Kui suur probleem on ehitusvaldkonnas korruptsioon? Kas kokkulepitud tulemused hangetes on harv erand või jäämäe veepealne tipp? Kogemusi jagab Politsei- ja Piirivalveameti keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo juht Mati Ombler.
Kus on korruptsiooniprobleemid ehitusvaldkonnas teie hinnangul teravaimad?
Alustuseks on ehitusettevõtjal loomulikult huvi hankeid võita. On juhuseid, kus juba enne hanke väljakuulutamist suhtleb ettevõtte esindaja avaliku sektori esindajaga: minnakse hanketingimusi sõnastava inimese juurde, et sõlmida nn edutoov kokkulepe. Seejärel sõnastatakse tingimused nii, et kvalifitseeruvad vaid teatud ettevõtted, kusjuures edukaks töö tegemiseks ei ole esitatud kriteeriumid vajalikud. On olemas kohtus kinnitust saanud näide, kus hanketingimusi sõnastati selliselt, et kindel ettevõtja võitis hanke, kokkuleppe eest oli tasuks altkäemaks ja summad tulid üle siis, kui tööd vastu võeti.
Teine valdkonda puudutav jõustunud kohtuostus on seotud omanikujärelevalve tööga. Ehitusettevõtjalt küsiti altkäemaksu selle eest, et omanikujärelevalve ei jälgiks toimuvat ja lubaks objektil tööd teha ilma omanikujärelevalve takistusteta. Lubati 50 000 euro eest kooskõlastada kõik tööde aktid, mis olid aluseks tellijalt raha saamisel olenemata sellest, kas neid töid ettenähtud viisil ja materjalidega reaalselt tehti. Altkäemaks sõnastati nn konsultatsioonitegevusena, mille nimel oldi valmis arvet esitama.
Samuti on probleemiks maksude teema – kas ja kuidas kasutatakse võõrtööjõudu, kas töötajatele makstakse korrektselt või makstakse ümbrikupalka.
Lisaks on niisuguseid kokkuleppeid, kus soovides hanget võita, minetatakse ausad konkurentsitingimused. Näitena saab tuua Põhja-Eesti Regionaalhaigla PERH teist kriminaalmenetlust, mille puhul ehitusettevõtjad leppisid kokku, kes, millal ja milliseid pakkumisi esitab. Nii jagati ehitustööde turgu.
Hundid söönud, lambad terved?
Sellises olukorras paraku ei solgita ainult konkreetset hanget, vaid soodustatakse sellist käitumismustrit ka järgmistel hangetel. Kui ettevõtjad omavahel hanketingimustes või esitatavates pakkumistes kokku lepivad, siis peagi see kordub, tekib tava, muutes ja mõjutades ettevõtlussektorit laiemalt. Paraku politsei, prokuratuur ja kohus tegelevad sel puhul tagajärgedega. Tagajärgedega tegeleda kindlasti tuleb, aga soovides paremat tulemust, suhtumise muutust, ausat konkurentsi ja otsuste läbipaistvust, tuleb oluliselt enam panustada halbade tagajärgede ennetavate meetmete kasutuselevõtmisele. Ja sellega saavad senisest enam tõhusamalt tegeleda ettevõtjad ise, kes vaatavad üle ettevõtte väärtused, nõuavad ausate põhimõtete järgimist oma töötajatelt, lähtuvad heast ettevõtlustavast. Erasektor saaks muutuste läbiviimisel ise muutusi läbi viia, luues avatud ja ausatele põhimõtetele põhineva ettevõtlusturu.
Vastasel juhul pettuse või korruptsioonijuhtumitesse sattumisel kannatab nii turg kui ka seotud ettevõtted, nii oma maine kahjustumise kaudu kui ka varaliselt. Altkäemaksud sellise eelise saamiseks on kokkuvõttes lisakulu nii maksvale ettevõttele kui ettevõttele, kus altkäemaksuvõtja töötab. Need summad lisatakse varjatud kujul ikka teenuse ostja arvetele.
Kui rääkida suhtumise muutumise olulisusest ja muutuste võimalikkusest, siis hea näide on Maanteameti vastutusalasse jäänud probleem. Olid ajad, mil altkäemaks autojuhilubade taotlemisel ja sõidueksamitel oli levinud ja lubasid sai osta. Täna on eksamineerijate suhtumine kardinaalselt teistsugune. Kui Maanteeamet kogu süsteemi ümber kujundas ja uued põhimõtted tõi, muutis see kogu liikluskultuuri, liiklusohutuse taset, autokoolide suhtumist õpetamisse.
