Mehed, kes tunnevad betooni hingeelu

Kalev Ramjala ja Peep Roosmanni oskused on olnud mängus pea kõigi Eesti suuremate objektide juures, kus on tegemist betooniga. Neid mehi kutsutakse sinna, kus tuleb kindlapeale välja minna.

Peep Roosmann nendib, et tal pole veel 50 eluaastatki täis, kuid betooniga on ta tegelenud juba 33 aastat. Pikaajalisusele võib rõhuda ka Roosmannist mõni aasta vanem Kalev Ramjalg, kes sai oma esimese betoonitööde objektiga kätt proovida 18-aastaselt. Meeste referentslehele on tänaseks päevaks kogunenud mitmed pangahooned, hotellid, staadionid, saatkonnad, koolid, sillad ja loomulikult hulk põnevaid büroo- ja elumaju. Betoonist on saanud nende elutöö.

Kõik sai alguse korstnajalast

Ramjala esimene objekt aga nii glamuurne ei olnud. 18-aastaselt TEMT-is (Tallinna ehitus- ja mehhaanikatehnikum) põllumajandus- ja tsiviilehitust õppides sattus ta malevasse EÜE rühma meistriks Paide MEK-i. Seal tuli rühmal Koeru vanadekodu ehitusel lisaks müüritöödele valada ka keldrikorruse põrandavalud ning katlamaja keerulised kanalitega põrandad ja korstnaalune vundament. „See korstnajalg oli koos oma šamotttellistest suitsulõõridega üks nutikas asi,“ meenutab Ramjalg oma esimest betoonivalu. Poisid tegid suitsulõõride alustaldmiku raketise omateada just nii nagu peab, kui aga betoon sisse sai valatud, vajus raketis laiali. Ehituselt leitud „katanka“-traadiga sai seepeale raketisele vitsad ümber seotud ja valu sai jätkuda. Kogu asi kukkus projektijärgse kandilise vormi asemel välja pigem ümmargune. Vastutusrikas lõõride ümbruse valu tuli hiljem juba korrektne.

Ramjala jaoks ongi betooni juures põnevaks saanud mitte niivõrd materjal, vaid töö ja selle organiseerimisega seonduv – graafikute rütmitamine, tööde normeerimine ja analüüs, tegevuste järjestamine, hoolsus ning inimesed, kolleegid. „Kõik, mis eelneb valamise faasile, ja eriti valu ajal, füüsiline ja mentaalne kohalolu,“ ütleb Ramjalg.

A. Le Coq Arena valmimine

Organiseerimise kõrgklassi sai Ramjalg näidata Eesti rahvusstaadioni A. Le Coq Arena valmimisel. Staadion pidi valmima 2001. aasta juuni alguseks, mil peeti Eesti-Hollandi jalgpallimängu. Ramjala ja Koit Milderi ehitusettevõte Roxor Ehitus OÜ pidi töödega alustama oktoobris 8 kuud varem.

BOSCH_Meediapilt_660x250px_05.10.2022 (002)

Selle arvestusega koostati ka tööde graafik. Siis aga selgus, et jooniseid õigeks ajaks ei tule ja graafik tehti ümber arvestusega, et töödega saab alustada jaanuaris. Jaanuaris endiselt jooniseid ei olnud. „Veebruaris saime mingid joonised ja saime millegagi alustada,“ räägib Ramjalg. Kuid ta lisab, et ega nad kogu eelneva aja niisama ei istunud – oktoobris, novembris, detsembris tehti eeltööd ja planeeriti väga täpselt kogu eelseisev tegevus. See andis kindluse, et kuigi tööd algasid sisuliselt alles 3 kuud enne mängu, saavad staadioni tribüünid siiski pealtvaatajatele istumiskõlbulikuks.

Kuu aega enne mängu toimumist andis Ramjalg staadionil intervjuu ETV-le ja kinnitas, et kõik saab mänguvalmis, kuigi selja taga, kus oleks pidanud olema põhjatribüün, laius tühjus. See oli nii enesekindel intervjuu lootusetuna näivas olukorras, et vaid mõni nädal hiljem valmis sellest legendaarsel Kreisiraadiol oma klipp, kus Hannes Võrno käis ringi mööda tühja platsi ja kinnitas, et kohe-kohe valmib seal maja ning näitas detailse täpsusega, kus kõik asuma hakkab, väites, et suurt ei olegi enam midagi teha jäänud. Kuid staadion saigi valmis ja mängukõlbulikuks ning mängud toimusid ettenähtud ajal.

Merko suuremahulised tööd

Kui Roosmann 1993. aastal Merkosse praktikale läks, ütles Merko juht Toomas Annus, et planeerib Roosmannile anda suuremaid betoonhooneid ja karkasse: moodustamisel oli uus üksus. Roosmann tunnistab, et seni oli ta näinud vaid kipsplaati ja saunalauda. Kuid vajalikud kogemused tulid töö käigus.

