Ehitusvaldkonnas on peamisteks probleemideks sisendhindade tõus, ehitusmaterjalide tarnerasekused, kiire ehitustempo, heade spetsialistide puudus, loetleb AS Merko Ehitus Eesti kvaliteedijuht Eneli Liisma, kes toimetab valdkonnas juba üle 15 aasta.
Eneli Liisma (39) on juhtinud Merko kvaliteediosakonda ligi neli aastat. Tema hooleks on Eesti suurimas ehitusettevõttes nii juhtimissüsteem kui ka sisejärelevalve tagamine ehituskvaliteedi ja tööohutuse valdkonnas.
„Kui rääkida inimeste jaoks kõige olulisemast ehk tööohutusest, siis on Eestis ehitusalal viimase 10–15 aastaga olukord märkimisväärselt paremuse poole muutunud. Sageli öeldakse, et ehitusplatsidel on ohtlik tööd teha. Tegelikult see ei ole nii, ehituses on lihtsalt palju riske, mida tuleb osata juhtida. Kui aastate eest polnud harv nähtus palava ilmaga segu viskav palja ülakehaga, sandaalides ja ilma kiivrita ehitustööline suhtumisega, et „mina olen mees, arsti juures ei käi ja kiivrit pähe ei pane”, siis täna me ikkagi suurehituses selliseid asju enam ei näe. Liisma lisas, et tema hinnangul on läbitud küll suur tee, aga hinnanguliselt on ohutuse tagamise osas veel palju ära teha. Et kui nüüd on küll helkurvestid, kvaliteetsed tööriided, kiivrid ja piirded olemas, siis suhtumine ohutuse tagamisse vajab veel muutmist: „Sellega tuleb meil kõigil, nii platsil töötajatel kui ka kõigil juhtidel, ikkagi veel hoolega tööd teha.
Väga oluline on mõista ettevalmistuse ja tööde läbimõtlemise tähtsust.
Tuleb kasvatada ka oskust märgata varjatumaid ohte kui kiivrita töötaja või kaitsepiirdeta korrus kõrghoone ehitusel.”
„Õnnetuste puhul on harva nii, et sellel on vaid üks põhjus. Enamasti selgub uurimisel, et õnnetuse kutsub esile pisiasjade kuhjumine, et on rida, kus üks veidi valesti läinud asi nügib teist, see kolmandat jne. Seda kuhjumist on ehitusplatsil olijail tihti raske märgata. Ka esineb nn „vähe puudus” olukordi,” märkis Liisma. „Olen ehitusplatsil palju kordi märganud, et ehitaja on sattunud oma tegevuse tõttu ohtlikku olukorda, mis pole õnneks siiski õnnetuseks realiseerunud. Nii-öelda „napikas”. Aga kui sa näed, et teisel päeval satub mees jälle samasse olukorda, mida siis teha? Kui oled piisavalt nutikas kõrvaltvaataja, siis tabad ohu ära, siis oskad teda hoiatada, et panin tähele – sul juhtus siin selline asi, ole hoolikam. Sellise tähelepanu juhtimisega lõikab potentsiaalse „õnnetuse tee“ läbi,” rääkis Liisma.
„Mul oli hiljuti Tallinna Tehnikaülikoolis isegi üks magistritöö, mida juhendasin, kus käsitlesime tööohutuse temaatikat ehituses. Olen küll ise rohkem just ehitusmaterjalide uurimise alal teadus- ja juhendamistööd teinud. Aga tekkis tööalaselt huvi sellist olulist teemat lähemalt analüüsida ja võtsingi kohe ühe huvilisega selle ette. Kahjuks koolipingis ehitusvaldkonna ohutustemaatikat liiga palju ei käsitleta ja seda kõike õpitakse meil täna ikkagi töö käigus. Ka sellele kitsaskohale sai töös viidatud,” sõnas ta.
Teadus ja platsitöö
„Ma olen teinud ehitussektoris platsitööd ja samas aastaid selle kõrvalt suuremal või vähemal määral Tallinna Tehnikaülikoolis akadeemilist karjääri. Olen läbi viinud laboreid, pidanud loenguid ning juhendanud mitmeid uurimistöid, enamik neist ehitusmaterjalide alal,” rääkis doktorant Liisma, kelle kraaditöö käsitleb külmakindla betooni sise- ja välisstruktuuri kahjustuste uurimist.
