Head töötajat otsi tikutulega

Kui teravalt on töökäte puudus viimase aasta jooksul tunda andmas?

IMD (Šveitsi juhtimisinstituut) riikide konkurentsivõime uuring ütleb aastast 2001 ühte ja sedasama: Eesti arengu suurim pidur on spetsialistide puudus.

Eestis on töökäte puudus, mis on saanud suurimaks takistuseks ettevõtete arenemisel ja peatanud välisinvesteeringute sissevoolu. Probleem süveneb iga aastaga. Eurostati andmetel jääb 2018. aastal juba 14 000 tööealist puudu. Tööjõupuudust võimendab samal ajal elanikkonna vananemine, mis viib igal aastal tööturult pensioniealiseks saamise tõttu välja umbes 10 000 inimest. Kui neid protsesse targalt ei juhita, ei jõua me varsti oma riiki praegusel kujul ülal pidada. See tähendaks vähem riiklikke teenuseid, vähem riiklikku ravi ja suuremaid makse.

Ettevõtjad on esimesed, kes rahvastiku vähenemist omal nahal tunnevad – see avaldubki töökäte puudusena, kuid see pole ainult tööandjate ja majanduse probleem. See on kogu meie rahva püsimajäämise küsimus. Enam (välis)spetsialiste parandaks majandust ja sellega koos kasvaks ka kohalike inimeste sissetulekud, seda kinnitavad ka majandusuuringud.

Millised on trendid valdkondade lõikes?

44% ehitussektori tööandjatest peab tööjõupuudust ehitustegevust enim piiravaks teguriks (EKI ehitusbaromeetri küsitlus). Teeninduses, kaubanduses ja tööstuses on tööjõuprobleem samuti, kuid tegevusalati (eriti tööstuses) on nõudlus siiski suurem piiraja. Kõige rohkem vabu töökohti on hetkel tööstuses ja kaubanduses, kuid kui vaadata, kui suure osa vabad töökohad moodustavad kõigist töökohtadest, on probleem suurem finants- ja kindlustussektoris ning haldus- ja abitegevustes (nt turvateenused ja koristus).

Millised numbrilised näitajad tänast olukorda ilmestavad?

CV Keskuse ja Palgainfo agentuuri küsitlusele vastas 87% tööandjatest, et töötajate leidmine on muutunud keerukamaks. Võrreldes 2013. aastaga, on 2018 vabade töökohtade arv 1,5 korda kasvanud ja töötute arv 1,5 korda vähenenud. Samal ajal on tööjõuturul 20 000 aktiivset inimest rohkem, mis ise näitab, et tööjõuturul on muutunud vaba ressursiga kitsamaks.

Statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt väheneb Eesti rahvaarv kuni aastani 2040 aastas keskmiselt 4800 inimese võrra. Tööealiste inimeste arv väheneb samal ajal isegi kiiremini ja pensioniealiste arv kasvab. Arvutuslikult jääb edaspidi igal aastal keskmiselt 10 000 tööealist inimest puudu, et ülalpeetavate määr tööealistesse jääks samaks. Kõik tööealistest aga ei tööta ega maksa makse.

Soovimatus probleemile lahendust leida pärsib Eesti ettevõtete innovatsioonivõimekust, halvates meie konkurentsivõimet pikaajaliselt, aga samuti paneb Eesti riigieelarve väga keerulisse seisu isegi siis, kui üldjoontes majandus kenasti areneb. Nagu kirjutab statistikaameti majandusteadlane Velda Buldas: „Meie tulevik on kelgumäe moodi – istu aga saanile ja tee pikk ja kena liug… Seal oru põhjas, umbes 2040. aasta juures, paistab iga-aastane kolme miljardi euro suurune miinus. Kahju küll, aga kui me midagi ei muuda, ootab meid liug riigi pankroti poole.”

Mil viisil ettevõtjad on olukorda kommenteerinud ja kas siin on ka regionaalseid eripärasid?

