JUNGi veebiseminar tõstis fookusesse värvid – nende rolli arhitektuuris ning mõjuka 20. sajandi arhitekti Le Corbusier’ värviteooria.
Arhitektuurse terviku osaks on õnnestunud värvilahendus, seda nii arhitektuuris, sisekujunduses kui linnaplaneerimises. „Värvid väljendavad identiteeti – sellega tuleb arvestada ja tehtut edasi arendada. Igal linnal ja värvil on rääkida oma lugu,“ osutasid Dijane Slavic ning Nicole Heptner JUNG Architecture veebiseminaril.
Nii on Itaalias asuva Siena domineerivaks tooniks Itaalia ooker, Burano saare erksad kalurimajad tekitavad rõõmsa puhkusemeeleolu ja sarnase värvikirevusega kostitab Tšiilis asuv maaliline sadamalinn Valparaísot. Ka Lõuna-Aafrikas Kaplinnas on maju rüütatud erksatesse toonidesse, tähistades 1994. aastal sümboolselt apartheidi lõppu.
Seevastu Maroko linna Chefchaoueni iseloomustavad indigo- ja taevasiniseks võõbatud maalilised majakesed. See linnake oli kunagi paik, kus turistid ei peatunud. Seda hetkeni, mil paarikümne aasta eest tulid kohalikud naised mõttele värvida majad mediinasiniseks ja ühtäkki muutus Chefchaouen kuulsaks üle maailma.
Värvitrendid muutuvad aasta-aastalt, olles kaasaegse arhitektuuri oluliseks osaks. Mõjusaks näiteks on siinkohal Rotterdami turuhoone, mille seina kaunistab 11 000 ruutmeetril Arno Coeneni kunstiteos „Hoorn des Overvloeds” (Küllusesarv). Hiiglaslikel pannoodel on kujutatud puu- ja köögivilju, seemneid, lilli, kalu, lilli, putukaid.
Abstraktse maalina mõjub ka Saksamaal asuv Branhorsti muuseum: hoone fassaad peegeldab ümbruse erinevaid toone.
Värvidega saab hõlpsalt eraldada maastiku või hoone tsoone, neid võimalusi iseloomustab ka Superkilen ehk kilomeetripikkune linnapark Kopenhaagenis, mis on valitud ka maailma parimaks avalikuks ruumiks. Park koosneb erinevate värvidega tähistatud aladest: punane kutsub nautima linnalikku melu ja kohvikuid, must meelitab jalutusradadele ja purskkaevu veerele lõõgastuma, roheline kutsub puude-põõsaste vahele piknikku pidama. „Superkilen on hea näide sellest, et vaba aja veetmise ruum ei pea linnaarhitektuuris olema tingimata roheline,“ rõhutati seminaril.
Teerajaja Le Corbusier
Trende loovaid ja värvilahenduste aluseks olevaid värviteooriaid on arendatud läbi aegade – tuntumate seas on 20. sajandi algusaegadel Bauhausi kunstikoolis õpetanud Johannes Itten, kes järgis ajaloolist 19. sajandi värviteooriat ja andis välja raamatu „The Art on Color“. Olulised on ka kaasaegne värvitoonide standardisüsteem RAL, looduslik värvisüsteem NCS või trende peegeldav Pantone.
Modernismi eestvedajatena on olulised Walter Gropius, Ludvig Mies van der Rohe, Frank Lloyd Wright ja Le Corbusier. Seejuures on just Le Corbusier mees, kellega on tihedalt seotud 1920-ndate Euroopa arhitektuur: ta defineeris arhitektuuri kui meisterlikku, korrektset ja suurejoonelist mahtude ning valguse mängu ning kasutas siseruumides julgelt värve, samuti olid tema loomingus olulisel kohal moodne maalikunst ning skulptuur.
Le Corbusier lõi harmoonilisi interjööre loodusvärvide 63 tooni kombineerimisel ja just neid originaalseid värviskeeme kasutab täna ka Jung, et luua interjööris ning tootedisainis ajatuid värvilahendusi. „Värv aitab muuta objekti äratuntavaks, iseloomulikuks ja toonide kombineerimisel tuleb seda meeles pidada,“ rõhutati seminaril.
Artikkel ilmus ajakirja “Remondi ja ehita” 2020. aasta suvenumbris.