Ajalise ressursi leidmine doktoritöö jaoks on täna järjest raskem. „Nüüd olen siis ringiga ehituses tagasi. Ülikoolis töötasin tegelikult jutti 16 aastat, sellest kevadest ma enam koosseisuline õppejõud ei ole, aga võimalik, et jätkan sügisel ikkagi külalisõppejõu rollis. Ehitusmaterjalide pisiku sain professor Lembi-Merike Raadolt. Ja väga korraliku kooli sain Eesti betooniguru ja sertifitseerimise eestvedajalt Toomas Laurilt, kelle käe all töötasin aastaid ka Tallinna Tehnikaülikooli Sertifitseerimisasutuses.“
Insener Liisma märkis, et need kogemused on tal ka praegu igapäevases töös hindamatu väärtusega, millest on tohutult palju kasu: „Ma teen Merkos pidevalt sisekoolitusi, et nendest aktuaalsetest teemadest saaksid vajalikku teavet kogu meie insenertehniline personal. Et anda neile nö kalapüügivahendid platsil igapäevaseks tegutsemiseks, sealhulgas ka ehituse ja ehitusmaterjalide kvaliteedi hindamiseks, et see teave jõukas iga platsi igasse nurka.”
Liisma rõhutas, et ehituses on kasutusel ju väga palju erinevaid materjale, erinevate tootjate tooteid ning ehitusinseneri üks oluline oskus on mõista materjali omadusi ja hinnata selle põhjal kvaliteeti. „Kvaliteedi hindamise baasteadmised peaks igal ehitusinseneril olema. Lisaks toob aeg ka uusi materjale, ka nende kohta tuleb teada, millised omadused neil peavad olema ja kuidas tõendada vastavust,” märkis ta.
Spetsialiste napib
„Ma sain nii ülikoolis kui ka sertifitseerimisvaldkonnas töötades sellest kõigest väga kõva kooli. Julgen öelda, et ehitusmaterjalide valdkond üldiselt on praegu ala, kus pole piisavalt palju ja piisavalt põhjalikke teadmisi omavaid spetsialiste. See ala ei ole Eestis piisavalt mehitatud, piisavalt hästi inimeste ja teadmistega kaetud,” muretses Liisma.
„Ka ehitusmaterjalide sertifitseerimine on ala, mis on minu arvates optimaalsest mõnevõrra vähem kaetud. Vaja on, et see kompetents säiliks, jätkuks ja areneks. Ehitusalal on ka valdkondi, kus olukord on parem. Näiteks ehitusfüüsika ja hoonete energiatõhususe valdkond, kus professorid Jarek Kurnitski ja Targo Kalamees on väga korraliku koolkonna noori inimesi suutnud kasvatada. Aga ehitus koosneb väga paljudest kitsamatest erialadest, mis tuleb katta. Ehitusmaterjalide alal on kindlasti vaja rohkem noort motiveeritud järelkasvu juurde. „Loodan, et olen ise siin oma väikse panuse andnud, viimase 10 aastaga juhendasin üle 30 magistritöö, käisin sageli keskkoolides ehitusest rääkimas, viisin läbi kõikvõimalikke ehituse töötubasid ja korraldasin ekskursioone ehitusplatsidele,” märkis Liisma ja lisas: „Selle kõige tulemina on mul Merkos väga hea asju ajada, paljud mu kolleegidest on mu oma endised tudengid, mõnel ka juhendasin või retsenseerisin lõputööd.”
Tarnetega kimpus
„Liiatigi on probleeme ehitusmaterjalide tarnetega kas koroonakriisi tõttu või on see mingi suurem majandustsükkel, mis on mõjutanud materjalide kättesaadavust. Igal juhul on olukord ebakindel, tarned kas viibivad või tarnitakse oluliselt väiksemates mahtudes. Nii on ehitajad sunnitud hankima materjale uutest, ka vähemusaldusväärsematest allikatest. Nii on kvaliteedikontroll senisest veelgi tähtsam,” märkis Liisma.
Ta lisas ka, et erinevalt varasematest kriisidest, mis näiteks enam kui kümnend tagasi lõid eriti valusalt just ehitusala pihta, on praegune koroonapandeemia aeg sel alal teistsugune. „Meil ehituses oli ka 2020. aasta kevadel-suvel muidugi hetk, kus kõik ütlesid: peatame, paneme seisma. Aga üsna pea asendus selline hoiak hoopis hüüetega: ehitame-ehitame-ehitame! Nii ongi meil, kui üht tabavat hinnangut laenata, kriis ja buum üheskoos. Nagu isegi märkate, kraanad on kõikjal, kinnisvara hinnad kerkivad. Üllatav olukord!”