Meile antud tagasiside on igal pool samasugune, nt Tallinnas on inimesi rohkem, kuid ka töökohad koonduvad siia. Ka maakohtades tahetakse sageli töökohti luua, kuid seal napib inimesi. Söötis maalappe ja lagunevaid tööstushooneid on jäänud maapiirkondades oluliselt vähemaks – töö käib. Kui kuskile väikelinna on tehtud tehas, tuleb sinna reeglina töötajaid bussiliinidega naabervaldadest kohale tuua.

Vahel on toodud meile vastuargumendiks, et Ida-Virumaal on töötuid küll, minge ja palgake, kuid reaalsus on see, et ka seal napib kvalifitseeritud tööjõudu. Nii on Ida-Viru maakonnas vabu töökohti Harjumaa ja Tartu järel kõige rohkem. Otsitakse ikka spetsialiste ja teenindajaid, töötuid on aga kõige rohkem lihttööliste hulgas.

Mida saaks/võiks riik teha olukorra lahendamiseks? Mida on juba tehtud?

Vaja oleks mõelda, kuidas meie tähtsaim ressurss saaks efektiivselt kasutatud ja sedagi, kust ressurssi juurde leida. Meie aktiivsusmäär on küll Euroopa kõrgemaid, kuid endiselt on inimesi, kes ei ole aktiivsed või kes ei suuda leida tööd. Peaksime tegema kõik, et neid kaasata. Praegu mittetöötavate inimeste suurim probleem on puudujäägid kvalifikatsioonis ja kvalifikatsiooni aegumine. Kogu täiskasvanuõppest poole maksab tööandja. Seega kui inimene jääb koju, hakkab tema konkurentsivõime tasapisi langema. Riik on läbi viinud töövõimereformi, mis esialgu töötute hulka suurendas, kuid selle aasta esimeses pooles hakkas vähenenud töövõimega töötute arv jälle vähenema. Järelikult hakkab tööturg nendega kohanema. Vanemahüvitised tehti paindlikumaks.

Veel on riik alustanud OSKA programmi ja ennetavat ümberõppetoetust vananenud kvalifikatsiooniga töötajatele ning tööandjale, mis peaks tegelema tööjõu kvalifikatsiooni tööturu vajadustega vastavusse viimise ja tootlikkuse tõstmisega.

Alustatud on noorte parema kaasamisega tööjõuturule ja riigikogus toppab pensionireform. Kooskõlastusringil on töölepingu ning töötervishoiu- ja tööohutuse seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus, mis muudaks töösuhteid paindlikumaks ja võimaldaks hõive kasvu. Ministeeriumid on lubanud tellida analüüsi sotsiaalmaksumiinimumi kaotamise mõjudest noorte ja pensionieelikute hõivele. Nii et palju häid algatusi on veel töös.

0,1% rahvaarvust on välisspetsialistide sisserände kvoot.

Ja lõpuks välismaalased – Eesti ei ole TOP 10 ega isegi 100 atraktiivsema töökohariigi hulgas. Ometi on osa ühiskonnast nendegi 10 000 immigrandi vastu, kes siia tööle tulla tahaksid. Pisut on tänaseks leevendatud sisserände piiranguid tippspetsialistidele ja ajutistele välistöötajatele, kuid kahetsusväärselt on just välisspetsialistide (arvestades, et tuleb maksta vähemalt keskmist palka) sisserände kvoot vaid 0,1% rahvaarvust, ehk ca 1300.

Kui me probleemi õigeaegselt ei ravi, võib pikaajaline ravi osutuda erakordselt kalliks või hoopis mõttetuks.

Laiapõhjaline rahvastikuteema töörühm, mis siseministri soovil eelmisel aastal koos käis, pakkus välja, et esimese hooga võiks piirarvu alt välja jätta täielikult poolteistkordse palgaga töötajad ehk üle 2000 euro teenijad ja samuti keskmise palgaga ajutise ehk kuni 2-aastase lepinguga töötajad, kelle tööluba ei saaks hiljem pikendada. Seega poleks ka riski, et nad (juhul, kui nad meile ei sobi) Eestisse jääksid. Valitsus leidis, et seda pole vaja teha ja vabastas ainult kahekordse keskmise palgaga tippspetsialistid kvoodi alt ning lisas siin juba viis aastat elanutele lisatingimusena keeleeksami.

