Haapsalu linnus: uue ja vana sümbioos

Suvel avati uuendatud Haapsalu linnus – uhke sümbioos metallist ja paest, klaasist ja raidkivist, olevikust ja minevikust.

Kui meie ringkäik uuenenud Haapsalu linnuses algas, olid ehitustööd juba lõpetatud. Muuseumi juht Kaire Tooming juhatab jalutuskäigu sisse muuseumi uhiuues betoonkatusega pääslas.

„Ainuke uusehitis siin,“ teab ta klaasseintega paviljoni tutvustades. „Arheoloogiliste väljakaevamiste käigus selgus, et siin paigas on kunagi olnud ruum, mille põhiplaan kattus uue plaanitavaga. Muinsuskaitse eritingimused andsid uuele hoonele täpse kõrguse ette.“

Muuseumitöötajale on mõiste „ehitismälestis“ midagi, mis väärt hoidmist. „Uuendused tähendavad siin linnuses, et lisasime oma kihistuse,“ räägib Tooming.

Niisuguseid kihistusi on Haapsalu linnusesse lisandunud läbi aastasadade – ruumide funktsioonid on muutunud, paljutki on lisandunud ja veel rohkemat kadunud, linnuse kive on tassitud paljude Haapsalu majade ehitustele…
Viimatised põhjalikumad tööd toimusid linnuses 1980. aastate lõpus, mil tööd toimusid kogu väikeses linnuses. Varemest sai hoone. Hoovipoolsed seinad rekonstrueeriti nii lääne- kui ka põhjatiivas ning idatiivas täiendati olemasolevat müüri. Puudusid küll ühendused erinevate tiibade vahel, aga praktiliselt kogu linnus oli 1990. aastate keskpaigas enam-vähem tänases mahus olemas.

Üles ja alla

Haapsalu linnus. Foto: Tõnu Tunnel — Foto: Tõnu Tunnel

Arhitektuurikonkurss kuulutati välja aastal 2015 ja võitjaks pärjati KAOS Arhitektid. Millega võitsid nad žürii südamed? Kust sündis võidutöö idee?

„Mind on inspireerinud hoonete läbi liikumise kogemine – olin näinud ajaloolist fotot ajast, mil Haapsalu linnuse varemete vahel olid rusuhunnikud, millele olid kujunenud käigurajad – see inspireeris,“ meenutab Margit Aule KAOS Arhitektidest. Nii sündiski idee lindina müüridel looklevatest metall-treppidest väikese linnuse sisehoovis. Treppidest, mis viivad kõrgusesse ja lubavad nautida ka niisuguseid vaateid linnale, merele ja linnusele, milliseid enne renoveerimist polnud nähtud.

Seega loodi külastajale legaalne võimalus pääseda ka sinna, kuhu enne ligi ei saanud – vaid trepi kinnituskohtade leidmisega tuli tegijail aga tõsist vaeva näha – näiteks siis, kui ilmnes, et planeeritud kinnituskohas on müüris tühimik.„Riputatud sild kinnitub enamjaolt konsoolsetele tugedele ja on linnusemüüridest eemal. Silla konstruktsioon on kinnitatud müüride külge teraskanduritega, mille asukohad on valitud nii, et need ajaloolisi linnusemüüre võimalikult vähe kahjustaksid,“ räägib Margit Aule.

„Mina arvan kokkuvõttes, et see lahendus kukkus hästi välja,“ kiidab Tooming. „2015. aasta ideekonkursil KAOS Arhitektide idee lihtsalt eristus – treppide rajamiseks loa saamine ei olnud lihtne, ent ka muinsuskaitseamet tunnistab täna, et see oli hea otsus.“

„Ka mina arvan, et otsustajaile jäi silma just efektne uue ja vana sümbioos, vanad müürid ja betoonpõrandad ning metallist käiguteed,“ lisab projektijuht Meelis Saan Restor AS-ist. „Selle lahenduse teostamine oli ka ehitajale väljakutse, mujal niisugust ei teagi.“ Uutest materjalidest eelistati klaasi, tumedates toonides metalle, patineeritud titaantsinki, mis koosmõjus kivimassiga loob elegantse ja samas maskuliinse fooni, luues üldmuljesse uut värskust. Linnuse välisseina metallkatte musta parapeti taha on peidetud ka kommunikatsioonid.

