Muinsuskaitse – kes on otsustaja, kes vastutaja?

„2015. aastal reformiti planeerimis- ja ehitusõigust. Kui varem reguleeriti ehitiste püstitamist kuni kasutusloa andmiseni, siis nüüd sooviti saavutada olukord, kus ehitisi jälgitaks kohaliku omavalitsuse poolt kogu nende elukaare kestel ja kohalik omavalitsus saaks sekkuda ka nende omanike tegevusse, kes ei täida oma kohustusi,“ kirjeldab Krass. „Rõhutati, et lisaks ohutusele peab hoone ka projekti mõistes ning visuaalselt korras olema.“

Mitu vastutajat

Teine suur muudatus puudutas miljööväärtuslike alade loomist: see õigus anti omavalitsustele, loodi olukord, kus omavalitsus sai õiguse hakata ise otsustama, millised tema territooriumil olevad ehitised ja piirkonnad on väärtuslikud ning vajavad seetõttu säilitamist. Muinsuskaitseameti kõrval hakkasid ka paljud omavalitsused miljööalasid looma. „Loodame, et see probleem laheneb 1. mail 2023. aastal, mil lõpeb tänaste muinsuskaitsealade põhimääruste kehtivus. Me ei näe mingit vajadust paralleelsete süsteemide järele ning leiame, et väärtuslike ehitiste ja alade kaitse peaks toimuma omanikele võimalikult lähedal ehk omavalitsuste tasandil. Vaid siis saab ehitiste omanike ja riigi koostöö olla eesmärgipärane ja efektiivne.“

Krassi hinnangul vajab väärtuslike ehitistega seotud asjaajamise kord täpsustamist ja lihtsustamist: „Topeltregulatsioonide tingimustes tekitab segadust juba ainuüksi küsimus, kas omanik peab oma hoone remontimisel lähtuma muinsuskaitseseadusest või kohaliku omavalitsuse poolt miljööaladele seatud nõuetest lähtudes või mõlemast.

Samuti on hägune see, kas omanik peab oma hoonega seoses pöörduma esmalt Muinsuskaitseameti või kohaliku omavalitsuse poole.

Ja, mis saab siis, kui üks vastab omaniku küsimusele jah ja teine ei? Väärtuslike ehitiste omanike jaoks ei ole abi ka ehitisregistrist, sest seal muinsuskaitsega seotud lubadest ja menetlusest ülevaade puudub.“

Tal on tuua ka kurioosne näide Pärnu linnast, kus sama tänava ühel pool asuvate hoonete omanikud pidid oma tegevuse kooskõlastama nii muinsuskaitseameti kui Pärnu linnaga, sama tänava teisel poolel asuvate hoonete omanikud said piirduda vaid Pärnu linna kooskõlastustega. „Tuumprobleem on üle-reguleeritus ja bürokraatia. Võimekamad omavalitsused, näiteks Tallinnas ja Tartus, on muinsuskaitseametiga sõlminud halduslepingu, ning hakanud omanikega suhtlemisel ka muinsuskaitseametit esindama. Samas tekib küsimus, miks on sellist skeemi üldse vaja.“

Diskussioon kestab

Seega on valdkond hetkel muutuste keerises – diskussioon, kas omanikud peaksid suhtlema pigem muinsuskaitseameti või kohaliku omavalitsusega, kestab. Omanike keskliit pooldab, et muinsuskaitsealadega seotud reguleerimisõigus liiguks kohaliku omavalitsuse tasemele: „Ajad, mil kuvalda ja plastikaknaga vana hoone kallale tormati, peaks olema möödas. Nüüd on vaja konkreetset vastutusliini ning suunda sellele, et ehitistega seotud muinsuskaitseline tegevus toimuks võimalikult inimesele lähedal ehk kohaliku omavalitsuse tasandil.

