Täna vajab minu pere kõige noorema liikme kelltelefon veel ainukesena oma „erilist“ laadijat, kõik teised telefonid ja õnneks ka paljud muud seadmed saame laetud USB-C ühendusega. Ja milline tohutu kergendus see on võrreldes varasema adapterite ja kaablite kaosega.
Ehitusmaailmas peaksime püüdlema millegi sarnase poole. Täna on ikka veel tunda, et tellijal, projekteerijal, peatöövõtjal ja alltöövõtjatel on igaühel oma laadijastandard ning liiga palju energiat ja närvirakke kulub projektide tulemuslikkuse asemel üksteise soovide tõlkimisele, tüüpiliste lepingutingimuste uuesti läbitöötamisele ja arusaamatuste lahendamisele – ehk piltlikult öeldes sobiva laadija otsimisele.
Koostöö töögrupp
Just sel põhjusel oleme algatanud ehituse osapoolte koostöö töögrupi. Töögrupi, kuhu kuuluvad nii alltöövõtjate, peatöövõtjate, projekteerijate ja edaspidi ka tellijate esindajad, sooviga muuta ehituse koostöö tulemuslikuks kõikidele osapooltele.
Selliseks, kus riskijaotus on tasakaalus ja osapooled on motiveeritud panustama nii oma inimestesse kui ka ehitatud keskkonna kvaliteeti.
Värske näide on Hormuzi väina kriisiga kaasnenud sisendhindade tõus, mis tõi taas päevakorda vajaduse üles otsida „sobiv laadija“ ehk kord juba kokku lepitud sisendhindade indekseerimine, mis varasemate kriiside järgselt on hankelepingutest vahepeal hakanud kaduma. Sisendhindade muutumisega arvestav indekseerimine peab muutuma hankelepingute tavapäraseks osaks, mitte sündima iga järgmise kriisi ajal erakorralise kokkuleppena.
Kriisidest rääkides ei saa paraku mööda vaadata laiapõhjalise ehituse pika vaate kokkuleppe kontratsüklilise investeerimise plaanist, ehk täpsemalt selle puudumisest. Mõistagi ei ole ükski kriis eelmisega päris sarnane, kuid tahaks loota, et vastava plaani ja valmisoleku olemasolul ei jää järgmise majandussurutise korral ainsaks käepäraseks lahenduseks üksnes maksude tõstmine…
Ehitus- ja kinnisvarasektor moodustab märkimisväärse osa sisemajanduse kogutoodangust. Seetõttu ei ole ehitusõiguse saamise kiirem ja prognoositavam menetlus mitte arendajate ja ehitajate mugavuse küsimus, vaid see tähendab suuremat investeeringute atraktiivsust, väiksemaid finantskulusid, madalamat lõpphinda kasutajatele, kiiremat maksulaekumist, paremat vastavust tegelikule nõudlusele ning väiksemat halduskoormust nii ettevõtjatele kui ka avalikule sektorile.
Täna oleme ettevaatlikult optimistlikud, et suuresti tänu Majanduskasvu nõukoja ellu kutsumisele ja EEEL-i, Tööandjate Keskliidu ja Eesti Kinnisvarafirmade Liidu tegevusele õnnestub planeeringute menetlemist viimaks tõhustada. Esimeste sellekohaste seadusemuudatuste vastuvõtmist loodame juba selle Riigikogu koosseisu ajal, kuid töö ehitusõiguse saamise kiirendamiseks peab jätkuma ka pärast seda.
Tulevikus peaks detailplaneeringu koostamise vajadus muutuma omavalitsuste ruumiotsustes pigem põhjendatud erandiks, mitte vaikimisi eelduseks. Linnade ja valdade üldplaneeringud peavad jõudma tasemele, kus enamikus piirkondades saab projekteerimistingimusi väljastada ilma eelneva detailplaneeringu koostamiseta.
Veerand sajandit kutseandjana
Juba pea veerand sajandit on Eesti Ehitusettevõtjate Liit olnud kutseandja, muutes ehitusettevõtjate seosed pädevuste ja järelkasvu teemadega veelgi tugevamaks. Liidu esindajad löövad kaasa mitmete kutseõppeasutuste nõunike kogude töös, Inseneriakadeemia juhtnõukogus, samuti arhitektuuri, geomaatika, ehituse ja kinnisvara kutsenõukogus.
Käimasolevas kutsereformi protsessis oleme paraku tunnetanud töö- ja haridusmaailma teineteisest kaugenemist, mistõttu leiame, et pädevustega seonduv poliitikakujundamine peab edaspidi muutuma rohkem tööjõu- ja vähem haridusökonoomika keskseks.
Justkui lõpututele kriisidele ja väljakutsetele vaatamata tahaks lõpetuseks siiski märgata ka seda, mis Eesti ehituses on hästi. Siinkohal tahan tänada inimesi, kes on meie ehitatud keskkonna säravamad tegijad. Just aasta ehitaja konkursi võitjad on inimesed, kelle töö, juhtimine ning vastutus on aidanud kujundada Eesti ehituse kvaliteeti ja mainet.
