Vastu sügist avatud kultuuri- ja hariduskeskus Viimsi Artium tõmbab pilke ja võõrustab kontserdi- ja teatripublikut, kunstisündmusi ja gaalasid ning mis vaat et olulisemgi – on koduks muusika-, kunsti- ja teaduskoolile ning huvikeskusele. Ristkasutatav tulevikku vaatav hoone võib saada eeskujuks teistelegi endasugustele. Artiumi sünniloost annavad ülevaate arhitektuuribüroo KAVAKAVA arhitektid Siiri Vallner ja Indrek Peil.
Millal sai Viimsi uue kultuuri- ja hariduskeskuse idee alguse?
Siiri Vallner: Aastal 2016 omandas vald ehitusalased kinnistud, koostas detailplaneeringu ja valmistas ette arhitektuurivõistluse. Meie liitusimegi projektiga aastal 2018, kui toimus arhitektuurivõistlus ning me selle võitsime. Projekteerimist alustati 2019. aasta alguses ja see kestis umbes aasta. Ehitusega alustati 2020. aasta lõpus ja hoone avati 19. augustil 2022.
Kas paigas oli ka saalide ja huvikoolide osakaal hoones?
Siiri Vallner: Lähteülesandes oli hoone nimi Viimsi Noorte Talentide Kool, seega oli rõhk alguses rohkem õppetööl. Kui projektiga edasi läksime, kujunesid saalid ka omaette oluliseks ja uhkemateks. Täna on pool hoonest kasutuses huvikooli ja teine pool kontserdimajana.
Millistest pidepunktidest lähtusite projekteerimisel?
Indrek Peil: Viimsis on looduslikult põnev maastik: meri ja klint ning hoonet luues püüdsimegi rõhutada seost sealse klindi ja loodusega. Hoonete reas on Viimsi Artium viimane, sealt edasi algab juba looduskaitseala ja meie eesmärk oligi leida hoonele niisugune lahendus, mis suhestuks maastikuga. Seega paigutasime hoone nii, et selle taga asuv klint oleks maastikuarhitektuuris hoonega seotud.
Siiri Vallner: Suur klint, reljeefne maastik, oli ka üks põhjus, miks otsustasime osaleda sellel arhitektuurikonkursil. Kui muidu on piirkond autokeskne, nii koolid, avalikud asutused kui ka supermarketid on lahendatud maanteearhitektuuri võtmes ja ümbrusega seostuvad ainult autotee kaudu, siis Viimsi Artiumi puhul püüdsime sellise lahenduse poole, mis suhestuks just maastikuga. Hoone ongi sild maastikuga, nii mõtteliselt, kujundlikult kui otseselt ja sama põhimõte on toodud ka fuajee kujundusse. Läbi hoone minev fuajee on avatud vastu klindi metsa.
Leidsite uue kasutuse ka vanadele kütusemahutitele.
Indrek Peil: Ka nende mahutite puhul oleme mõelnud, et need laiendaksid seda, kust maja algab ja kus lõpeb. Et maja vorm liiga ei piiraks, vaid vahelduks looduslike vaadetega. Ühes tünnis on praegu väliõppeklass-vabaõhulava, omanäolise arhitektuuriga endine militaarehitis meenutab miniatuurset amfiteatrit. Teist nimetasime alguses kosmosekeskuseks, sest sinna oli plaanitud kaugemas tulevikus planetaarium. Ent kui viimasel hetkel tellija mõte muutus ja huvikool vajas ühtlasi algselt planeeritust suuremat galeriid, siis leidis see tünn oma loogilise kasutuse.
Siiri Vallner: Piki klinti on seitse sellist kütusemahutit. Nüüd on kaks esimest tünni oma funktsiooni leidnud, viis vahvat ideed veel ootavad teostamist. Keegi ei kavatse neid enam lammutada.
Millest materjale valides lähtusite?
