Kevadisemat nägu näitavad ilmad tekitavad kange tahtmise külvamise ja istutamisega alustada, aga liigselt kiirustada ei maksa – külm võib taimedele liiga teha.
„Hernes, porgand, redis ja salatid, neid kõiki saab juba varakult külvata ja katteloori all kasvatada,” toob Räpina Aianduskooli juht-õpetaja Anu Käär välja taimi, mida võib kevadel juba üsna varakult külvata.
Külvamisega soovitab ta alustada kasvuhoones, kus taimed pole nii palju ilma meelevallas kui väljas, aga kuna ka kütteta kasvuhoones jahtuvad temperatuurid öösel maha, võiks külvid katta pakasekangaga, ehitades sellele väikese raami vms.
„Sel juhul saab kasvuhoones kiirekasvulisi kultuure – redis, rukola, till, salat – üsna varakult kasvatada.“
Porgandit, salatit jms võib külvata ka n-ö talikülvina (talve alla ehk enne talve tulekut külvamine), ent Käär ise väga suur talikülvi praktiseerija pole.
Talikülvi puhul ei tohiks seemned peale märjaks saamist enam külmuda, vaid peaksid olema stabiilses seisundis seni kuni tekib soodne keskkond – piisavalt niiskust ja soojust – idanemisprotsessi algamiseks. „Arvestades meie viimase aja talvesid ei saa talikülve väga usalda.
Pigem soovitan talikülviks kasvuhoonet, kus ei saja lund ega vihma ja kus kevadel lähevad varakult temperatuurid kõrgeks, kui tulevad päikeselised ilmad, sinna saab küll teha varakult külvid ära, et saada kiirekasvulisi kultuure tarbimiseks.
Ainult ka seal peab siis katteloori, talveloori või midagi muud peale panema, et juhul kui juhtub midagi kasvama minema, kuna on väga soe, siis taime jaoks ei kõiguks temperatuur nii palju.”
Vanad lehed sobivad hästi bioküttega peenra rajamiseks
Käär soovitab teha kasvuhoonesse külve väikeses koguses nädalaste või kahenädalaste intervallidega, kuniks on võimalik hakata seemneid õue peenrasse või kastidesse külvama: „Ka kastidele tasub ehitada algul peale karkass, kuhu panna kahe- või kolmekordselt katteloor, selleks sobivad kõikvõimalikud ehitusmaterjalid, on torusid, mida saab painutada, kastmissüsteemi jääkidest saab karkassi teha jne.”
Ka peenrale soovitab Käär peale panna tumeda kile või peenravaiba: tumeda materjaliga mullapinda kattes jääb niiskus peenravaiba alla ja kui päike soojendab, tekib seal soojenenud pinnas, kuhu on hea istutada taimi või külvata seemneid.
Käär kiidab ka bioküttega peenart, kus saab ühtlasi ära kasutada orgaanilisi jäätmeid: „Sügisel on alati see probleem, et kui riisud aias lehed kokku, siis mis sa nendega peale hakkad.
Mina soovitan neid kasutada bioküttega peenra põhjana koos okste ja muu sellisega, lisada orgaanilist materjali juurde: kuivanud puulehtedes on orgaanilist materjali vähe ehk lämmastiku osakaal on väga väike, samas kui puulehed on mikroorganismidele ja vihmaussidele pinnases väga vajalikud, lisada natukene kanakakakraanuleid vms, mulda peale ja lagunemisprotsessi käigus nagu kompostimiselgi tekib peenras soojus ja lisaks on see ka orgaanikarikas.”
Käär ütleb, et tal on õpilasi, kes näiteks linnakeskkonnas endale tomateid, kurke vms väikekultuure kasvatades teevad istutuskastid, mille põhja täidavad sügisel kokku riisutud lehtedega: „Nendega, mis on talv otsa kuuri all või kuskil mujal kotis seisnud, mitte väljas, pannakse lehed kasti põhja, kaetakse kompostmullaga ja kui poest natukene mingisugust turbasegu vms juurde osta, siis need peenrakastid töötavad väga edukalt.
See on vana moodus, mida tänapäeval perma- või kompostpeenraks nimetatakse ja mis tagab selle, et sul on võimalus varem midagi istutada sinna.”
Ka bioküttega peenrale võiks peale ehitada n-ö väikese karkassi, kuhu panna katteloor.
Sellega saavad kõik hakkama, nii noored kui vanad, võib panna kasvõi tavalised bambuskepid püsti, nöörid külge siduda ja katteloor peale tõmmata – kivid otste peale raskuseks, ei pea ostma kalleid materjale ega lahendusi.
Et värsket kraami oleks kogu aeg võtta
Nii porgandit, hernest, maitsetaimi jms, mida tahetakse tarvitada mitmes järgus, tuleks Kääri sõnul ka külvata mitmes jaos.