Tänane süsteem on sellele aga risti vastupidine, soodustades vastutuse hajumist, laveerimist ja õigusaktide pahatahtlikku tõlgendamist. Kui otsustajaks peaks saama üks ja konkreetne isik, siis langeb see võimalus ära.“
Krassi sõnutsi on tunneli lõpus siiski valgus – liigume selles suunas, kus tänane õiguste ja kohustuste rägastik saab lahti harutatud ja tulemuseks on suurem selgus kõigi osapoolte jaoks.

*Nõmme miljööväärtuslike alade näitel

**Nõmme linnaosa miljööväärtuse säilitamise eritingimused:

• Projekteeritav lahendus ei tohi moonutada ajaloolise hoone välisilmet ega olla miljööväärtuslikule hoonestusalale sobimatu.
• Hoonete sisemist plaanilahendust võib muuta, kui see ei mõjuta konstruktsioonide kandevõimet ja stabiilsust ega moonuta hoone välisilmet.
• Katusekorruse (pööningu) võib välja ehitada olemasolevas mahus. Räästajoon tuleb säilitada olemasoleval kõrgusel. Erandkorras on lubatud katuseharja tõsta. Katuseakende või -uukide ehitamise võimalus otsustatakse igal konkreetsel juhul eraldi.
• Avatäited on lubatud puidust, hoonega sobiva suuruse, kujunduse, jaotuse, profiilide ja avanemissuundadega. Algupärased avatäited on soovitatav restaureerida. Olemasolevad sobimatust materjalist (plast, metall) ning sobimatu välisilmega aknad ja välisuksed tuleb üldjuhul kavandada projektis arhitektuurselt sobivate puidust avatäidete vastu asendatavaks. Säilitada tuleb avatäidete hoonele iseloomulik kaugus fassaadipinnast.
• Hoonete väljast soojustamisel peab säilima sokli, tulemüüride, kivitrepikoja, räästakarniisi ja teiste arhitektuursete detailide iseloomulik eenduvus. Soojustamisel tuleb kasutada konstruktsiooniga sobivaid soojustusmaterjale. Sokli soojustamine tuleb kavandada terviklahendusena, vajaduse korral koos maa-aluse osaga ja vundamendi hüdroisoleerimisega.
• Kivikonstruktsiooniga välispiirdeid ei ole ehitusfüüsikalistel põhjustel lubatud seestpoolt soojustada. Soklikorruse niisked ruumid tuleb niiskuskahjustuste vältimiseks kavandada n-ö eraldi karbina, välisseintest eemale. Soojapidavuse parandamiseks tuleb kavandada horisontaalpindade, sh keldri lae soojustamine. Soklikorrusel tuleb konstruktsioonide kuivatamiseks tagada võimalus ruume tuulutada ja ventileerida. Siledaks lõigatud, lihvitud ja klombitud paekivisokkel tuleb säilitada eksponeeritud kujul, vuukida lubimördiga.
• Säilitama peab avatäidete iseloomuliku kauguse fassaadipinnast, puithoonete aknad tuleb tõsta fassaadipinnaga tasa. Dekoreeritud fassaade ei ole lubatud väljastpoolt soojustada.
• Hoonete (sh abihoonete) katusekattematerjalina on hoone arhitektuursest lahendusest olenevalt lubatud kas valtsplekk (või analoog), keraamilised katusekivid, sindel- või laastukatus, asbestivaba laineline ja väikesemõõduline eterniitplaat ning madalakaldelise katuse puhul rullmaterjal. Korstnapitsid tuleb kavandada ajaloolisele hoonele sobiva kuju ja viimistlusega.
• Ajaloolisele hoonele peab kavandama sobiva värvilahenduse. Hoonete värvimiseks tuleb kasutada traditsioonilisi värvitüüpe ja värvitoone. Krohvipindade välisvärvimisel tuleb kasutada lubi- või silikaatvärvi. Keelatud on kasutada sünteetilisi krohve.
• Välisseinte ventilatsiooniavad kavandada sümmeetrilise paigutusega; avade väliskatted tasapinnalised, väikesemõõtmelised, neljakandilised ventilatsioonirestid, värvitud seinapinnaga sama tooni.

Artikkel ilmus ajakirja “Remondi ja ehita” 2020. aasta suvenumbris.