Tänaseks on Roosmanni referentslehel objekte kolme A4 paberi jagu. Oma tähelepanuväärsemaks objektiks peab ta Eesti suursaatkonna ehitamist Vilniusesse. „See oli 1998. aasta, kui mind n-ö visati täiesti vette,“ räägib Roosmann.

Ta sõitis projektijuhiga Leetu, kus talle näidati projekti asukohta – park, kus naised istusid ja lapsed mängisid. Roosmannil oli kuu aega, et tellida elemendid, koostada graafik, panna meeskond kokku ning hakata saatkonda ehitama. See oli esimene Eesti saatkond, mis ehitati uuena. Toonane president Lennart Meri käis nurgakivi panemas ja saatkond sai ka edukalt valmis ehitatud. Roosmann lisab, et sellest objektist sai suuresti alguse ka Leedu Merko, mille üks esimesi kontoreid asus Roosmanni Leedu korteris, kus ta saatkonna ehituse ajal aasta aega elas.

Merkosse jäi Roosmann 13 aastaks, kuni tegi oma ettevõtte PR-Betoon. Tänaseks nn ta betooniga seotud juba 33 aastat. Ta ei varjagi, et see on olnud väga pingeline aeg, mis paneb mõtlema, kui kaua tal jätkub veel energiat seda teha. „Kui leiaks enda kloonitud mehe, siis annaks homne päev ettevõtte talle üle. Küll oleks hea ise teha vaid mõistlikus tempos ilusaid eramaju, millega on rahul nii tellija kui ka ehitaja,“ mõtiskleb ta.

Betooni avarad võimalused

Klooni siiski kuskilt võtta ei ole ja Roosmann jätkab täie jõuga, võttes aga lisaks igapäevasele tööle juurde põnevaid projekte, mis pakuvad ka emotsionaalset rahuldust. Eelmisel aastal kuulutas Eesti Betooniühing Peep Roosmanni Aasta betoonisõbraks, kuna mees on leidnud betoonile uusi kunstilisi väljundeid ja propageerinud betooni kasutamist kogukondlikul tasandil. Roosmanni käsi on mängus hiljuti avatud Eesti Kunstiakadeemia hoone ees olevate betoonist pildiraamide loomisel. Samuti on tema ettevõttes tehtud uue Noblessneri elurajooni õueala betoonist väikevormid. Pikemalt on jätkunud Roosmanni betoonist bussiootepaviljonide tegemine. Bussipaviljonide valmistamiseks oli praktiline vajadus.

Tema kodukülas Suurupis oli mõni aasta tagasi algamas mitmel lapsel koolitee, kuid bussi oleks lastel tulnud oodata lageda taeva all. Kuna vald bussipeatuste väljaehitamiseks võimalust ei näinud, võttiski Roosmann asja ette nii arhitekti kui teostajana. Idee betoonist bussiootepaviljonide valmistamiseks sai ta Austria maakonnalt, mis tellis ühele trassile seitsmelt arhitektilt üle maailma seitse erinevat bussipeatust. Need olid välja pandud ka meie arhitektuurimuuseumis, kust Roosmann mõtte üles noppis. Nüüd on koduvalda iga aasta valminud üks eriilmeline betoonist bussiootepaviljon. Kuid idee on levinud ja eelmisel aastal valis ka Harku valla rahvas kaasava eelarve küsitluse raames analoogsed bussipeatused oma valda ilmestama.

Bussipaviljonide projekt on viinud Roosmanni betooni võimalusi edasi andma ka Eesti Kunstiakadeemia (EKA) tudengitele. Õigupoolest kaasati kõigepealt Ramjalg kunstiakadeemia sisearhitektide I kursuse betooniprojektis osalema. Tudengid said ülesande mõelda välja teemaja/ootekoja lahendusi, otsida uusi väljendusvorme. Kuna ootepaviljone on peamiselt tehtud puidust, otsustatigi seekord katsetada betooni võimalusi. „Kohe tuli meelde, et Peep on juba betoonist bussipeatusi teinud ja kutsusime tema ka kampa,“ rääkis Ramjalg.

Eestis võiks palju enam betooni valada, seda eelkõige infrastruktuuriobjektidel.

Varsti valmivadki tudengite valmistatud teemajad, mis seatakse üles Narva EKA residentuuri ette. Õppetöö käigus tegid tudengid betoonist nii tuule- kui laine vorme. Ramjala väitel pidid nad enne teemaja lahenduse lõpptulemuseni jõudmist tegema tuhatkond erinevatest materjalidest maketti. Kui mõned kriitikud ja loodusinimesed ütlevad, et Eestis on juba liiga palju betooni, siis Roosmann ütleb, et mööda maailma avatud silmadega ringi sõites näed, et meil võiks palju rohkem betooni valada. Eelkõige infrastruktuuride rajamisel. Ta ütleb, et ei saa aru, miks ei ole Eestis veel valmis Tallinnast kiirteid Tartu, Pärnu ja Narva. Nende teede viaduktide ehitamisel jätkuks kõigile järgmiseks kümneks aastaks betooni valada.

