Tekstiilidisainer Monika Järg peab üheks enda eeliseks arusaamist tehnoloogiate loogikast. Disaini puhul pole tema sõnul ilus pilt tootel sugugi kõige olulisem, suuremat rolli mängib sisuline töö, mis välja ei paista.
Stuudio Tekstiil Ruumis disainer ja omanik Monika Järg, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia tekstiilkunstnikuna, teadis juba kooli ajal, et just sisustustekstiilide suund on see, mis teda vaimustab ja tõmbab.
„Mulle meeldis käia tootmisettevõtetes, et näha, kuidas töö seal tehniliselt käib,“ meenutab ta, et teda huvitas juba toona tootmise tehnoloogiline pool. Käsitöönduslikult võib küll erinevaid asju välja mõelda ja lõputult prototüüpe valmis pusida, aga piirid on nii mahtude, kvaliteedi kui võimekuse osas ees.
Kuna aga ei paistnud ühtegi ettevõtet, kus oleks terendanud disaineri töökoht ja õpitud eriala välised ametid ei köitnud, asutas Järg oma stuudio. See toimus 2002. aastal, mil ta õppis veel magistrantuuris, aga oli juba omi tegemisi alustanud.
„Tekkisid esimesed tellijad: tegin bakalaureuse- ja magistritöö põrandavaipade teemal, sisustus-ajakirjad avaldasid hea meelega infot ja pildimaterjali ning ühel hetkel oli tunne, et on õige aeg luua oma ettevõte, sest nii oli lihtsam ja korrektsem tegutseda. Ja nii see läkski,” kirjeldab Järg. Esialgu mitme peale loodud stuudiot veab ta tänaseks üksinda.
Stuudio käivitamine võttis aega
Siiski ei tähendanud stuudio loomine, et see kohe algusest oleks tegijad ära toitnud – esimesed 10 aastat olid õhtud ja nädalavahetused ajaks, mil asjadega tegeleda. „Polnud nii, et lõpetasin kooli ära, olin oma stuudios tööl ja sain sellega leiva lauale. Ma õpetasin ja juhendasin kursuseid, tegin koostööd kardinastuudiotega jne. Kuni ühel hetkel oli julgus pühenduda 100% oma tegemistele. See juhtus 2010. aastal.”
Järg kinnitab, et talle on alati olnud edasiviivaks jõuks soov luua: „Mind käivitab soov teha seda, mida ma ise tahaksin kasutada. Jätkuvalt avastan, katsetan ja proovin selle juures hoida tasakaalu loomingu ning tegelike vajaduste vahel.” Kui ta ühel hetkel mõistis, et inimestel on tõesti soov enda teenitud raha tema tehtu eest välja käia, oli see äratav: „Siiamaani tegelikult motiveerib kõige enam teadmine, et minu tehtu läheb tõepoolest paljudele järjepidevalt korda.”
Kõrvaltegevustest priiks
Monika Järg tegi koostööd mitmete tekstiilitootjatega: et ühiselt loodud tooteseeriate väljatöötamine oli ressursimahukas, pidi ta ühel hetkel hakkama teadlikumalt müügitööga tegelema.
„Läbi koostöö said alguse mitmed uued asjad. Ja kuigi mul oli kuklas teadmine, et ma ei oska ega taha müüa, vaid tegeleksin pigem arendustööga, ei saanud ma minna tootjate juurde tagasi aina jutuga, et teeme taas midagi uut, kui varem tehtu polnud tagasi toonud,” kirjeldab ta. Sellest sai alguse muutus mõtlemises ja mõistmine, et tuleb kõrvaltegevustest loobuda, sest muidu pole tulemusi loota: „Tuli julgus kokku võtta, et saan küll hakkama ja jaksan endale palka maksta.”
Ühemehe disainerfirmades, mida Eestis on palju, peabki disainer Monika Järgi hinnangul paratamatult kõike ise tegema, olles samas ise kõige parem müüja: „Ma tean, et suudan inimesi ise kõige paremini veenda, sest mind ennast on loodus nii palju sees.”
