Euroopa Komisjon lähetab liikmesriikidesse massiivses mahus dokumente uute regulatsioonidega, mille alusel ka Eestil tuleb kujundada oma seadusandlust. Paraku jääb ettevõtete kaasamine selle väljatöötamisse napiks, sest tihtilugu on seisukohtade kujundamiseks antav aeg liialt üürike.
Viimatine näide seondub 15. detsembril Eestisse saadetud uue hoonete energiatõhususe direktiiviga. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) läkitas selle 20. detsembril turuosalistele seisukoha kujundamiseks ja tagasiside saamiseks. Paraku on 79 leheküljest koosnev dokumentide pakett võõrkeelne. Selle tõlget lubatakse alles jaanuarikuu viimaseks päevaks, samas ootas ametkond vastuseid juba 17. jaanuariks.
Olgu öeldud, et selles konkreetses direktiivis sisaldub üsna mitmeid põhimõttelisi muudatusi hoonete energiatõhususe senisesse regulatsiooni. Näiteks nn nullenergiahoonetele lisaks räägitakse seal juba nullsüsinikuheitega hoonetest, neile kehtestatud normidest ja ehitamise tehnoloogiatest, mis peaksid kehtima hakkama aastal 2030.
Need on põhjapanevad muudatused, mis hakkavad kogu meie elu-olu lähematel aastatel kujundama. Oleks kahju, kui meie praktikud ehk siis ehitusturul osalevad ettevõtjad, materjalide ja konstruktsioonide tootjad, ehitajad, arhitektid jt asjaosalised ei saa selles seadusloomes kaasa rääkida. Nõnda aga paraku võib juhtuda, sest meie ettevõtlusvaldkondade erialaliitudel tuleks pealetulevale dokumentide voole väga kiiresti reageerida, neisse eelnevalt sisuliselt süveneda ja adekvaatset tagasisidet anda.
Kiirustamine maksab kätte
Eesti Ehituskonsultatsiooniette-võtete Liidu tegevjuht Kalle Karron tõdeb, et kõige suurem mure on Euroopa Komisjonist tulevate suuniste ja direktiividega, mille liit ja selle ettevõtted peavad lühikese aja jooksul mitte ainult läbi lugema, vaid sellest tuleb ka sisuliselt aru saada, peab nägema n-ö numbrite taha. Alles siis saab koostada omapoolsed ettepanekud, neid ka süvenenult argumenteerides.
„Probleem on riigiasutuste võimekuses turuosalisi seadusloomesse ja regulatsioonide väljatöötamisse kaasata,” leiab Karron. „Meie ning teiste erialaliitude esindajad ja ettevõtjad peavad leidma väga kiiresti aega, et dokumendid läbi lugeda ja nende kohta midagi sisulist öelda. Nii juhtub, et oma seisukohti ei suudeta välja kujundada ning üldjuhul jääb tagasiside kesiseks või ei anta seda üldse.”
Kalle Karron on seda meelt, et Euroopast tulevad suunised on iseenesest väga olulised, sest lõpuks võetakse need ju vastu ning me kõik peame neid järgima hakkama. Samas pole enamik sellest seadusandlusest otsekohalduv, vaid EL näeb enamike regulatsioonide puhul ette, et liikmesriigid võivad neisse viia oma erisusi. Paraku jääb see kiirustamise tõttu tihtipeale tegemata.
„Õnneks on nii meil, teistel liitudel kui ka ministeeriumitel olemas n-ö valvespetsialistid, näiteks teadlased tehnikaülikoolis, kelle poole siis pöördutakse, et nad mingeid dokumente põhjalikumalt läbi vaataks,” räägib Karron. „Meie mure on selles, et kiirustamine ja lühikesed tähtajad ei toeta ettevõtjatelt tagasiside hankimist. Nii oleme sunnitud tõdema, et kaasamine võib kokkuvõttes jääda pigem formaalseks.”
Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidu tegevjuht Enno Rebane lisab, et paraku materjalide maht üha suureneb. „Ehitustooted on tegelikult ohtralt tehniliste nõuetega kaetud, s.t kõigepealt Euroopa ehitustoodete määrus (otsekohalduv määrus nr 305/2011) ja siis sinna juurde palju standardeid (nn harmoneeritud tootestandardid eelkõige kui kohustuslikud dokumendid) ja lisaks Euroopa tehniliste hinnangute süsteem,“ kirjeldab ta. „Nendega oleme püüdnud kursis olla, aga nüüd tuleb lisaks palju dokumente, mis seonduvad rohepöördega.“
Kokkuvõttes võibki juhtuda, et otseselt ehitussektoris toimetavate ettevõtjate panus seaduste ja muude regulatsioonide väljatöötamisse jääb napiks – erialaliidud esindavadki ju otseselt valdkonna ettevõtete huve. Olukord, kus erinevad erialaliidud ja ettevõtjad tõlgivad paralleelselt edastatud dokumente, ei ole kuidagi ka kulusid optimeeriv.
