Energiatõhususe spetsialist ja Eesti Kütte- ja Ventilatsiooniinseneride Liidu eestseisuse liige Liina Laas tutvustab, kuidas mõista energiamärgiseid.
Millest kujuneb hoone energiakasutus? Kas arvutusliku A klassi energiamärgis tagab minimaalsed energiakulud?
Hoone energiakasutus sõltub laias laastus kahest asjast:
- statsionaarsetest oludest: keskkond, hoone karbi ja tehnosüsteemide omadused;
- dünaamilistest oludest: millise intensiivsusega hoonet kasutatakse ja mil määral on hoone kasutajad orienteeritud energiakulude kokkuhoidmisele.
Dünaamiliste olude alla kuulub ka tehnosüsteemide automatiseeritus – kui targalt on olemasolevad tehnosüsteemid automatiseeritud energiat kokku hoidma, sealjuures kasutusmugavuse ja terviseohutuse osas allahindlusi tegemata. Uuringutega on kindlaks tehtud, et hoone energiatarve sõltub oluliselt just nimelt kasutajate harjumustest.
Arvutuslik energiamärgis (ETA) arvestab ainult statsionaarseid olusid. Selleks, et anda tulemusele mõõde ja kontekst on välja töötatud ka n-ö standardkasutuse mõiste, mis on muudetud kohustuslikuks energiatõhususe miinimumnõuete määruse läbi ning võetakse ETA arvutamisel arvesse. Kuid seda ei saa ja ei peaks võrdlema reaalse ning dünaamilistest oludest tingitud energiakasutusega. Seega ei tasu oodata, et ostes A energiamärgisega hoone/korteri, on kõik kulud iseenesest minimaalsed. Arvutuslik A klassi energiamärgis annab eelduse, et teatud tingimustes on seal võimalik energiatarve minimaalseks saada.
Mis vahe on ETA-l ja KEK-il ning kumba peaks ostja jälgima?
Uutel hoonetel on ainult arvutuslik energiamärgis (ETA), mis koostatakse energiatõhususe miinimumnõuete määruse nr 63 nõuete kohaselt. Kasutuses olnud hoonetele koostatakse kaalutud energiakasutus ehk KEK. See toimub hoones reaalselt kasutatud energia mõõtmise arvestamisel. KEK-i saab tellida, kui hoone on olnud kasutuses vähemalt 2 aastat, mis annab reaalse ülevaate tegelikest kuludest. Seega hoonet/korterit ostes tasub tulevaste kulude prognoosimisel arvestada enam KEK-i. Tuleb silmas pidada, et hoone/korteri omanike ja üürnike tarbimisharjumused on erinevad ning seetõttu sõltub ka KEK lõpuks konkreetsest tarbijast.
Mis on arvutusliku energiamärgise eesmärk?
Arvutuslike energiamärgiste (ETA) eesmärk ei ole olla võimalikult sama tulevase nn „päris“ energiamärgisega (ehk KEK-iga). ETA mõte on võrrelda sarnast tüüpi hooneid omavahel ning eelkõige seada piir projekteerijatele ja ehitajatele, millest allapoole näitajatega hoonet projekteerida ja ehitada ei tohiks.
Probleem on tekkinud sellest, et arvutuslikku energiamärgist on hakatud kasutama müügiargumendina, mis on aga eksitav. See on sama, kui reklaamida hoonet kui „Eestis kehtivatele nõuetele igati vastav hoone“. See on tore küll, aga teisti ei saagi ju ehitada ja mingit erilist müügiargumenti selles ei ole. Hullem veel, kui arendaja pole teadlikult või teadmatusest täpne ja müüb näiteks uut korterelamu pinda „A energiaklassiga korteri“ pähe. (Täpsustamata, et peab silmas arvutuslikku A energiaklassi ehk ETA-t).
Kuidas on ETA hoonete energiatõhusust 10 aastaga mõjutanud?
Arvutusliku energiatarbe miinimumnõude kehtestamine (ETA arvutuse nõue) on toonud 10 aasta jooksul märkimisväärse muutuse hoonete projekteerimises:
- kadunud on soojustagastuseta ventilatsioon;
- soojustuses on välja kujunenud teatud tüüpväärtused, millest kehvemaid tarindeid reeglina ei kasutata (kuigi määrus täpseid nõudeid tarindite soojapidavusele ei sätesta, on iseenesest välja kujunenud teatud piirid, millest tavajuhul kehvemate variantidega tulemuseni ei jõua);
- väga aktiivne päikesepaneelide kasutus hoonetes;
- paremad ventilatsiooniseadmed.
Hoonete energiatõhusamaks projekteerimisel on tehtud päris suur hüpe ja seega arvutuslik energiamärgis on oma ülesandeid edukalt täitnud ning hoiab sama taset ka edaspidi.
Mida teha, kui sooviks siiski projekteeritud hoone tulevast energiatarvet määrata?