„Tegelikult oli inspireeriv ka see hetk, mil vanad varikatused said linnusehoovist eemaldatud – ühtäkki paljastusid linnusemüürid oma eheduses,“ tunnistab Aule. „Muidu aga järgisime põhimõtet, et kõik uued lisandused oleksid selgelt kaasaegsed.“

Interjööri pärlid

Interjööris näidatakse konserveeritud vanu müüre, aastasadade kihistusi, kombineerides neid kaasaegsete betoonist ja epokattega põrandatega.

Ekspositsioon on paigutatud seinas olevatele kanduritele kinnitatud klaastahvlitele ja see tutvustab Haapsalu linnuse ja linna keskaegset elu-olu. „Hoiame selles osas minimalistlikku joont. Kõige olulisem on näidata linnust, selle ajalugu, ka ehituslikke detaile, seintest läbimurdeid. Ka 1980. aastate kehva kvaliteediga tööd oleme näidanud. Ka see on osa selle linnuse loost,“ teatab Tooming. „Ma mõtlen, et ei tohi peljata näidata ka esmapilgul veidralt mõjuvaid nurki – kasvõi detaile nõukogude ehituskultuuri näidetest,“ räägib Tooming.

Suurema muudatusena saab nüüd sujuvalt liikuda ka keldrikorruse ja esimese korruse ruumide vahel – enam ei ole vaja õuest läbi minna.

„Oleme uhked ka selle üle, et linnus on nüüd ka ratastoolisõbralik,“ kiidab Aule. „Nägime teiste tasandite ühendamisega palju vaeva.“

Muudatusi tuli ja tuli

Olgugi, et osa süvenemist nõudvaid töid – näiteks plaani, kuidas jagada suitsutõkketsoone – sai enne valmis mõelda, pakub iga rekonstrueeritav pärandobjekti ka üllatusi.

„Niisuguse rekonstrueerimise juures ei suuda ükski projekt ette näha kõike, mis konstruktsioonide avamisel ilmneb. Nii tuli ka siin arhitektidel kogu aja ehitusega kaasas käia, projekti mugandada. Üllatusteks peab valmis olema,“ räägib Meelis Saan.

Täiendamist ja kohandamist Haapsalu linnuses jagus: „Ehitus-projekteerimiskoosolekud olid iganädalased, arutasime läbi, kus võib üllatusi tulla ja mida on vaja projektis täpsustada – nii tuli nuputada, mida ette võtta sisehoovist avastatud akendega, mille olemasolust kellelgi aimu ei olnud, leida lahendus, kuidas näidata keskaegseid või hilisemaidki müüriosasid.“

Saan rõhutab ka korraliku eeltöö tähtsust: „Võtame või keerd-trepi. Tegija tegi BIM-is täiendava punktipilve ruumist ja modelleeris selle alusel trepi – tänu sellele täiendavale aja- ja rahakulule läks trepp aga täpselt paika. Mida enam eeltööd, seda vähem hilisemaid üllatusi.“

Ta nendib, et ajalooliste hoonete puhul ei anna ka arhiivid pahatihti juhtlõnga kätte. „Projekteerimise staadiumis muidugi uurisime nii palju, kui võimalik, igas ruumis ka avati mõni koht, aga paraku on see ikkagi huupi tulistamine. Iial ei tea, kas just selles avatud punktis see põnev leid peitub või tuleb üllatus hiljem välja ruumi vastasseina juurest.“

Haapsalu linnust on läbi sajandite palju ümber ehitatud – teada on, et pärast Liivi sõda, alates 1580. aastatest oli linnus üsna kehvas seisukorras, tehti suuri müüritöid. Dokumentatsioon nii endisaegsete kui uuemate ümberehitustööde kohta oli paraku vägagi puudulik. See tõi kaasa ka nii mõnegi üllatuse, mõned neist head ja mõned nõutukstegevad.