Küsimus on, kas ehitusettevõtjad ise taunivad, et hankes esitatavad pakkumised lepitakse kokku.
Suured rahad liiguvad ka Euroopa Liidu rahastatud projektides…
EL-i struktuurfondid on suund, kus raha üritatakse ebaausate meetoditega projektideks saada. Näiteks keerutatakse omafinantseeringu summasid kunstlikult erinevate kontode vahel ning näidatakse, justkui oleks ettevõttel nõutav omaosaluseks nõutav raha olemas. Kulusid näidatakse tegelikust suurematena ning neid fiktiivseid kulusid kaetakse toetustest.
Kus siis peitub kujunenud olukorras lahendus?
Usun, et suured ehitusettevõtted saavad siinkohal ka ise heaks eeskujuks olla – neist oleneb palju, neil on suurem kogemus ja võimekus ning kindel keeldumine korruptiivsetest tegevustest aitab turgu õigel teel hoida, järgida ehitusettevõtja eetikat ja head tava. Küsimus on, kas ehitusettevõtjad ise taunivad, et hankes esitatavad pakkumised lepitakse kokku või nähakse sellises tegevuses ühte ellujäämisviisi, mis vajadusel käiku läheb.
Kui ettevõtja ise ei pinguta, siis tiigrihüpet paremuse poole keegi ettevõtja eest ära teha ei saa. Võitluses korruptsiooni vastu on võtmeroll ikkagi inimestel, kes hangetel osalevad.
Üks tahk on lisaks see, et ettevõtjalt peaks võtma ka huvi hangetes ebaausalt osaleda. Näiteks kui ettevõtja on ebaausalt hanke võitnud ja kohus seda oma otsuses kinnitab, siis on võimalik määrata karistus, mis paneb ettevõttele või selle esindajale mingi aja jooksul keelu hangetes osaleda.
Kui levinud sellised karistused on?
Sellist praktikat võiks olla rohkem – kui konkurent peab pärast keelatud võtete kasutamist kaheks aastaks hangetelt kõrvale jääma, jõuab ettevõteteni ka arusaam, et sellisele teele minnes on päris palju kaotada.
Kohus võiks prokuratuuri eestvedamisel minna ka tulu kallale, mida ebaausalt hanke võitnu on saanud: kui hange on näiteks 3 miljonit eurot, potentsiaalne kasum on pool miljonit eurot ja 75% sellest läheks kohtuotsusega konfiskeerimisele, siis see paneb mõtlema.
Täna karistatakse korruptiivse teo, altkäemaksu andmise eest rahalise karistuse või tingimisi vangistusega ja reaalselt vangistust Eesti kohtutes selliste kuritegude eest ei ole mõistetud. Ka rahaline karistus on nii mõnigi kord tinglik – näiteks 10 000 eurot, millest 1/10 makstakse kohe ja kui uut kuritegu ei järgne, siis ülejäänud summat reaalselt ei maksta. Teisisõnu – meie karistuspoliitika selliste kuritegude osas on siiski suhteliselt leebe ja see ei pruugi olla järgmiste ebaausate tegevuste ärahoidjaks.
Kas hanketingimused võivad kaldu olla ka kogemata, nt ülereageerimisest või teadmatusest?
See võib juhtuda, kui hanke korraldaja loodab maksimaalselt head tulemust ja küsib pakkujalt kvalifikatsiooni, mida töö tegemiseks vaja ei ole. Selle tulemusel võib aga pakkuja hind kujuneda kordades kõrgemaks kui leebemate kvalifitseerumistingimuste puhul.
Siin on küsimuseks ka hankija koolitamine – rahandusministeerium, Riigi Kinnisvara AS jpt võiksid kohalikele omavalitsustele nõuandvat tuge pakkuda. Kui kogemus puudub ja parima tulemuse saamiseks esitatakse ebaproportsionaalselt kõrged nõudmised, on see turu jaoks segadust tekitav. Turuliider samal ajal teenib sellisest olukorrast kasu ja sellised hanketingimused võivad omakorda luua talle kunstliku eelise.