Järg lisab, et ega tal näiteks müügisituatsiooni vastu messil midagi polegi: „Minu jaoks pole see ebamugav. Mõtlen, palju on minu enda jaoks asju, mille järele olen nõus ükskõik kuhu minema – ega väga ei ole, seega ei arva ma ka, et minu klient peaks tulema ei-tea-kuhu. Ma pean ise olema lähemal ja tegema ostuprotsessi mugavaks ja lihtsaks.”
Disain pole vaid välimus
Peagi tekkis aga uus ja huvitav koostöö ning väljakutse: nimelt on Monika Järg vaibatootja Narma disainer. „Sealne tehnoloogiline arendus on uskumatult äge,” räägib Järg, et disaini puhul pole välimus kaugeltki kõige olulisem. „Ilusa pildi vaibale joonistamine on ka oluline, aga veelgi olulisem on sisuline töö, mis välja ei paista.”
Sama kehtib tema sõnul ka Tekstiil Ruumis toodete kohta. „Töö sisu on tegelikult palju tehnilisem ja põnevam kui toote välimus. Ja sellele põnevusele paneb täpi i-le klient, kes on valmis selle eest maksma.”
Seejuures on Monika Järg loonud tooted, mis maksavad keskmisest kõrgemat hinda, kuna materjal on väärikas ja tooted kvaliteetsed. Müügivõimalustest rääkides tunnistab Järg, et neid meil väga palju polegi. „Tundub, justkui oleks väga palju disainigaleriisid, aga valdavalt on need rõiva- ja ehtekesksed, sisustusteemat on vähem ja tegu pigem väikeste asjadega.” Monika Järgi loodud väiketooted on küll galeriides müügil, aga üsna vähestes kohtades.
„Sealse müügi haldamine kipub võtma rohkem ressurssi, kui tagasi toob. Selle peale lootma jääda pole võimalik. Mõni ehk elab ära, aga valdavalt on tegu hobitegevusega, kui vaadata majandustulemusi,“ räägib ta, et tema jaoks pole kunagi olnud eesmärgiks, et tooted oleksid igal pool esindatud. Seinapaneelide ja vaipade müügist rääkides jagunevad tema kliendid umbes pooleks: need, kes tulevad otse stuudiosse ja need, kes ostavad edasimüüjate juurest: „Sisekujundajad panevad meie paneele projektidesse ja vaibad on müügil Softrendis.”
Riigist välja on müüdud pigem vähe ja seda läbi koostööpartnerite. Tõsiseltvõetavaid müügikohti on väikeettevõtjana keeruline leida.
„Meid ei oota välismaal keegi, sest neil on seal enda toodetel kõrge tase, kasutamise pikaajaline kultuur ja jätkusuutlikkus,” nendib Järg. Samas on Eesti tooted tema hinnangul käekirja ja tootekvaliteedi mõttes tasemel. „Pean silmas tooteid, mis on päriselt tootmises, mitte prototüüpe. Meil on palju ettevõtteid, kes ei pruugi disaineri nimega lehvitadagi, aga kellel on kvaliteetne ja äge Eesti toode.”
Aastatega on Järgi tootevalik veidi muutunud. „Põhiteemana on jäänud fookusesse vaibad. Vahepeal oli rohkem väikesi sisustusaksessuaare. Mingil ajal tegin rohkem projektipõhiseid lahendusi, mis võisid viia ka seeriatoodeteni,” loetleb ta tehtut. Eri põhjustel on mitmed tooted ajapikku kõrvale jäänud. „Olen tooteseeriast maha võtnud töid, kus minu enda töömaht on käelise tegevuse läbi olnud väga suur,” selgitab ta, et kuna pole leidnud neid, kes teeks asju tema asemel talle sobiva kvaliteediga, on niisuguseid tooteid kõrvale jäänud: „Need, kellega koostööd teen, on erilised ja üle maailma partnerite poolt hinnatud, nad on tasemel nii tehnoloogiliselt kui ettevõttekultuuri mõttes. Koostöö nendega on äge ja et oleks aega sellel suunal tegutseda, olen jätnud käsitöönduslikud lahendused pigem ära.”