Kuna hoone koos süsteemidega projekteeritakse teatud keskkonnas teatud kasutajale, siis selle projekteerimine on „rätsepatöö“, kus võetakse arvesse erinevaid nüansse, mida kõiki standardiseerida ei ole vajalik ega võimalik.
Selleks, et prognoosida tulevase hoone võimalikult täpne energiatarve, tuleks teha konkreetsele hoonele orienteeritud arvutus, mis ei ole seotud määrusega, vaid kus võetakse arvesse reaalne kasutusviis iga ruumi kohta ehk arvutuses võetakse arvesse reaalset projekteeritut. Ka siis jääb tulemus teatud osas prognoosimatuks, kuna väga täpset kasutajate käitumisharjumusi ei ole võimalik ette teada. Kui on kindlalt teada ka tulevane hoone kasutaja, saab küsitluse teel oluliselt täpsema sisendi tuleviku prognoosimiseks. Selliste lähteandmete põhjal koostatud simulatsioon annaks igal juhul täpsema pildi ja hilisema mõõtmistulemuste põhjal võrreldavama tulemuse.
Miks seda hetkel ei tehta? Sest see on tellijale lisatöö (mida seadus otseselt ei nõua) ning vajab ka üsna täpseid algandmeid. Tellija või arendaja, kes sellise arvutuse tellib, on reeglina ka tulevikus hoone valdaja ning tal on suur huvi tegeliku energiatarbe ja energiatõhusate süsteemide kulutõhususe osas. Kuid selle põhjal ei anta välja mingit märgist ega kinnitata seda ametlikult ehitisregistrisse.
Miks energiamärgis rahas ei väljendu?
Kuna ühiskondlikult mõistetakse energiamärgise all ka infot, mis näitab millises võrdlusskaalas konkreetne toode energiat tarbib, ehk palju selle toote kasutamine maksma läheb, siis hoone energiamärgis seda otseselt ei näita. Miks siis nii? Sellepärast, et hoone energiamärgise kehtestamise riiklik ja üleeuroopaliiduline eesmärk on CO2 jalajälje vähendamine, mitte otseselt tarbimise vähendamine.
CO2 emissiooni saab vähendada kahel viisil: tarbida kütteliike, mille CO2 emissioon on väiksem kui teistel või vähendada kogutarbimist. Hoone energiamärgis väljendab neid mõlemat kokku. Ehk siis energiamärgist mõjutab ka kütteliik.
Millised on väiksemad CO2 õhku paiskavad energialiigid? See on taastuvtoormel põhinev energia. Seega on igasugustel taastuvtoormel kütteliikidele antud erinevate kaalumisteguritega oluline eelis, mis ongi põhiline põhjus, mis moonutab tavatarbija jaoks energiamärgise olemust, võrreldes näiteks külmkapi või fööni energia-märgisega. Näiteks kui hoonet varustab „tõhusa kaugkütte“ võrk, siis on selle hoone kaalutud kütteenergiatarve ligi 30% väiksem kui nn „mittetõhusa“ kaugkütte võrgu oma. Ehkki energiakulu kWh-des võib olla täpselt sama.
Kuidas segadus arvestite ja mõõdikutega võib energiamärgist mõjutada?
Tegelikult on määruses lubatud mõõdetud energiatarbest (KEK-ist) maha arvestada need tarbijad, mida ETA-t arvutades arvesse ei võeta (nt liftid, välised valgustid, garaažid jne). Teisalt võib see segadust suurendada, kuna olemasolevatel hoonetel ei ole taolisi arvesteid, aga energiamärgiseid väljastatakse neile siiski. Samuti võivad uued hooned teatud juhtudel nendest arvestitest loobuda: see tekitab olukorra, kus neid arvesteid mitte omavad hooned on tunduvalt kehvema mõõdetud energiamärgisega (KEK-iga). Tegelikult moonutab see infot ka tarbijate jaoks, kes peavad kogu energiakulu kinni maksma, isegi kui osa sellest energiamärgise arvutusse ei kuulu.
TAUST: Miks arvutuslik energiamärgis (ETA) ei vasta mõõdetud energiamärgisele (KEK-ile)?
Kahe energiamärgise (ETA ja KEK) eesmärk on erinev, seepärast ei pea need üksteisele vastama. ETA annab infot projekteeritud hoonekarbi kohta ja annab võimaluse samatüübilisi hooneid omavahel võrrelda. KEK näitab ära konkreetse hoone energiatarbe, mis sõltub nii hoonekarbist kui kasutajatest. Samuti ei kajasta arvutuslik energiamärgis (ETA) igas hoone osas konkreetse hoone projekteeritud väärtusi, vaid määruses etteantut. Seega on arvutuslik energiamärgis (ETA) ja tarbimisandmetel põhinev energiamärgis (KEK) sisuliselt erinevad näitajad. Erinevust suurendavad ka arvutusliku energiatarbe määramisel (ETA) tehtavad lihtsustused.