Siiri Vallner: Saalidesse valiti akustiliselt sobivaimad materjalid. Konstruktsiooni osas osutus, klindialusest asukohast tulenevalt, parimaks materjaliks betoon, millega saavutasime ühtlasi vajaliku helipidavuse. Viimistlusmaterjalina kasutasime puitu. Puit ja betoon tasakaalustavad ka saalide akustikat. Võib-olla on huvitav teada, et iga saali konstruktsioon on lahendatud eraldiseisva ujuva kuubikuna, et vältida heli levikut. Nii saab vajadusel ka kolmes saalis korraga paralleelselt kontserte läbi viia.
Indrek Peil: Juba võistlustingimuste koostamisel oli kaasatud akustik Linda Madalik, tema akustikuintuitsioonile saab alati kindel olla. Oleme ka varem temaga head koostööd teinud, seega ei tekkinud meil seekord üldse küsimust, kellelt tellida projekti akustika osa.
Millised olid teie jaoks suurimad väljakutsed?
Siiri Vallner: Hoonesse on koondatud väga erinevad funktsioonid ja ruumidel on suur ristkasutus, ühendatud on huvitegevus, professionaalne kunstitegevus ja kontserdimaja. Mõistagi on hea, et iga ruutmeeter hoonest oleks pidevas kasutuses ja seda tasakaalu oli vaja otsida. Plaan oli luua mõistlikult väike maja, mille maksumus on mõistlik ja seda on arvestatud ka ruumide suurust planeerides.
Indrek Peil: Kui algne plaan nägi ette lisasaalidega huvikooli, siis projekti tehes tekkis põnev võimalus viia väikeses hoones uut moodi kokku saalid, kool ja kogukonnakeskus ning mõelda, kuidas neid pidevalt kasutuses hoida. Niisugune ristkasutus on õige põhimõte ja see on ka kaasaegne lähenemine. Käimalükkamine pärast avamist on olnud väga tihe ja vahel tundub, et testitakse piire, samas on see just tore, kui hoonet püütakse kohe võimalikult aktiivselt kasutusesse võtta. Tiheda programmiga aga kaasneb paratamatult see, et kui samaaegselt toimuvad sündmused näiteks suures saalis ja blackbox’is, siis võib jääda näiteks fuajees või garderoobis ruumi puudu. Aga juba lähteülesandega oligi kavandatud kompaktne hoone ja mitte liiga suur. Suurte sündmuste ajal saab viia lisasaalidesse osa sama sündmusega seotud tegevusi, kasvõi catering’i. Seetõttu me väga ületäituvuse pärast ei muretse – küll optimaalne kasutusintensiivsus praktikas leitakse. Olulisem on see, et ruum ei seisaks pooltühjana.
Kuidas on lahendatud parkimiskorraldus?
Siiri Vallner: Lähteülesandes oli paigas, et looduskaitseala arvelt parklat ei laiendata. Ka need parkimiskohad, mis olid algses programmis, jättis tellija seetõttu hiljem ära. Oleme selle lähenemisega igati nõus – igale poole ei pea autoga treppi sõitma, pigem on sümpaatne selline lähenemine nagu Arvo Pärdi keskuses, kus väike jalutuskäik kuulub külastuskogemuse juurde. Viimsi Artiumi vastas on suur parkla, aga loodame, et auto kõrval tehakse ka muid liikumisvalikuid. Paraku need korrad, kui oleme käinud Artiumis etendustel, oleme olnud rattaparklas ainsad ratturid.
Kindlasti on üht-teist, mis vajab veel viimistlemist ja lõpetamist?
Indrek Peil: Maastikuarhitektuuri osast on praegu veel palju teostamata. Kersti Lootus tegi maastikuprojekti, luues väga hea koosluse, loodame, et ka see teostatakse. Ehitusprojektis on ette nähtud kasutada näiteks niidutaimede matte, ent arusaamatul põhjusel haljastuse osas projekti ei järgitud ja külvati tavalist seemnesegu. Loodan, et vahetult hoone ümber kavandatud metsiku looduspargi lõpetamine ja kokku sulandamine klindimetsaga saab siiski uue alguse, sest see on väga kaalukas osa kogu Artiumi arhitektuuri ideest. Kuna praktikas on igasugune pargi või metsa rajamine aastatepikkune protsess, siis võiks lisada sinna ka infotahvlid, nagu näiteks on RMK loodusradadel.