Tootmist Aasiasse ei koli
Monika Järg räägib, et tema koostööpartnerid on Eestist. „Ma ei taha saata jooniseid kaugele, hindan võimalust ise tootmises kohal käia, sest see muudab koostöö sisuliseks. Mida kaugemal on partner, seda rohkem sõltub sellest, millised on partneri pakutud lahendused,” selgitab ta, et hindab võimalust tootmisprotsessis osaleda ega taha piirduda visuaali loomisega.
Tehnoloogia on teda oma võimalustega alati vaimustanud. „Minu jaoks ei ole tekstiilidisaineri roll kangale pildi joonistamine – see on illustraatori roll. Mulle meeldib tekstiilitehnoloogiate arendamise võimalus ja kangakudumise tehnoloogia, mis on paljudele tekstiilidisaineritele võõras, kuna see on keeruline ja matemaatiline. Kunstiakadeemiasse minejad pole sageli matemaatikas ju väga kodus. Minu üks erisus on arusaamine tehnoloogia loogikast.”
Järg rõhutab ka tudengitele loenguid pidades, et oluline on leida see, mis võimaldab eristuda. Tema hinnangul ei õpetatud neid omal ajal EKA tarbekunsti erialadel disaineriteks, vaid see on olnud teekond, mis tuli endal töö käigus avastada: „Tulime koolist välja lillelaste ja kunstnikena, kes rohkem, kes vähem jalgupidi maas.”
Ettevõtja mõistku numbreid
Järgil on õpetamise teema südamel. Koolis on tema sõnul lihtne, sest ülesanded antakse ette, aga võtmesõnaks on edaspidine hakkamasaamine ja eesmärkide seadmise oskus. Kuigi kunstikoolides antakse ka ettevõtlusõpet, jookseb see mööda külgi maha, kui õpe läbida teoreetiliselt. Praktikale minnakse aga sageli galeriidesse, mitte tõsistesse ettevõtetesse. „Kui koostööd ettevõtetega kursuse esimesest päevast ei harjutata, tehaksegi hiljem stuudio oma kodus kööginurka.”
Disainierialadel lõpetab palju tudengeid, aga kas nad ka hiljem ka kõik hakkama saavad? „Tahaks loota, et haridus on kasuks neilegi, kes lähevad teist teed, aga minu arvates on vale teha atraktiivseks oma stuudio rajamine, kui enamus sellega hakkama ei saa,” räägib Järg. „Esiteks lähevad kunstiakadeemiasse valdavalt humanitaartaustaga inimesed, samas kui ettevõtlusmaailmas on numbrite valdamine väga vajalik. Teiseks ongi elanikkonnast ainult väike osa ehk 5–7% inimestest ettevõtja tüüpi. See tähendab, et kõigist kooli lõpetanutest ei saagi saada ettevõtjaid.”
Tühipaljas kuulsus ei toida
Oma osa disainerist väära pildi loomisesse annab ka meedia. „Kui võtame ajakirjad ette, siis on seal juttu tublidest disaineritest ja nende loodud prototüüpidest, aga kui vaadata majandusnumbreid, siis need räägivad hoopis teist keelt,” räägib ta. „Et väikeste kuulsate stuudiote puhul pole seal taga püsivat hakkamasaamist, sellest keegi ei räägi. „Kuulsad” disainerid töötavad meil riigiametites, sest ei saa muidu hakkama, vaid kuulsus ei toida.”
Järg tunnistab, et tal pole kunagi tekkinud tunnet, et tahaks tegutseda muus valdkonnas: „Kui keskkooli lõpetasin, ei saanud ma kohe esimesel korral kunstiakadeemiasse sisse ja läksin tööle. Mul on kogemus riigiametniku sotsiaalselt kindlustatud tööst, kuid uuesti seda teed käia ei soovi.”
