Kui mõni koolimaja ootab oma pidulikku avamispäeva kümmekond aastat, siis Viimsi Gümnaasiumiga oli teine lugu – arhitektid Jan Skolimowski, Peeter Loo ja Kaspar Kruuse võitsid kooli arhitektuurikonkursi 2016. aasta suvel ning pidulik avanädal peeti vaid kaks aastat hiljem, septembris 2018, mil AS Merko Infra tööga valmis sai.
Koolimaja idee oli algusest peale selge: arhitektuuri- ja inseneribüroo Novarc Group AS ja KAMP Arhitektide koostöös valmis ühine ideelahendus märgusõnaga „CLT“ (cross laminated timber) ehk ristkihtpuit, mis valiti peamiseks ehitusmaterjaliks eelkõige keskkonnasõbralikkuse ja hea sisekliima tõttu. Hoone ehitas AS Merko Infra (projektijuht oli Alan Väli), CLT paneelid ja liimpuidu valmistajaks sai Arcwood ning oluline roll oli ka insener Laur Lõvil Makespace OÜ-st, kes arvutas kogu puidu osa.
Sellega on Eesti koolimajaehituses justkui ring peale saanud – sada aastat tagasi ehitati kõik koolimajad puidust, kättesaadavast ja taastootvast materjalist.
Naturaalsed materjalid
Hoone arhitektuuris mängib pearolli puit, kuid olulistes kõrvalosades on betoon ning välisfassaadil ka metall, tsingitud või alumiiniumi kujul.
„Esimesel korrusel on suurem rõhk betoonil, puitkonstruktsioon algab alates teisest korrusest, kus hoone ei puutu enam kokku nii palju maapinnast tuleva niiskusega,“ selgitab Jan Skolimowski. Puitkonstruktsiooni eripärade ja võtetega käisid arhitektid tutvumas Londonis, kuid samuti külastasid nad juba valminud riigigümnaasiume Eestis.
„Näiteks Viljandi gümnaasiumi põhjal oli meil väga hea teha järeldusi, mis kooliarhitektuuris töötab ja mis ei tööta,“ toob Peeter Loo esile ühe eeskuju, mille järgi oli hea ruumilahenduste jaoks šnitti võtta.
Materjalivalikul on eriti kooli puhul oluline argument vastupidavus ja kergesti hooldatavus, mistõttu betoon ja puit saavad taas eelise. Kui näiteks seinad või postid oleksid kaetud kipsiga, oleks seda tõenäoliselt juba järgmisel aastal vaja parandada või kergelt remontida.
Koridoriosas on kasutatud seinte vastupidavuse suurendamiseks vana aja nippi – kandva puitseina enam hõõrdumist taluma pidav osa on värvitud. Ülejäänud puitosad on üle lakitud tulekindlust suurendava lakiga. „Sisekliima ja õhukvaliteedi jaoks oleks muidugi hea, kui puit oleks ilma selle lakikihita. Puit seob hästi õhuniiskust ning annab ruumi kuivades seda uuesti välja, aga see oli päästeameti nõue,“ põhjendab Kaspar Kruuse tehtud otsust.
Energiasäästust tingitud vormid
„Kui maja ülesehitusest rääkida, siis me oleksime võinud selle jaotada ka rohkem krundi peale laiali, kuid energiasäästu seisukohast tundus kõige õigem teha talle kuubisarnane vorm,“ selgitab Skolimowski. Loo lisab, et kuna detailplaneeringu järgi oli hoone kõrgus antud, siis kolme normaalkõrguses korruse saavutamiseks pressisid nad hoone esimese korruse osaliselt maa sisse. „Kuna krunt on kallaku peal, siis seda oli üsna lihtne teha,“ ütleb ta.
Hoone fassaad on suunatud lõuna poole. Et varjata liigselt kütvat lõunapäikest, tuleb fassaad astmeliselt ettepoole. „Suvel ehituse ajal oli seda juba hästi näha, et varjud tekkisid akna alla. Ehk et mida vähem on vaja jahutada, seda energiasäästlikum on hoone,“ märgib Loo. Liginullenergianõuetega ei olnud selle hoone puhul vaja veel arvestada, kuid lõpuks sai energiaklassiks B. „See on väga hea tulemus. Kui oleksime lisanud ka päikesepaneelid, oleks tulemus võinud ka A olla. Ent see poleks eelarveliselt ära tasunud,“ räägivad arhitektid.
Hoone ida- ja lääneküljel on samuti aknad lõunapäikese eest varjutatud, et päris otsene päike klassiruumi sisse ei tuleks. „See annab hoonele ka natuke teravust juurde, mida me oma töödes püüame detaili või nüansiga sisse tuua,“ sõnab Skolimowski.
Vahendite minimalism
Napid vahendid võivad teatud juhtudel takistada, kuid arhitektid on loonud RKAS-i seatud piiratud tingimustes tänapäevase õpikeskkonna.