Betoonteedesse suhtub Peep Roosmann esialgu skeptiliselt, kuna ütleb, et Tallinnas Õismäe teel olevasse katselõiku on naelrehvid vaod sisse kriipinud.

Ramjalg aga selgitab, et see ongi hea, kuna siis ei ole tee enam libe. „Kõik arvutused näitavad, et Põhjamaades on betoonteed oluliselt vastupidavamad kui asfaltteed,“ kinnitab Ramjalg. Kuigi betoontee ehitus võib alguses olla asfaltteest kallim, siis pikas perspektiivis on betoonteed vastupidavamad ja odavamad,” nendib Ramjalg. Ka Roosmann lisab, et tuli hiljuti Poolast, kus sõitis Varssavist 200 kilomeetrit betoonteel.

Eestlased on eksperdid

Samas võtame välismaal nähtut eeskujuks küll, suhtudes kohati ehk liigagi aupaklikult sellesse, mida piiri taga esmapilgul näeme. Ramjalg ütleb, et arhitektid nii Eestis kui Soomes on õnnetud, et ei suuda saavutada nii ilusat ühtlast betoonpinda, kui on paljudes teistes riikides näinud. „Tegelikult tulevad teistes maades objektile firmad, kes teevad betoonile järeltöötluse ja teevad selle ilusaks,” kinnitab Ramjalg.

Ta näitab fotosid oma välisreisidest, kus on läinud kaugelt kaunina tunduvaid maju lähedalt uurima ja avastanud seal betooni järeltöötluse jälgi. Ramjala jutust tuleb välja, et nii tehakse Saksamaal, Prantsusmaal, aga ka Jaapanis, Hiinas jm. „Hiinas teevad puhast betooni järeltööde firmad. Tulevad tüübid peale, tõmbavad seina siledaks ja joonistavad mummu ka peale sinna, kuhu tahad,” räägib Ramjalg.

Eestis järeltöötlusesse nii palju ei panustata, kuna see tundub olevat lisakulu. Pigem usuvad tellijad ja arhitektid Roosmanni sõnul sellesse, et kohapeal valatud betoon peabki kohe lõplikult puhas valuna välja nägema, kuna nad on selliseid pindu välismaal näinud. Tegelikult on need enamuses järelviimistletud.

Eestlased on tegelikult ehitusplatsil valatud betoonvalus hinnatud eksperdid. Betoonitööde juhendi raamatus on nii Soomes kui ka Eestis (mis on tehtud soomlaste raamatu põhjal) kaks tabelit. Esimeses on tehases laudadel valatud betooni normatiivid, teises aga paigalvalu omad. Teada on, et õues vertikaalis betooni valada on palju keerulisem, kui tehases laudadel rõhtsalt betoonelemente teha. Kuid paigalvalu kvaliteeditegurite aluseks on võetud tehase tabel ja sealsed normid on minimaalselt muudetud ühtse loogika alusel paigalvalu normideks. Ramjala sõnul on häda ka selles, et ehitusjärelevalve võtab samuti selle tabeli oma töös aluseks. Nüüd on soomlastega kokku lepitud, et eestlased (betooniühing) teevad uue platsipealse valu normatiivide tabeli.

Betooni võlu peitub naturaalsuses

Peep Roosmanni jaoks on betoon kõige ilusam sellisena nagu ta pärast valamist on – ei mingeid värve, ripplagesid ega muud järeltöötlust, mis materjali ehedust peidaks. Ta enda majagi on sellisena ehitatud.
Roosmanni elamises on kõik võimalik tehtud betoonist. Ja mitte ainult tema enda maja, vaid koera-kuutki on betoonist valatud. „Kui ma kunagi arhitekti juurde läksin, siis mul ei olnudki alternatiive. Mul olid omad mõtted ning eskiisid, mida ma tahtsin saada ja arhitekt ei pakkunudki mulle muid materjale,” räägib Roosmann oma maja idee sünnist ja selle ehitamisest.

Mingit betoonpindade järeltöötlust Roosmann oma majas ei teinud. „Praegugi köögis õlaga vastu seina minnes jääb õlg natuke tolmuseks. Samas, kui inimesed mulle külla tulevad, siis nad ei pane tähelegi, et on betoonist majas ja neil ei teki küsimust, miks mul ei ole kuskilt värvitud või plaate seina pandud,” ütleb ta. „Ma olen seda meelt, et ei pea järgmised 100 aastat oma majas remonti tegema. Kui lapsed tahavad, võivad nad värvida, aga vajadust selleks ei ole.“

Peep Roosmann ütleb, et tal on oma objektidest näiteid, kus tellija soovil on betooni töötlusega halvemaks muudetud. Kurb näide on tema sõnutsi Viru Keskuse bussiterminali sissesõit, mis on tänaseks mustaks läinud, kuna betoonipind on lihvitud, muutunud poorseks ning võtab seetõttu ka mustust külge. „Paraku selline lahendus oli kunagi tellija nõue,“ nendib Roosmann.