Uuendamisel on hoonete energiatõhusust puudutavad määrused.
Nendeks on:
- kliimaministri määrus „Majandus- ja taristuministri 5. juuni 2015. a määruse nr 58 „Hoone energiatõhususe arvutamise metoodika“
- 30. aprilli 2015. a määrus nr 36 „Nõuded energiamärgise andmisele ja energiamärgisele“
- ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 11. detsembri 2018. a määrus nr 63 „Hoone energiatõhususe miinimumnõuded“
22. septembril avalikustati lõpuks kauaoodatud ülalnimetatud määruste muutmise eelnõu ning kahe nädala jooksul oli erialaliitudel ning huvigruppidel võimalus oma kommentaare ametlikult esitada. Eesti Kütte- ja Ventilatsiooniinseneride Liit leidis määruses palju probleemkohti, mis määruse rakendumisel tekitavad ehitussektoris ebakõlasid ning pettumusi.
Probleemiks on ka see, et määruse muutmise väljatöötamisse ei olnud kaasatud huvigruppe ega valdkonnas tegutsevaid kogemustega praktikuid.
Arvamuskiri: majandus- ja taristuministri 5. juuni 2015. a määruse nr 58 “Hoone energiatõhususe arvutamise metoodika“ määruse muutmise eelnõule
Volitatud energiatõhususe spetsialist Indrek Raide arvamuskiri kajastab paljude praktikute üldist seisukohta hoonete energiatõhususe, seda reguleerivate määruste ja kavandavate muudatuse suundumise osas.
Ettepanekud hoone energiatõhususe arvutamise metoodika muutmiseks ei tohiks lähtuda eesmärgist, et arvutuslik energia-märgis (ETA) ja hoone tegelikud kulud (KEK) peavad saama võrdseks. Määruse eelnõus toodud arvutusmetoodika täpsustamine võiks teoorias sellele eesmärgile kaasa aidata, kuid samas vähendades piirsuurusi energiaklassidel, võimendub erinevus ideaalolukorra ja tegelike kulude vahel veelgi.
Määruse muudatuse ettepanek peaks siiski lähtuma algsest energiatõhususe miinimumnõuete eesmärgist ehk ehitada ja renoveerida hooneid energiatõhusalt, mitte proovida hinnata hoone tegelikke tulevasi kulusid (mida näitab KEK). Kirjeldatud eesmärk peab olema selgelt kirjas ka määruse eessõnas, et vältida hilisemaid (kohtu)vaidlusi ja hoonete kasutajate pettumust.
Määruse eesmärk energiatõhususe suurendamiseks eeldab kindlasti ka arvutusmetoodika ja määruste läbipaistvuse suurendamist. Juba täna kehtiv määrus jätab energiatõhususarvu (ETA) arvutamisse piisavalt teadmatust, et hoone ehitusloa taotlemise dokumentatsiooni (eelprojekt) mahus oleks võimalik teostada sellele usaldusväärne (kontroll)arvutus. Selle tulemuseks on energiamärgiste madal usaldusväärsus turul ning vigaste märgiste suur osakaal. Täna puudub ka energiamärgiseid kontrollival asutusel (TTJA) piisav võimekus väljastatud energiamärgistele järelkontrolli teostamiseks piisavas mahus. Lisades arvutusmetoodikasse veel lisategureid, siis tõenäoliselt väheneb korrektselt väljastatud energiamärgiste maht veelgi. Selle tulemusena väheneb energiamärgiste usaldusväärsus lõpptarbijate hulgas.
Hoonete renoveerimine muutub ebamõistlikult kulukaks, mis kindlasti vähendab renoveerimismahtu (mis suures pildis ei täida kliimakava eesmärke). Põhjendamatult kõrged ootused sisekliimale renoveeritavates hoonetes muudab madalama kinnisvara hinnaga piirkondades hoonete renoveerimise ebamõistlikuks. Riigi poolt ellukutsutud kortermajade renoveerimistoetus jaguneks uue määruse põhimõtte järgi suuresti ainult kallima kinnisvara turuväärtusega piirkondade vahel (kus suhteline renoveerimiskulu kinnisvara turuhinda jääb veel mõistlikkuse piiridesse).
Arvutusmetoodika määrus on väga heitliku täpsusklassiga, mis võimendab olukorda, kus ehitusloa taotlemise etapis väljastatud arvutuslik energiatõhususarv/-klass (ETA) ja tulevikus tegelike kulude põhjal väljastatud kaalutud energiaerikasutuse (KEK) erinevused suurenevad. Näitena on määruses tehtud ettepanek arvutada sooja tarbevee tsirkulatsiooni kulu kahe komakoha täpsusega, kuid on tehtud eeldus, et kõikide samalaadsete hoonete tarbeelektri tarbimine on samaväärne ning näiteks liftide elektritarbimine/olemasolu hoones ei kajastata üldse. Kirjeldatud näited tekitavad olukorra, et arvutuslikult simuleeritakse ideaalolukorda, mille tulemuste põhjal (üle)dimensioneeritakse hoone energiatõhusust mõjutavad tegurid ning hiljem ambitsioonikad energiasäästu eesmärgid ei realiseeru hoone tegeliku kasutuskorra juures. Eriti kriitiliselt väljendub see eluhoonetes, kus küttekulu kasutuse suhtena korteri/elamu koguenergiakuludesse on suurima osakaaluga ning ka hoone kasutajate arv on suurim.
Lähiaastatel väljastatud energiamärgiste omavaheline võrdlusbaas kaob ära. Viimasest muudatusest energiamärgiste muutmisel on möödunud vähem kui 4 aastat ning täna on veel paljud sel ajal väljastatud energiamärgiste projektid/ehitised töös. See tähendab, et kui tehti energiamärgis eelprojekti mahus, siis kasutusloa mahus need hooned ei taga enam etteantud energiatõhususklassi. Arvestades, et täna ehitatakse ja ostetakse suur osa hoonetest pankade kaasabil, siis A-energiatõhususklassi puudumine võib muuta oluliselt laenutingimusi ja/või üldse laenu saamise võimalust. Samuti tuleb arvestada, et tegelike kulude põhjal väljastatud energiamärgis (KEK) kehtib 10 aastat, mistõttu on juba täna turul olevad märgised erinevate metoodikate ja määruste tõttu omavahel praktiliselt võrreldamatud.
Kokkuvõtvalt on käesolev määruse eelnõu suunatud täna turul kallima hinnaklassiga uue kinnisvara ehitamisele suuremates linnades. Väiksemates omavalitsustes, kus puudub tõhus kaugküte ja/või kaugküte sootuks, nõuab määruses toodud kriteeriumite täitmine olulisel määral lisakulutusi (turuolukorrale mittevastavaid üleinvesteeringuid), mis ei vasta kohaliku kinnisvaraturu üürivõimekusele ega ostujõule.