Kannatab sisuline kaasamine
Karroni hinnangul jääb nõndaviisi kesiseks ka riigiasutuste panus euroliidu seadusandlusse, sest suur osa valdkonna kompetentsist ja teadmised reaalsetest probleemidest asuvad ikkagi praktiseerivates ettevõtetes. Kui nendest ettepanekuid ei tule, siis võib juhtuda, et dokument läheb pärast n-ö kooskõlastusringi valitsusse, sealt edasi riigikokku ning lõpuks läkitatakse see Euroopa Komisjonile tagasi sisuliselt sama targalt kui see siia tuli. „Ja pärast, kui regulatsioon kehtima hakkab, tõstame hädakisa, et oi, miks see meie suhtes nii ebaõiglane on ja siinseid olusid karvavõrdki ei arvesta. Siis on aga hilja kaevelda, sest oleme kaasarääkimise aja maha maganud.”
Eesti Ehitusettevõtjate Liidu tegevjuhi Indrek Petersoni sõnul jääb erinevate erialaliitude kasutuses olevast inimressursist väheks, et kogu euroliidu paberimajandust läbi hammustada.
„Probleem on isegi laiem ja ei puuduta vaid ehitusvaldkonda. Tavaline praktika on, et kui riigi ametkond soovib tagasisidet mingile dokumendile, siis saadetakse meile link viitega selle dokumendi asukohale ja soovitakse umbes kolme nädala jooksul saada ettepanekuid,” kirjeldab Peterson olukorda. „Sellelt veebiaadressilt aga avaneb sadu ja sadu lehekülgi võõrkeelset teksti. Selle läbitöötamine, iga osapoole jaoks oma n-ö tera väljaotsimine ja selle lahtimõtestamine on suur töö.”
Seadusloome Eestist mööda
Dokumentide eesti keelde tõlkimine ja ehk ka nende sisukokkuvõtete tegemine võiks toimuda asja menetleva riigiasutuse poolt tsentraliseerituna. Mitte, et see jäetakse iga kaasatava osapoole enda korraldada. Teinekord tuleb ette ka seda, et suvisel ajal, kui riigikogu ja valitsusasutused puhkavad, edastatakse erialaliitudele mahukaid seadusloomedokumente. Aega siis neid läbi töötada justkui oleks, aga jäetakse arvestamata, et on puhkuste periood ja ka paljud ettevõtjad ja teised turuosalised on sel ajal kontoritest eemal.
„Seaduseelnõude ja määruste menetlejad peaksid endale selgemalt teadvustama, kas soovitakse tõesti saada sisendit sisuliste seisukohtade ja ettepanekutega kõigilt olulistelt turuosalistelt,” räägib Peterson. „Kõike ei saa muidugi ühe latiga mõõta, aga probleemid kaasamisega on olemas. Tihti väljenduvad need ka EL-i seadusloomega kaasnevate eelnõude menetlemisel, kus aeg-ajalt on tunda justkui direktiivide vaikimisi heaks kiitmist, sest turuosalised pole olnud sisuliselt suutelised kaasa rääkima. Ühel hetkel oleme fakti ees, et kätte on jõudnud mingi uue regulatsiooni kohaldamise tähtaeg ja ilmneb, et kuna erisuste väljakauplemisega oleme hiljaks jäänud, siis regulatsiooni Eesti oludesse vastuoludeta kohaldada on ülimalt keeruline.”
Peterson usub, et enamik erialaliitusid ja ettevõtlusorganisatsioone soovivad nende valdkonda hõlmavas seadusloometöös aktiivselt kaasa rääkida. Suureks murekohaks selles on aga liitude piiratud haldussuutlikkus. „Kuna valdav osa erialaliitusid ja ettevõtlusorganisatsioone (v.a keskliidud) Eestis on 1–3 töötajaga mittetulundusühingud, siis toimib ka suurem osa liitude tegevustest nn ühiskondlikel alustel tasuta. See aga seab spetsialistide kaasamisele eelarvelised piirid, mistõttu tuleb aegajalt teha ka raskeid valikuid, millistesse teemadesse panustada ja kaasa rääkida ning millistesse mitte.” Tekib küsimus, kas robleemi leevendamiseks ja ettevõtlusorganisatsioonidele ja erialaliitudele halduskoostöö raames kavandatavatele tegevustele võiks ehk ka riik eelarvetuge pakkuda?