Siiri Vallner: Meie algne idee oli see, et proovime sisse tuua teemad, mis on praeguses arhitektuuris ja ühiskonnas esile tõusnud, nt loodusega suurem suhestumine, see, et haljastus ei tähenda siledaks niidetud muruplatsi, kuhu võimalikult vähe puulehti peaks langema. Artium asub ise maastikukaitseala piiril, seega võiks hoone saada uuesti osaks loodusmaastikust.
Keda meeskonnast veel tahaksite kiita?
Siiri Vallner: Keerulised akustikalahendused aitas paika saada Linda Madalik – tema kogemused, suured teadmised ja isiksus inspireerisid. Linda Madalik oli isegi koroonaajal karantiinis olles pidevalt ühenduses ning ta oli siiralt rõõmus, kui kuulis avamisüritusel Tõnu Kaljustelt tänusõnu akustikalahenduse eest. Linda Madalikuga koos tegi head tööd ka tema noor kolleeg Kaupo Kõrven. Sisearhitektuuri juures aitasid Mari-Liis Sõber ja alguses materjalivalikul ka Malle Jürgenson, kelle idee oli tuua muusikaklassidesse pigem tammepuitu ning teistes ruumides kasutada heledamat karva kuuske, kombineerides neid materjale eheda betooni ja musta metalliga. Mõnusa vaimu on Artiumisse tekitanud keskuse juht Kristiina Reidolv koos meeskonnaga. Suuri tänusõnu väärib konstruktor Ivar Muuk, kes samuti seisis selle eest, et autentsed materjalid, näiteks betoon, jääksid paika nii, nagu nad algselt olid mõeldud.
Viimsi Artium
- Tellija: Viimsi Haldus OÜ
- Arhitekt: arhitektuuribüroo KAVAKAVA, projekteerijad Siiri Vallner ja Indrek Peil
- Konstruktor: Ivar Muuk, Pike OÜ
- Ehituse peatöövõtja: OÜ Nordlin Ehitus
- Betoonitööde teostaja: Reme Grupp OÜ
- Betooni, betoontoodete tarnija: betoon – Rudus AS, betoontooted – AS Framm, raketise tarnija – Doka Eesti OÜ, Peri AS
- Maksumus ca 15 miljonit eurot
- Hoone maht 50 000 m3, üldpind 6742 m2 ja ruumide arv 150.
Hea teada
- Kultuuri- ja hariduskeskus Viimsi Artium on kaasaegne, avatud ja interdistsiplinaarne kultuurikeskus, kus kohtuvad etenduskunstid, klassikaline, jazz-, pop- ja rokkmuusika, kunst, film, teadus ja haridus.
- Kultuuri- ja hariduskeskuses on 457-kohaline suur saal, 190-kohaline blackbox, 160-kohaline kammersaal kui ka kaasaegse kunsti galerii ja vabaõhulava. Siin on sobiv paik nii kontsertide, sõnateatri etenduste, etenduskunstide, konverentside, vastuvõttude kui ka gaalasündmuste korraldamiseks.
- Hoones on kodu leidnud Viimsi muusika-, kunsti- ja teaduskool ning huvikeskus. Artiumi katuseterrass on mõeldud nii õueõppeks kui ka vabaõhukontsertide ja -kino nautimiseks.
- Viimsi Artiumis põimuvad omavahel nii erinevad kultuurivaldkonnad kui ka rahvusvaheline, riiklik ja kogukondlik mõõde.
Artikkel ilmus Eesti ehitab 2023 messiajakirjas, mida saad sirvida siit (klikka esikaanele):