„Meie kvaliteediosakond peab kindlustama, et kõik asutusesisesed dokumendid oleksid korras. Ja tööohutus tagatud. Aga nende teemade kõrval on vägagi oluline, ehituse jaoks lausa olemuslik – et ehituse kvaliteet oleks tagatud võimalikult kõrgel tasemel. Ehituskvaliteedi üldine tase ja nõuded on muidugi üha tõusnud, aga uued ajad esitavad ka üha uusi väljakutseid,” alustas Liisma uut teemat, rõhutades, et ehitised on muutunud üha keerulisemaks, nö tehnilisemaks.
„Kui varasemalt võis lihtsustatult öelda, et tõstame maja kokku, teeme viimistluse ka ja – valmis!, siis nüüd on nii arhitektid, ehitusettevõtjad kui ka tellijad oluliselt nõudlikumaks muutunud. Ja uuendusmeelsemaks. „Ma ei räägi ainult nn targa maja projektidest, kus paljudel puhkudel on lihtsalt tavalisest palju rohkem automaatikat (ja vahel on maja juba ka nagu suur arvuti), vaid lausa uutest ehitusvõtetest. Üks suund on näiteks 3D-betoonprintimine, mis muidugi vajab veel tehnoloogiana täiustamist. Mulle aga tekitab näiteks küsimusi, kuidas tagada trükkimisel kasutatava betoonijoa ühtlane kvaliteet, et uue koormaga ei tuleks nö sahmakas vedelat lurri kõigepealt,” ütles ehitusmaterjalide ja nende tehnoloogiaga pikalt tegelenud Liisma.
Uustulnukatest oskustöölised
„Siiski, ehitus on tegelikult üsna konservatiivne ala, siin on palju asju juba ammusest ajast paigas. Ja väga äkki ei tohigi muutusi teha, toimivuse tagamiseks tuleb kõik väga põhjalikult läbi uurida, läbi katsetada. Aga siiski – uued ajad, uued tehnoloogiad ja ka ehitusvõtted nõuavad sellega kaasa tulla suutvaid ehitajaid,” märgib ta. „Selles osas on suur töö ees nii juhtide, inseneride kui ka meistrite ning tööliste poolest. Aga inimestega on, nagu ikka, keeruline. Paljud oskustöölised on praegusel n-ö buumi ajal meil ehitusplatsil uustulnukad, neile tuleb mõnda asja lausa a-st b-st peale õpetada. Ja kui juba hakkab minema, märkad vahel üllatusega, et töövõtja on kogu oma seltskonna välja vahetanud, puha rohelistega asendanud, et võimekamad peatöövõtjad ka need välja koolitaks – mõned näevad esimest korda müüriladumist, samas aga on erinevalt varasematest aegadest, oma ülemus unustatud kaasa anda. Siis peamegi neid ise telliste ja sarrusega tutvustama. Käivad meil platsi peal nagu ehituskoolis. Sellised uued ajad!”
Kõige algusest rääkides
Kui sai küsitud, kuidas Tallinna tüdruk, linnatüdruk, ehitusalale jõudis, siis selgus, et ühest küljest võib öelda, et tegu oli ettemääratusega, teisest küljest aga juhusega. „Mul on eriti viimasel ajal, osalt ka ilmselt selle pärast, et naisi on ehitusalal endiselt suhteliselt vähe, seda küsitud. Olen küsijaile rääkinud, et lapsepõlves olin suviti Viimsi tipus Rohuneemel vanaema juures. Seal oli otse üle tee Kirovi-nimelise kalurikolhoosi ehitusmaterjalide ladu või midagi sellist. Oli näha, kuidas kraanad töötavad, paneele, muid materjale veetakse. Sain veidi suuremaks, käisime seal teiste lastega koos salaja mängimas. Sai nii-öelda materjale tundma õpitud – millise kiviga saab ja millisega ei saa hästi keksukasti asfaldile joonistada. Ja vanaisa muudkui ehitas ja tegi jooniseid… Eks see ole nüüd muidugi tagantjärele seostatud, aga mäletan ka, et ma eelistasin pigem Salvo klotsidest maja ehitada, kui nukkudega nukumajas mängida.