„Põhjatiivast tuli välja kaheksa meetri paksune müür. Arvasime, et seal peab olema trepikäike või ruume, aga ei. Paviljoni keldri alt leidsime lisaks kaevu, mis pärineb linnuse ehitamise aegadest. Rootsiaegne hüpokaust sai lõpuks ometi korralikult esitletud,“ loetleb Tooming. „Toomkiriku sissepääsu kõrvalt avastasime keskaegse väravakoha.“

Aga mida teha siis, kui ühel hetkel ripuvad keldrilaes pea kohal maakivid – just seal, kuhu on plaanitud vahelagi? „Linnuse kirdenurgas olev mantelkorsten oli kolme korruse ulatuses ehitusrusu täis ning algselt ei planeeritud seda tühjendada ja kasutusele võtta. Kuid keldri põhja- ja läänetiiva ühendamiseks mõeldud vahelae valamine oli sellises situatsioonis liiga ohtlik, seega mantelkorsten tühjendati ning võeti kasutusele trepikojana,“ räägib Tooming.Linnuse külaline saab uudistada ka ehitusajalugu – võlvide vööndkaare tükke, konsoole, raidkivist portaalide, ehiskivide ja sammaste katkeid, ukseavade tükke, erinevate aegade kihistusi läbimurrete kohtades.

„Ajaloos on hävingu mastaap olnud suur, reaalsuses on vaid vähesed fragmendid meieni jõudnud,“ ütleb Tooming. „Õnn on, kui juhuste tahtel on mõni fragment jäänud alles ka siis, kui seda lootagi ei olnud, näiteks 1889. taastamistööde käigus lammutatud keskaegse peaportaali katked jõudsid Riiga, ent nüüd on need siia Riia Toomkiriku ristikäigust tagasi jõudnud. On detaile, mis on kadunud alles nõukogude ajal – kuhu ja miks, et tea enam keegi.“

Kogenud alltöövõtjad

Teades ette, et töö saab olema keeruline, valis projektijuht Meelis Saan niisugused alltöövõtjad, kellega varasem koostöökogemus olemas ning keda sai kindlasti usaldada. „Nii keerulise objekti puhul huupi hüpata ei tasu,“ teab ta.

Ka KAOS Arhitektidega oli ehitajal varasem koostöökogemus ette näidata: „Tegime koos ka Energia avastuskeskust, tundsime teineteise tööstiili ja seega sujus koostöö hästi,“ kiidab Saan. „KAOS-el on rekonstrueerimiste ja muinsuskaitseliste objektide kogemus päris suur, oskusteavet on ja nad ei kao ära, kui projekti on vaja täiendada ja kohandada.“

Sarnaseid kiidusõnu jätkub ehitaja suunal ka arhitektil: „Hea tulemus on. Siin oli palju kinni koostöös, seda nii ehitaja kui tellijaga. Olime ju lõpuni asja juures ja käisime tõesti palju kohapeal. Arhitekti nägemus valmis koostöös tellijaga. Kiita tuleb ka konstruktorit – see oli suur väljakutse, kuidas panna treppe kandma ilma, et postid neid alt toetaksid, samuti tuli leida paviljoni betoonkatusele hea lahendus.“

Eelarvega nina vee peal

Linnuse renoveerimistöödega saadi valmis õigeks ajaks. „Ehitaja teadis aegsasti avamiskuupäeva,“ muigab Tooming. „18 kuud läks ja üks etapp Haapsalu linnuse loos on läbitud. Meie oleme kvaliteediga rahul.“

Ent kuidas tuldi välja eelarvega? „No pingeline oli, aga nina jäi vee peale,“ muigab Saan. „Riigihankega võidetud rekonstrueerimisobjektid pole just kinnisvaraarenduse kasumimarginaaliga, aga saime hakkama. Niisugune objekt on hea mainekujundusena, on, mida CV-s näidata.