Ka Enno Rebane näeb ideaalis, et seadusloomedokumentide osas tehtaks asjakohases ministeeriumis asjasse puutuvate inimeste poolt kokkuvõtlik analüüs. „Kui seejärel antakse sellest liitudele teada ja vajadusel hakatakse erinevate osapooltega seda arutama, oleks süsteem toimivam,“ arvab ta. Positiivse näitena toob ta esile, et näiteks tööstuse valdkonnas on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis nüüd ka tööstuse teemadega tegelevad inimesed, kellega koos toimuvad näiteks tööstuse haruliitude arutelud jms.
Tõlkimisele kulub aega
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) avalike suhete nõunik Kadri Laube märgib, et ministeerium peab ettevõtete, liitude ja teiste osapoolte kaasamist väga oluliseks. Seda nii õigusloome, arengukavade kui ka muude olulise mõjuga küsimuste otsustamisel.
Eelnõude puhul lähtub MKM üldjuhul valitsuse reglemendist ning kui võimalik, siis antakse ka pikemaid tähtaegu. Ka muudel juhtudel arvamuse andmiseks ja sektori kaasamiseks lähtutakse samas reglemendis toodud tähtaegadest.
„Kirjeldatud mure puudutab tõenäoliselt EL-i seadusloomega kaasnevate eelnõude menetlemist. Selle puhul kaasame sektori Eesti seisukohtade väljatöötamiseks ning eelnõu edasisel menetlemisel EL-i läbirääkimisprotsessis,” märgib Kadri Laube, lisades, et euroliidu eelnõude menetlemisel lähtutakse Euroopa Liidu asjade menetlemise juhistest.
Laube möönab, et konsulteerimist huvigruppidega alustatakse tõesti sageli enne, kui eelnõu eestikeelne tõlge on ilmunud. „Kui oodata ära kõikide keeleversioonide ilmumine, mis tavaliselt tuleb umbes kuu hiljem eelnõu avaldamisest, siis muutuks turuosalistele antav aeg sisendi andmiseks veelgi lühemaks,” märgib Kadri Laube. „Paraku kipuvad eelnõud olema küllaltki mahukad, mis muudabki tõlke valmimise aeganõudvaks. Nii oleme praktikas pärast Euroopa Komisjoni algatuse eelnõu kättesaamist selle ka esimesel võimalusel oma turuosalistele tutvumiseks ja sisendi andmiseks saatnud. Seda ka juhul, kui puudub veel eestikeelne tõlge. Tavapäraselt tuleme turuosalistele vastu, kui palutakse tagasiside andmisel ajapikendust.”
MKM juhindub Laube sõnul nn varase sekkumise põhimõttest. See tähendab, et turuosalised saavad kaasatud järjest enam juba algatuse avaliku konsultatsiooni faasis. Eelnõu esitamisel Euroopa Komisjoni poolt on selle temaatika turuosalistele juba tuttav, ministeeriumil teada sektorite esmased huvid ja nii saab tugineda varasemale eeltööle ja täpsustada juba olemasolevaid seisukohti. „Läbirääkimisfaasis hoiame huvigruppe eelnõu käekäiguga kursis, nii et sektor saab veel omalt poolt protsessis kaasas olla,” lubab Laube.
Kaasamine käib reglemendi järgi
- Eelnõu või muu küsimuse kooskõlastamiseks antakse piisav tähtaeg, mis on vajalik asja sisuliseks läbivaatamiseks.
- Eelnõu kooskõlastatakse või jäetakse põhjendatult kooskõlastamata üldjuhul viieteistkümne tööpäeva jooksul. Justiitsministeeriumis üldjuhul kahekümne tööpäeva jooksul.
- Põhjendatud juhtudel võib kooskõlastamiseks esitaja poolt või kooskõlastaja taotlusel tähtaega muuta.
- Euroopa Liidu asjad kooskõlastatakse üldjuhul kolme tööpäeva jooksul.
- Ministri määruse eelnõu kooskõlastamise tähtaeg on üldjuhul kümme tööpäeva.
- Kui turuosaline ei ole sätestatud tähtaja jooksul eelnõu või muud küsimust kooskõlastanud, loetakse asi kooskõlastatuks.
- Üldjuhul esitatakse seisukohad EL-i õigusakti eelnõu kohta EL-i koordinatsioonikogule kooskõlastamiseks viie nädala jooksul ning valitsusele arutamiseks ja otsustamiseks kuue nädala jooksul pärast algatuse kõikide keeleversioonide avaldamist (subsidiaarsustähtaja kulgemise algusest).
- Erandjuhul, kui eelnõu nõukogus menetlemise ajakava seda tingib, kujundatakse Eesti seisukohad kiiremini.
- Muudele EL-i asjadele menetlustähtaja määramisel arvestatakse EL-i asja nõukogus, Euroopa Komisjonis või Euroopa Liidu Kohtus menetlemise ajakava.
Allikad: Riigi Teataja, MKM