Aga tõsisemalt – ema oli arsti elukutse valinud, alguses mõtlesin tema jälgedes käia. Ja teine suund oli, et tegelda enda jaoks tol hetkel huvipakkuval arhitektuuri alal. Aga läks hoopis nii, et Tallinna Tehnikaülikoolis sai arhitektuurile omaarust ligilähedane suund valitud ja astusin hoopis ehitusteaduskonda. Alguses oli ikka väike soov arhitektuuri erialale üle kolida. Aga juba teisel-kolmandal kursusel hakkas see ehitusala mulle järjest enam meeldima, mõista ja näha, kuidas konstruktsioonid omavahel kokku käivad. Ja lisaks erialale meeldis ka, et juurpõhjusi mõista, tuleb järjepidevalt tööd teha, omada enesedistsipliini. Nii jäingi sinna. Oli väga huvitav, on tänaseni. Ja muidugi veel – tehnilist joonestamist olin juba keskkooli ajal, Reaalkoolis, armastanud ja osanud, tegin teistelegi neid jooniseid kerge vaevaga.”
Platsihundi tundmus
Juba tollal ei olnud ehitusala vaid turskete ja sihikindlate maapoiste pärusmaa, oli ka kiitsakaid linnapoisse. „Ja mitmeid tüdrukuid, kes teadsid väga hästi, kuhu nad tulnud olid. Jah, muidugi, oli nii minu ajal, ja ka täna on ehituses lubamatult suur väljalangemine, aga ka palju neid, kes alale truuks jäänud,” nentis Eneli Liisma. „Mulle meeldib ehitus. Meeldib muidugi ka ehitusmaterjale uurida, nagu ma olen aastaid teinud, aga olemuselt tunnen end kui platsihunt. Mu praegune töö on ka sellega seotud, praegugi tulin just ehitusplatsilt.
Kiiver, kummikud ja talviti ka paksemad rõivad, vajadusel isegi ehitaja kombinesoon, on ikka pagasiruumis valmis ja ootamas.
Mulle meeldib ehitusplatsil see, et näed, kuidas asjad edenevad, probleemid lahenevad, ehitised kerkivad. Aga nüüd peab end ikka tagasi hoidma, muidu tahaks ise lausa käed vahel külge panna, ikka veel!”
Liisma tunnistab, et see tundub nagu romantikajutt. „Ja kõik ei ole neist asjust ühtmoodi vaimustunud nagu mina. Mäletan, ühel talvel lubasin oma tudengid viia tutvuma ehitusplatsiga, teha kõigile umbes tunnine tuur – õpetlik ja ülevaatlik. Soovijaid oli palju, lausa poolesaja ringis. Tuli nad mitmeks grupiks jaotada. Aga kui päev kätte jõudis, siis oli jutumärkides pakaseline päev -15..-20 kraadi – ja kohale ilmus igast grupist vaid mõni. Ja ekskursiooni lõpus küsisid – kas talvel on ehituses palgad kõrgemad? Ütle nüüd! Vähe on kokkupuudet olnud tegeliku eluga.”
Juhtimine kui koormuskatse
Liismal oli endal, veel tudengiajal, viimasel kursusel, esimene objekt, kuhu läks esimesi kogemusi saama, Nissi põhikool Riisiperes. Oli aasta 2005. „Harju Ehitus ehitas, kui kohale läksin, ei leidnud keset talve suure lumega esialgu platsigi üles. Ei olnud mingi paneelidest tüüpprojekt, tuntud koolide arhitekti Maarja Nummerti eriprojekt hoopis. Väga nõudlik objekt. Muide, nii oligi, et kui ülikooli ära lõpetasin, läksingi platsile tööle, olin objektiinseneri rollis. Nojah, algus oli raske, aga kui Riisipere kool valmis sai, arvasin, et oskan nüüd küll kõike, et siin küll miski mind enam üllatada ei suuda. Aga järgmisel objektil oli kõik taas uus. Muidugi eelmised väljakutsed olid ju juba selja taha jäänud, lihtsalt iga päev toob ehitusel nii palju uut,” meenutas Liisma.
„Peab ütlema, et väga palju sõltub nendest inimestest, kes sind platsil abistavad, juhendavad ja juhivad. Harju Ehituses sattus mulle minu jaoks just õige projektijuht, Tarmo Palumets. Tema oli selline juht, kes andis mulle alati natuke rohkem teha, kui ma tegelikult ära kannaksin ja vaatas alati, et kas veab välja või ei vea. Ülesandeid, mida pole varem teinud ja teemasid, mida pole varem lahendanud. Kui vaja, siis aitas ka uuesti järje peale. Temalt ma sain jah, sellise kogu eluks vajaliku kogemuse, nii enese kui ka teiste juhtimise jaoks. Ja muidugi ka seda, et tuleb anda kalapüügivahend, mitte ise teise eest müüriladumist või ka otsustamistööd ära teha,” tõi ehitusjuht välja oma kogemuse üldistuse.
