega, sest uute tarnekanalite leidmine (näiteks Türgist või Aasiast) võtab aega, samuti peab arvestama, et hind ei saa enam olema selline, millega oleme harjunud.