Oleme seisukohal, et tööjõu küsimuse lahendamist tuleb vaadelda kahes mõõtmes – eraldi pikemas ja lühemas perspektiivis. Pikemas perspektiivis tuleks probleemi lahendamiseks ära kasutada kõik võimalused, nii siseriiklikud kui piiriülesed. Samuti tuleks vaadelda eraldi nii kõrgkvalifitseeritud töötajate, spetsialistide, vähemkvalifitseeritud ja madala kvalifikatsiooniga töötajate rännet. Töö pikema vaatega on avalikus debatis juba alanud. Samas ei saa unustada ka lühemat vaadet probleemi lahendustele.

Kui me ei suuda õigeaegselt meie ette tekkinud probleemi ravida või vähemalt peatada selle eskalatsiooni, siis võib pikaajaline ravi osutuda erakordselt kalliks või hoopis mõttetuks.

Ehituse valdkonda on iseloomustanud iseäranis suured kõikumised, kuidas hindate praeguseid suundumusi?

Eks majanduse tsüklilisus mõjutab kõiki sektoreid, kuid ehitussektor on selles osas eriti tundlik. Mõistlikum oleks, et riik kulutab ehitusele rohkem siis, kui erasektor ega tarbija ehitada ei jaksa ja nõudlus on madal. Eriti, kui selleks annab võimaluse euroraha.

Kuidas siis edasi: millised ettepanekud vajaksid edasist analüüsi ja töösse võtmist?

Siseminister ja eelmine ettevõtlusminister arvasid, et leidku tööandjad spetsialistid omale Eesti teistest nurkadest, kus tööjõudu üle on. Esiteks, Eesti tööhõive on Euroopas teisel kohal, meil ei ole inimesi kuigi palju üle. Teiseks, spetsialist tähendab spetsialiseerumist ja arvamine, et vajaliku valdkonna spetsialistid istuvad näiteks Jõgevamaal ja ootavad pakkumisi, näitab, et asjast ei teata lihtsalt midagi. Olukorras, kus enamik majandussektoreid ägavad tööpuuduse käes ja riigil jäävad kontrollimatu renditööjõu sisse voolamise tõttu miljonid maksutulud saamata, pikendab valitsus mõnesaja välisspetsialisti viibimist Eestis vaid kolme kuu jagu. See ei ole piisav. Sisuliselt jõudis valitsus kokkuleppele mitte midagi teha, et ettevõtjaid tegelikult aidata.

Kui poliitikud räägivad, et nad kaitsevad selle otsusega Eestit odavtööjõu eest, siis nad valetavad. Tööandjad pole nõudnud odavtööjõule kvoodi avamist, odavtööjõul pole kvoodiga mingit pistmist. Niisamuti pole vastu võetud otsus siseministeeriumi juures käinud töögrupi sulest pärit, nagu seda väidab siseminister, vaid selle imitatsioon. Töögrupp tegi oma töö ära, valitsus seda sisuliselt ei arvestanud.

Tööandjad ootavad, et valitsus tegeleks sisuliselt tööjõupuuduse leevendamisega, mitte näiliselt. Selle asemel mõeldakse üha enam regulatsioone ja piiranguid välja, mis tegelikult takistavad äritegevust. Justiitsministeerium on välja toonud, et iga viies 2017. aastal menetletud seaduseelnõu suurendas ettevõtjate halduskoormust ja iga kolmas riigiametnike oma.

Milline immigratsioonipoliitika mudel võiks Eestile optimaalne olla?

Tark ja juhitud immigratsioon. Alustada tuleks spetsialistidele takistuste eemaldamisest ning luua Eestisse talentide tõmbekeskus. Maailmas pole ühtegi sellist universaalset mudelit, mille saaksime otseselt üle võtta, küll aga häid praktilisi näiteid, kuidas seda mudelit võiks luua.

Tänaseid lahendusi homse varna ei lükka: kuidas edasi?

Tööandjate keskliit näeb tööjõupuuduse lahendusena pikaajalise rahavastikupoliitika kokkuleppimist kõige kõrgemal tasemel, mis sisaldaks sündivuse kasvu soodustavaid poliitikaid, vähese töövõimega inimeste tööle aitamist, pensioniea tõstmist, riigiaparaadi vähendamist ja lühiajaliste välisspetsialistide palkamise soodustamist.

