Betooni on kasutatud juba antiikajal – Rooma Panteon on selle materjali vastupidavuse ehe näide. Materjali omadusi õpiti aga kõige innovaatilisemalt kasutama 20. sajandil, kui asuti ehitama hiiglaslikke lennujaamasid, sildu, staadioneid jms.
Suure osa maailma 20.sajandi sümbolehitiste juures on kasutatud betooni, seetõttu on pärandihuviliste huvi selle säilitamiseks väga suur. Betoonehitisi on võetud ka UNESCO maailmapärandinimekirja, näiteks Frank Lloyd Wrighti Unity Tempel Chicagos (1908) ja Max Bergi Centennial Hall Wroclawis (1913), rääkimata Oscar Niemeyeri ja Le Corbusier loomingust. Eestis tähistati Tallinna Tehnikaülikooli aastapäeva sellega, et 1988. aastal võeti kaitse alla Eesti olulisemad saavutused inseneerias — Kasari jõe sild, Tallinna vesilennukite angaar, Kadrioru staadioni tribüün ja Laululava, mis on ju kõik betoonehitised.
Betoonehitiste väärtustamise eeskõnelejad on insenerid, arhitektuuriloolased ja arhitektid, rahvusvahelised organisatsioonid, nagu DOCOMOMO ja ICOMOS. Just praegu käivad ICOMOSi ja Eesti Arhitektide Liidu ning Betooniühingu eestvedamisel vaidlused Keskkonnaametiga Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kui erakordse betoonehitise kaitseks.
Betoon kui materjal on mitmeti põnev. Tänu hiljutisele näitusele Arhitektuurimuuseumis oskame märgata insener August Komendandi pärandit. Erakordselt huvitavaid ehitisi on ka nõukogude perioodist. Väga loomingulist nn sotsmodernismi leiab aga ka mujalt, näiteks Gruusiast või Bulgaariast.
Miks betoonist pärand hävib?
Suur osa pärandist kaob ennekõike omanike ja omavalitsuste teadmatusest või hoolimatusest. Kurb näide on 1985. aastal aasta ehitiseks valitud Ain Padriku ja Rein Tominga Harju KEK-i tehnotalituse hoone, mis lammutati aasta eest, kuigi uut kasutust oleks arenevas Keilas olnud võimalik leida küll. Nutt tuleb peale, kui vaadata maailma arhitektuuriparemikku arvatud Toomas Reinu Tsooru kolhoosikeskust või Maara Metsali Põdrangu sovhoosikeskust, erilisi hooneid on nukralt lagunemas mujalgi.
Töö pärandi säilitamise nimel ei ole ainult muinsuskaitsjate kohustus. Iga valdkonna puhul on oluline, et initsiatiiv nii arhitektuurselt kui ka insenertehniliste lahenduste osas tippteoste kui ka põneva argise pärandi kaitseks tuleks valdkonna seest. Eesti Betooniühing ja Eesti Ehitusettevõtjate Liit võiks julgelt teha Muinsuskaitseametile ettepanekuid, milliseid ehitisi tulevastele põlvedele hoida.
Betoon materjalina avas küll seninägematud võimalused arhitektidele loominguliseks lennuks, aga kuna tegu on monoliitse materjaliga, mis on enamasti kombinatsioonis ka teiste materjalidega, on sel ka nõrkusi. Betooni lagunemine ei ole enamasti esteetiliselt nauditav vananemine, hullemgi veel – väikesed ehitusvead võivad tekitada tõsiseid konstruktsioonilisi probleeme. Vilets ehituskvaliteet kummitab ennekõike juba mainitud sotsmodernismi näiteid.
Lisaks arhitektuursele ja ajalooväärtusele on oluline põhjus betoonehitisi hoida ka betooni tootmise energiakulu. Betoonehitistel on suur süsinikujalajälg, seega on keskkonna seisukohast ülioluline olemasolevaid ehitisi kasutada, selle asemel, et lammutada ja uusi hooneid ehitada. Eestiski on energiasäästu arvutades eelistatud uusi hooneid ja variserlikut suletud silmad lammutamisega veelgi suureneva jalajälje ees.
Betoonehitiste restaureerimiseks mõistlike lahenduste leidmist uuritakse mitmel pool maailmas. Üks värskemaid rahvusvahelisi koostööprojekte on InnovaConcrete. Hispaania Cadizi Ülikooli juhitud projektis osales mitme riigi ülikoole ja materjalitootjaid. Projekti raames katsetati nii laboris kui ka objektidel erinevaid tehnilisi lahendusi betooni konserveerimiseks ja restaureerimiseks. Nende kohta leiab lisainfot veebilehelt www.innovaconcrete.eu.
Projekti fookuses olid nii tehnilised kui ka arhitektuursed väärtused. Projekti ühe partneri ICOMOS-i 20. sajandi komitee eestvedamisel koostati betoonehitiste restaureerimise põhiprintsiibid, aga panustati ka betooni kui kultuuripärandi – uuendusmeelse 20. sajandi tunnismärkide väärtustamisse. Euroopas valiti 100 esinduslikumat betoonehitist, Eestist kanti sellesse nimekirja Pärnu rannahoone, linnahall, Lennusadama angaar ja Kadrioru staadioni tribüün.