Ruumide akustika on näiteks üks teema, mille kallal arhitektid vaeva nägid, et etteantud eelarve juures piisav helisummutus tagada. „Akustiline plaat pandi lakke vaheldumisi värvitud pinnaga. Et ruum sisearhitektuuriliselt põnevam oleks, kinnitati laevalgustid teise nurga all kui tavaliselt ning värvi lisavad toolid,” viitab sööklas kasutatud nappidele lahendustele Jan Skolimowski.
Kõigis klassiruumides on kaks puitseina ja kaks kaetud seina. „See on materjali eripära, et päris igas seinas puitu jätta ei saa, sest tekib heli läbikostmise probleem. Lisaks on see visuaalne küsimus, kas seda üldse olekski vaja,“ räägib Kruuse. Klassiruumidele annab kõrgust ja õhku ripplagede puudumine, nähtavale ja avatuks on jäetud ventilatsioonitorud.
Hoone ehitus algas 2017. aasta hilissügisel. „CLT valmistamise ja montaaži kiirus oli üks põhjuseid, miks valisime selle põhiliseks ehitusmaterjaliks,“ räägib Peeter Loo, tõdedes, et projekti tuli siiski teha omajagu muudatusi tuleohutusnõuete tõttu ning osa tähtaegu läks seetõttu ka üle.
Kahe aastaga tegelikkuseks
„See oli kohutav tempo. Ehituse pool läks ühel hetkel isegi liiga kiireks,“ märgib Kruuse, et sellise kiiruse juures on oht tuua ohvriks kvaliteet. Koolimaja valmimine oli planeeritud augusti algusesse, kuid sellise suurema ehituse puhul oleks olnud vaja arvestada pikema puhvriga. Kui poleks olnud tellijapoolset survet ehitus septembriks valmis saada, oleks Kruuse hinnangul võinud vabalt veel pool aastat ehitada. Koolimajas alustati sel sügisel õppetööd ning ehituslikult on hoone siiski valmis. Kiirele tempole ei jõudnud aga järele kogu projekt, näiteks on juurde tulemas veel eritellimusmööbel – õpilaste kapid, tualettruumide valamukapid, riidehoiu pingid ja nagid – ja sisegraafika.
Oma aega jääb aga pikemalt ootama koolimaja kõrvale ette nähtud spordihoone. Projekti järgi viib sinna maa-alune tunnel. Tulevikule viitab maa alla viiv trepp, mis hetkel aga hoopis seinaga lõppeb.
Avatus õuest alates
Kõik Eesti uued riigigümnaasiumid valmivad sarnase kontseptsiooni alusel. Üks põhimõte on avatus, mis väljendub näiteks klaasseintega õpetajatetoas, mis asub kohe välisuste kõrval. Avatus on seejuures kahesuunaline – õpilased näevad õpetajate tegutsemist, kuid samamoodi on õpetajatel ülevaade õpilaste liikumistest.
„Enam ei ole nii, nagu meil kunagi oli, et õpetajad on uste taga peidus ning joovad salaja kohvi,“ muigab Kruuse. Läbi paistavad ka klassiruumide uksed. Uste taha suletud aula on samuti jäänud minevikku. Kooli saal on koridoridesse avatud ja Kruuse sõnul üks rekreatsiooni osa. Akustika pärast ja vajadusel privaatsuse lisamiseks on saali ja koridoride vahel villased kardinad. Saali laes on suured katuseaknad, mis toovad koolimajja märkimisväärse lisaannuse loomulikku valgust isegi hämaramatel päevadel.
Kooli ees on avar väljak, kus ilusa ilmaga aega veeta või miks mitte ka üritusi pidada. Ning väljast majja sisse vaadates tekib huvitav efekt, nagu paistaks hoone läbi ja oleks võimalik sisse astudes kohe edasi teisele poole maja asuvasse hoovi astuda. Tegelikkuses tekitavad selle tunde garderoobis akna lähedale postidele kinnitatud peeglid. „See oligi meie mõte,“ naeravad arhitektid.
Kooliehituse koolikogemus
Jan Skolimowski sõnul koosneb arhitektuur väikestest detailidest ning praegu, 2018. aasta sügisel, kooli juures jalutades näevad arhitektid seda, mida nad 2016. aasta suvel ette kujutasid.
Valminud hoone ees seistes on nad tänulikud kogemuse eest, mida sellise hoone projekteerimine on andnud. „See on olnud väga õpetlik aeg. Oleme näinud, mida kõike annab protsessi käigus paremaks teha ja muuta,“ ütleb Peeter Loo. Ehituse ajal sõltub aga arhitekti kõrval palju juba ka sellest inimesest, kes istub soojakus ja kes juhib protsessi. „Väga oluline on ehitusel kooskõlastada ja muudatustes kokku leppida,“ tõdevad arhitektid.
Jan Skolimowski.