„Olen isegi sellega hädas olnud, et kui külvad kõik tilli korraga ära ja tulevad ühel hetkel kurgid, siis tilli polegi enam, kas see on ära kasutatud, see on ära õitsenud või on kahjurid sellel peal,” jagab Käär kogemust.
„Mitmes osas külvates jätkub nooremat tilli, mida külmutamiseks tarvitada ja vanemat soolamiseks.
Sama lugu hernestega, kui sa tahad augusti lõpuni värsket hernest saada, tuleb mõned külvid alles jaanipäeva paiku teha.”
Mitmes etapis külvamine on abiks ka kahjuritega võitlemisel – kasvamiseks valitakse selline periood, mil kahjureid on vähem.
Külvates suve teises pooles või suve keskel, pole enam neid kahjureid, kes kevadel rohkem kahjustavad – nad kaovad suve teises pooles ära.
Samamoodi aitab väga varajane külvamine: taimed jõuavad enne kahjurite tulekut nii palju kasvada, et kahjustajad ei jõua väikeseid taimi kahjustama.
Lisaks on mõistlik katsetada ka eri sortidega. Käär ise on Eesti sortide usku. „Muidugi on alati huvitav katsetada ka mujal aretatud sorte, aga Eesti sordid on spetsiaalselt meie keskkonna jaoks mõeldud ja saavad kiiremini valmis, meie sordiaretajad on teinud head tööd ja sortide valik on suur, on madalakasvulisi ja kõrgeid, varaseid ja hilisemaid.
Perenaistel, kes teevad sisse ja külmutavad, on omad sordid selleks, teised sobivad rohkem kohe lauale panemiseks.”
Laisem aednik võib lasta taimel end ise külvata
Lihtne moodus taimede saamiseks on ka n-ö isekülv: „Kui peenra peale jäi õitsev salatitaim, pillutas see oma seemned rõõmsalt laiali ja kevadel niipea, kui ilm vähegi võimaldab, tärkavad sealt ilma igasuguste abivahenditeta taimed.
Mina nimetan seda laisa aedniku kasvatamiseks. Ja kui noortaimed on kasvama hakanud, saab need ümber istutada.
Samamoodi külvab ennast ka till väga edukalt ise, selliseid väikeseid nippe tasub teada.”
Külvide puhul on Kääri sõnul oluline jälgida, et need läbi ei kuivaks: „Meil kipub mais olema nii, et kui valmistad pinnase ette, on veel piisavalt kevadist niiskust, aga ühel hetkel tekib kuum ja põuane keskkond ja kui pikemat aega niiskust pinnases ei ole, on see väikestele tärganud taimedele väga ohtlik.
Kui külma nad elavad pigem üle, siis põuda näiteks porgand ei talu, nii et tuleks seda jälgida ja vajadusel vett juurde anda.”
Et kastmiseks vett jätkuks, tasub juba kevadel varakult sademevett koguma hakata.
On olemas imbvoolikud, mida saab kasutada peenravaiba all: kastmissüsteem aitab väga palju vett kokku hoida, sest see annab süsteemselt, aga väikeses koguses vett korraga välja, aidates vett ökonoomselt kasutada.
Abi on ka katteloorist, mis aitab samuti niiskust hoida, samamoodi nagu ka multšid, kas siis purustatud lehed või ka näiteks muruniide, siin peab ainult vaatama, et poleks umbrohuseemneid, mida muruniitega kogemata peenrasse levitatakse.
Tomatitaimi viiakse juba aprillis kasvuhoonesse
Need, kes kasvatavad kurki ja tomatit ja tahavad saaki varem saada, peavad ka taimed varem kasvuhoonesse istutama, kuigi see tähendab, et taimede eest hoolitsemisel tuleb rohkem vaeva näha, neid ebaühtlaste ilmastikutingimuste eest kaitstes.
„On suur vahe, kas istutada kasvuhoonesse taimed mai keskpaigas või juuni alguses.
Olen tomatiseemneid ka märtsi keskpaigas ja isegi vahel aprilli alguses külvanud: saagi saab siis küll veidi hiljem, aga mida varem tahad saaki saada, seda rohkem tuleb vaeva näha taimega toimetamisel.”
Samas teab Käär ka neid, kes panevad seemned varakult maha ja viivad kõik taimed juba aprllis kasvuhoonesse.
Taimed pannakse kasuhoones termokastidesse ja katteloorid peale, eriti tomat on selline taim, kellele meeldibki öise ja päevase temperatuuri erinevus: ta pärineb mägistelt aladelt, kus päeval on soe ja öösel jahe.
„Kui katteloor on peal, siis mitte midagi taimega ei juhtu, tulevadki sellised natukene kompaktsemad ja jässakamad taimed, mis pole välja veinud, vaid kohanevad kohe valgustingimustega,” selgitab ta.