Need kõik on võimalikud pikaajalised lahendused. Mis on oluline – ei ole olemas ühte või teist lahendust, mis lahendaks kõik rahvastiku probleemid. Ei saa eeldada, et sündivuse toetamine üksi lahendaks probleemi.
Samuti ei saa eeldada, et kogu meie probleem oleks lahendatav ainult sisserändega. Pikemas perspektiivis on lahendusvariandid komplekssed ja teiste riikide kogemuste ning teadlaste analüüside põhjal küllaltki hästi teada.

Perepoliitika muutmise abil tuleb püüda sündivust suurendada.

Kuidas seda teha, kui tõhusad need meetmed on, pole siinse arutelu objekt. Piisab, et mõistaksime sündivuse olulisust pikemas perspektiivis. Tegemist on erakordselt pikaajalise ja -mõjuga meetmega – sündivuse tõusmiseks ja sündinud laste tööikka jõudmiseks kulub vähemalt 30 aastat.

Eakate tööea pikendamine

Kultuuriliselt ja ajaliselt ei ole see nii keeruline muutus kui eelpool nimetatu. Võtmeküsimus on siin elukestva õppe oluline propageerimine ja soodustamine. Kui ka inimesed oleksid olemas ja valmis töötama, aga neil puudub sobiv kvalifikatsioon, siis see tööturu olukorda oluliselt ei leevendaks.

Vähenenud töövõimega inimeste suurem kaasatus

Siin on riik koos tööandjate ja töötajate organisatsioonidega teinud esimesed sammud inimeste paremaks kaasamiseks. Aga nagu ka eakate puhul, on siin kvalifikatsiooniküsimus otsustava tähtsusega. Lisaks eelpoolmainitule on teatav ressurss ka mitteaktiivsete inimeste tööturule toomisel. Suurem osa neist on pensioniealised, vähenenud töövõimega, lastega kodus, õpivad, jne. Samuti on Eesti elanikkonna tööaktiivsus Euroopas juba teisel kohal Rootsi järel. Paindlike töösuhete võimaldamisega oleks ilmselt siiski võimalik tööjõudu 1–2% mitteaktiivsete inimeste arvelt suurendada, kuigi osa neist ilmselt kattuks töövõimereformi ja eakatega.

Avaliku sektori töötajaskonna oluline vähendamine

Kuigi ametnike arv on viimase 10 aastaga vähenenud 5% (keskmiselt 600–800 ametnikku aastas), siis riigi tööjõukulud on samal ajal kasvanud 50%. Eesti ei saa endale lubada nii suurt ja rasket avalikku sektorit, kui meil täna on. Riigireformist on tööandjad rääkinud viimased neli aastat. Haldusterritoriaalne reform on ellu viidud, kõiges muus ei näe me olulist edasiminekut. Soovitame kogu avalikku sektorit süsteemselt koomale tõmmata. Lisaks muudele kasuteguritele vabaneks siin ka oluline hulk haritud tööjõudu erasektori jaoks.

Eestimaalaste koju naasmise maksimaalne hõlbustamine

Nt aidates neil lahendada ümberasumisega seotud praktilisi probleeme, nagu näiteks kooli- ja lasteaiakohtade leidmine.

Sisseränne

Siin tuleks vaadelda erinevaid kvalifikatsioonialaseid tasemeid. Kõrgeima taseme spetsialistide osas tuleb riigil teha väga tõsiseid samme, et Eesti oleks tipptalentidele atraktiivne töö- ja elukeskkond ja seda ka väga aktiivselt rahvusvahelise kommunikatsioonitegevusega toetada. Spetsialistidele (keskmine palk ja enam) tuleks hoida uksed valla ja meel avatud – nende inimeste järele on Eestis suurim nõudlus ja just spetsialistid aitavad luua kohalikul tööturul kõrgema lisandväärtusega töökohti. Spetsialistidele kvoodi seadmine ei aita kedagi, küll aga takistab Eesti arengut.