Mis ehitusalasse üldiselt puutub, et kas noored peaksid seda valima, siis on Liisma oma loengutel tudengitele alati öelnud, et ehitusspetsialist on inimene, kel tööst, tasuvast tööst, kunagi puudust ei tule, ei pea kunagi töövestlustel käima end tööle pakkumas: „Töö otsib teid! Samas aga, rõhutan muidugi, see ei ole kindel rikastumise, edu saavutamise tee, vaid see on päris raske töö, mis kõigile ei sobi. See on raske tee, aga kui see sulle huvi pakub, siis see raskus on hoopis teistsuguse väärtuse ja maitsega kui see, et valid eriala näiteks seetõttu, et keegi lähedastest seda tungivalt soovitab. Muidugi, õppides tuleb ka väga kiiresti välja, kellele ala sobib, kes lahkub.”
Mure tulekul
Liisma osutab, et kõik ei peagi saama inseneriks. Ehituses on väga kõrges hinnas meistrid, puusepad, keevitajad, müürsepad jne. Ka neist on alati puudus, olla oskustööline on olnud tänapäeval ikka veidi nagu tabuteema, et justkui oleks kohustus kõigil kindlasti inseneriks või teadlaseks õppida.
„Ehituses on muidugi meil praegu üks viitsütikuga pomm. Üks põhjus, miks meil näiteks häid müürseppi napib, on palgatase, paljud lähevad Soome, Rootsi. Meie ehitusettevõtted aga ei saa samas palku tõsta, sest siis pole võimalik edu saavutada hangetel, kus täna peamiseks valikukriteeriumiks on võimalikult madal hind. Seni on seda probleemi lahendatud väiksema palgaga rahulduva välistööjõu palkamisega. Aga selge on, et väga kaua selline olukord kesta ei saa, ükskord see mull plahvatab, ja see, kuidas edasi – on võtmeküsimus. Peatöövõtja jaoks on hetkel sisendhindade tõus juba praegu väga tõsine väljakutse,” muretses Liisma.
Olla insener – kas unistuste töö?
„Mulle sobib kindlasti. Ma olen, ütleme, et selline probleemilahenduse usku. Ja ma ei anna alla, enne kui asi on tehtud. Kes mõtleb sarnaselt, sellele soovitan ehitust kindlasti. Siis on see inseneriasi õige tee. See tasub kindlast ära, sest eks ole see üks lõputu seiklus!” on Liisma kindel. Küsimusele, kas töö neelab kogu aja, vastas Eneli Liisma: „Oma elu on, harrastusi on. Oma maja ei ole, ma ei ole ise ka maja usku, ma olen pigem korteri usku, sest kui on maja, siis peab, vaata, muru niitma, lund rookima. Selle poole pealt ma olen mugav inimene. Mulle endale meeldivad eripärased, mitte tüüplahendusega kortermajad, vanemast ajastust. Neil on oma lugu rääkida.”
Ta meenutab, et Merkosse tulles, ei olnud tal ei ehitaja ega teadlasena paraku üldse aimu, mida tegelikult tähendab inimeste juhtimine: „See on hoopis midagi muud, kui töö ehitusplatsil või auditooriumis, laboris. See on tegelikult üks asi, mida mulle tundub, et meil kuskil ka väga ei õpetata. Koos oma inimestega tegutsema, asju lahendama, inimesi motiveerima, leida nendega ühine keel, see on tõeline pähkel. Maju ehitada ja inseneriprobleeme lahendada on selle kõrval väga lihtne. Eks meil on ikka nii, et spetsialistist saavad juhid ja siis nad on sageli käpuli. Minu jaoks oli alles hiljuti oluline moment, kui ma juhina hakkasin mõistma, et minu inimesed ongi minu töö!”
Ta teab, et maailm on ka muutunud, noored on rohkem nutiusku, vahetu suhtlemine kipub tahaplaanile jääma, pigem saadetakse meil või sõnum: „Ehitusvaldkonnas on palju ka hoiakut, et minu konspekt, minu ülesanne, minu loeng või sinu probleem, sinu jama. Eks neil ole raske. Ma olen ise püüdnud ülikoolis oma loodud õppeaine „Ehituse alused” kursusel kasvatada koos tegutsemist, rühmavaimu ja probleemide nägemise ja lahendamise oskusi.”
Nii et meeskonnatöö, koostöö on üks asi, mida Liisma noortele soovitaks kindlasti rohkem harjutama hakata. „Ehitus on meeskonnatöö – siin ei tee üksi midagi ära!” võttis uuema aja probleemid kokku Eneli Liisma.