Väga hästi toimivad öökülmaohu korral näiteks kalmuküünlad. „Võib panna neli-viis kalmuküünalt kasvuhoonesse põlema ja see hoiab mitut kraadi kasvuhoones sooja.
Ka teeküünlad, mis on pandud suurte savipottide alla, sobivad, aga need põlevad üsna ruttu ära, nii et kalmuküünlad on paremad,” jätkab Käär.
Kui taimed on välja istutatud ja hoiatatakse võimalike öökülmade eest, võib neile näiteks plastpudeli peale pöörata: „Taim elab lühikese aja isegi siis üle, kui panna talle kasvõi ämber kummuli peale, mis kaitseb samuti külmaõrna taime, samamoodi vana lillepott, ampel või pesukauss, mis parajasti käepärast on.
Olen isegi näinud, et vana kummik on keeratud taimele peale, sest kui muud käepärast pole, peab olema leidlik ja vaatama enda ümber ringi.
Ainus asi, et õigel ajal tuleb kate pärast maha võtta. Taim ei tohi jääda selle alla pikemaks ajaks, sest päeval, kui päike välja tuleb, toimub katte all ülekuumenemine ja taim saab teistpidi kahjustada ja läheb stressi.”
Kurki pole mõtet külvata enne kui mais
Kurki, mille seeme tärkab kiiresti ja istik on juba kolme nädalaga valmis välja istutamiseks, Käär aga enne mai esimest nädalat külvata ei soovita.
„Kuigi kasvuhoones tõusevad päeval päikesega temperatuurid kõrgele, võivad need öösel langeda ja kurgitaimi mina enne mai lõppu-juuni algust kasvuhoonesse istutada ei soovita, nii et veebruaris pole kurgi seemet mõtet mulda panna, temaga pole hiljem midagi peale hakata.”
Aknalaual kasvanud taimede toast õue viimisel on samuti omad nipid, mida tuleks teada. „Me tajume inimesena, et meil on toas aknalaual kevadel väga palju valgust, aga kui taimed viia toast kasvuhoonesse, läheb paar päeva mööda ja kui on veel päiksepaisteline ilm ka, saavad taimed seal päikesepõletuse: lehed lähevad pealt valgeks ja inimene arvab, et külm võttis ära,” hoiatab Käär, et sellised taimed jäävad pikaks ajaks põdema.
Toas kasvanud istikuid tuleks välja viies harjutama keskkonna muutusega.
„Kasvuhoonele võib visata peale katusele ühe kihi varjutuskangast, et kevadise päikese eest taimi kaitsta, see aitab taimedel ka paremini juurduda – juuresüsteem ei tee peale istutamist kohe tööd, vaid võtab kuni kaks nädalat aega enne kui juur korralikult tööle hakkab ja alles siis hakkab taimel ainevahetus korralikult tööle.”
Ka neid taimi, mida plaanitakse õue istutada, tuleks tõsta enne pottides mõneks ajaks päikese kätte välja ja siis ruumi tagasi, et neid päikesekiirgusega harjutada.
Peale istutamist ei tohikstaimed läbi kuivada
„Peenrasse istutamisel on üks väike nipp tomatitaimede puhul, et paar päeva enne istutamist ei maksa tomatit kasta.
Samal ajal kogu peenar peab olema korralikult niiske, mitte ainult istutusauk: võetake kergelt kuiv tomatitaim ja istutatakse ette valmistatud kobedasse niiskesse peenrasse, nii juurdub tomat väga kiiresti, lausa mõne päevaga, aga kui sul on taim märg ja sa istutad ta kuiva peenrasse, siis juurdumine võtab mitu nädalat aega,” räägib ta.
Põhjus on Kääri sõnul väga lihtne: taime juur liigub alati niiskuse ja toitainete suunas.
Ehk kui mullapall on taimel märg ja peenar kuiv, siis juur ei lähe enne peenramulda, kui mullapall tema ümber kuivemaks muutub: ta kasutab seda, mis on tal läheduses. Samas kurgitaimede istutamisel peavad olema nii peenar kui kui ka mullapall potis kindlasti niisked.
Lisaks on erinevus selles, et kui tomatitaimi tuleks postist välja võttes alt veidi n-ö avada, siis kurgi- ja paprikataimel ei soovitata juurt torkida, vaid tuleks panna mullapall istutusauku nii tervena kui võimalik.
Lisaks võib tomati istutada nii sügavale kui soov on – tomat on võimeline kõikjal varre peal lisajuuri moodustama ja väljaveninud taimest saab paremini asja, kui istutada see sügavamale, samas kui paprikat ja kurki idulehtedest ehk nii-öelda kõige esimestest lehtest sügavamale ei istutata.