Olulisemad lihtsustused
Sisetemperatuur kütmisperioodil. Arvutuslik sisetemperatuur enamus hoonetes on määruse järgselt 21 kraadi. Kui kasutaja hoiab kütteperioodil kasvõi 1 kraadi võrra kõrgemat temperatuuri, võib see suurendada aastast kütteenergiat isegi 10%.
Sisetemperatuur jahutusperioodil. Näiteks elamute arvutuslik sisetemperatuur on suvel 27 kraadi. Kui soovitakse hoida hoopis 25 kraadi, suurendab see oluliselt energiatarvet.
Sissepuhkeõhu temperatuur ventilatsiooniseadmes. Reeglina puhutakse ruumi juurde õhku, mis on paar kraadi madalama temperatuuriga ning selle õhu soojendamine toimub küttesüsteemi või vabasoojuse arvelt. Mida kõrgema temperatuuriga õhk ruumi puhutakse, seda rohkem tuleb see ventilatsiooniseadmes enne üles kütta. Korterite ventilatsiooniseadmetes kasutatakse ventilatsiooniõhu kütmiseks elektrit. Elekter on kaalutud energia mõistes „kulukam“ energia kui näiteks kaugküte. Seega, mida kõrgema temperatuuriga on ventilatsiooni sissepuhkeõhk, seda suurem on kogu hoone energiatarve. Standardkasutuse puhul arvestatakse, et eluruumides on sissepuhkeõhu temperatuur 18 kraadi.
Ventilatsiooniõhu hulk. ETA puhul valitakse hoone õhuhulk määruses ette antud hoone tüübi järgi. Tegelikkuses võib hoone kasutaja ventilatsiooniseadet kasutada kas kõrgema või madalama kiiruse peal. Samuti võib seadme kasutust erinevate sisekliima andurite abil vastavalt vajadusele automatiseerida (mis vähendab elektrienergiakasutust) või lasta seadmel pidevalt töötada, ka siis, kui pole vajadust (suurendab energiakasutust). Lisaks on ülalnimetatud määruses teatud loogikate põhjal valitud justnimelt HOONE keskmine õhuhulk arvutuse aluseks. Projekteerimisel aga arvestatakse iga RUUMI ja HOONEOSA erinevusega, mis võib kokkuvõttes hoones tekitada hoopis erineva õhuhulga. Määruses on nt eluhoone puhul lähtutud teatud üldpinnast, koridoride ja vannitubade pinnast elu- ja magamistubade suhtes. Kuid kui konkreetsel hoonel on kitsamad/laiemad koridorid, rohkem või vähem vannitube eluruumi pindala kohta, siis isegi tüüpsel kasutamisel tekib õhuhulga erinevus. Rääkimata asjaolust, kui tegemist on mitmeotstarbelise hoonega, kus osa hoonest on äripind või köetud parkla.
Mugavuskütted. Mugavusküte on näiteks vannitubade põrandaküte, kui see on tarbitav põrandapinna soojana hoidmiseks, mitte soojuskao katmiseks. Eriti suurt mõju omavad elektrilised mugavuskütted.
Sooja vee tarve. See sõltub olulisel määral just tarbimisharjumustest ja tarbijate arvust. Sooja vee energiatarve on näiteks uutes elamutes samas suurusjärgus hoone kütteks kuluva energiatarbega: ehk selle mõju on üsna oluline. Oluliselt määrab sooja vee tarvet näiteks see, kas ja kui tihti käiakse vannis või kasutatakse ainult dušši jmt.
Energiakulu, mida arvesse ei võeta. Arvutuslikku märgisesse (ETA-sse) ei arvestata sisse madalatemperatuuriliste pindade kütteenergiat (keldrid ja garaažid), välisvalgustust, liftide elektrit, köögikubude energiatarvet ja mitte-eluhoonete puhul erinevate tehnoloogiliste seadmete energiatarvet.
Standardkasutus ehk mitu inimest ruumi kasutab ruutmeetri kohta ja kui intensiivselt seda tehakse (st nii seadmete kui valgustuse kasutuse osas arvestatakse, et teatud aegadel on kõik inimesed kohal, pole kedagi või on vähem inimesi kohal). Kuid reaalsuses ei elata õpiku, määruse ega standardkasutuse järgi: igas peres pole 4 inimest, igas korteris ei ärgata terve perega täpselt kell 7 jne. Kuid üldise arvutuse tegemiseks on taoline standardkasutus vajalik.
Erinevad otstarbed, mida eraldi ei arvestata. Kui hoonel on pindasid, mis erinevad hoone otstarbest, kuid jäävad alla 10% kogu köetavast pinnast, siis neile eraldi arvutust ei tehta ja arvestatakse kogu pind ühe otstarbena. Büroohoones asuv väike restoran tarbib rohkem energiat kui büroo, kuid ETA määramisel seda arvesse ei võeta.