Kuidas edasi? Nagu Tallinna linn, ei saa ka Haapsalu linnus vist kunagi valmis. Renoveerimist ja uut küttesüsteemi ootab ka Toomkirik ning tööd jagub lisaks suures linnuses.

Esimese hooga tuleb ehitajal lõpetada mõned garantiitööd, seejärel aga tuleb pärast esimest kütteperioodi hinnata, kuidas on keldriruumid kuivanud ning jälgida muuseumilahendusena projekteeritud ventilatsioonisüsteeme. „Niiskus on paratamatu, sellega tuleb tegeleda. Sisehoovis on ka sillutis kallakuga hoovist eemale, et vähendada niiskuse sattumist seintesse, aga eks ka küttes jääb seina sisse siiski kastepunkt. Niisuguse objekti puhul on väline hüdroisoleerimine keeruline ja kallis töö,“ räägib Saan. „Kaasaegsest põrandakütte- ja ventilatsioonisüsteemist on siin siiski suur abi – viimati köeti linnust ju 17. sajandil.“

Haapsalu linnus – ajalugu

1218 Läänemaa maakond ristitakse Liivimaa ristisõja käigus.
1228 Saare-Lääne piiskopkonna asutamine.
1279 Piiskop Hermann I annetab Haapsalu linnale Riia linnaõiguse. Rajatakse kastell-linnus ja toomkirik on ülejäänud linnusega algusest peale kokku ehitatud.
15. ja 16. sajandi vahetuse paiku rajatakse suur idapoolne eeslinnus.
1559 Viimane katoliiklik Saare-Lääne piiskop Johann V müüb piiskopkonna Taani kuningale.
1560–1581 Haapsalu linnus saab Vene-Liivimaa sõjas tugevalt kannatada. Rootsi kuninga võimu all algab 1581 linnuse ümberehitamine garnisonkindluseks.
1624 Rootsi kuningas müüb linnuse krahv Jacob de la Gardie’le.
1688 linnus hävib täielikult tulekahjus, säilib vaid kirik.
1889 Haapsalu toomkiriku taastamine ja taaspühitsemine.
1980–1990 Haapsalu väikese linnuse varemete väljakaevamiste, konserveerimise ja rekonstrueerimise projekt. Muuseumi rajamine läänetiiba.
2017–2019 Haapsalu väikese linnuse konseveerimis- ja rekonstrueerimistööd.

Haapsalu linnuses said tööd suveks valmis paljude osaliste koostöös

Tellija: SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid
Peaprojekteerija, sisearhitektuur, arhitektuur, ekspositsioonidisain: KAOS Arhitektid (Margit Aule, Margit Argus, Elo-Liina Kaivo, Laura Ojala)
Ehitaja: Restor, projektijuht Meelis Saan; objektijuht Ahto Viksne; konsultant AS Restor peaarhitekt Mart Keskküla
Omaniku- ja muinsuskaitseline järelevalve: P.P. Ehitusjärelevalve, ins. Mait Tael
Konserveerimine: Vana Tallinn (Elo Sova)
Ehituskonstruktsioonid: Ehitusekspertiisibüroo (Tõnu Vana, Tiit Bürkland)
Haljastus: Kristiina Hellström
Valgusdisain: Marko Kuusik, Siim Porila
Küte, ventilatsioon, vesi, kanalisatsioon: Hevac
Elekter: Edites
Graafiline identiteet: Katri
Haarde (KAAK), Jaana Davidjants
Ekspositsiooni graafiline disain: Stuudio Stuudio
Ekspositsiooni teostus: HN Steel, Red Hat Group Design, Klaasiekspres