Tugeva enesekindla ühiskonna üks tunnus peitub selles, kui väärikalt osatakse hinnata, säilitada ja mõtestada oma ajaloopärandit, olgu selleks siis muinasajast pärinevad asulakohad, keskaegsed arhitektuuripärlid, saja aasta vanused tööstusobjektid või nõukogude ajast pärinev nn raske ja vastuoluline pärand.
Ajalooväärtuste kaitsmiseks ellukutsutud ametkond – muinsuskaitseamet – seisab prioriteete seades paratamatult dilemma ees, mida säilitamisel ja taastamisel eelistada, sest kroonilises alarahastuses vaeveldes ei suudeta niikuinii kõiki valdkondi üheväärselt edendada.
Kui väga üldistatult öelda, siis kehtib ajalooväärtuste kaitsmisel põhimõte – mida vanem, seda väärtuslikum. Ent alati pole ka see määrav, eriti olukorras, kus aeg teeb kiiresti oma töö ning otsustamisega ei kannata lõputult oodata.
Nii on üle Eestimaa arvukaid unustusse vajunud arhitektuurimälestisi – mõisad, vesiveskid, papivabrikud, vaksalihooned, viinaköögid jmt, mille säilitamise vajaduses keegi ei kahtle, kuid mis ometi pole aastakümneid peremehe hoolitsevat kätt tunda saanud.
Osalt selle tõttu, et taastamine nõuab suurt rahapaigutust, teisalt ka sellepärast, et omaaegsetele, sageli kõrvalistes kohtades paiknevatele ehitistele on keeruline tänapäeva mõistes otstarbekat kasutust leida.
Kuigi ühest küljest pöörduvad inimesed üha enam tagasi oma juurte juurde, väärtustades seejuures rohkem ka esivanemate loodut ning püüavad seda säilitada, koosneb tänane ühiskond ikkagi ka kiirmoest, kiirtoidust, kiirest elutempost ja muudest kiirelt kaduvatest väärtustest, mille kõrval ajaloo jäädvustamine omandab hoopis erilise tähenduse, sisu ja mõtte.
Omaniku roll mälestise säilimisel on oluline
Muinsuskaitseameti ehituspärandi osakonna juhataja Anita Staub on seda meelt, et aja edenedes liigub meie ühiskond aina rohkem oma ajaloopärandi väärtustamise suunas.
Ta ei ütle seda umbes, vaid saab tugineda mitmele viimastel aastatel läbiviidud valdkonnauuringule, mis seda seisukohta kinnitavad. Nimelt toovad n-ö inimesed tänavalt väga jõuliselt välja, et kultuuripärandi hoidmine on neile tähtis teema ning seda nähakse olulise osana meie rahva identiteedist.
Samas tunnistab Staub, et valitsuse kärpeplaanid on ettearvamatud, mistõttu ka muinsuskaitsevaldkond elab praegu n-ö päev korraga – midagi suuremat plaani võtta ei ole lihtsalt võimalik, kui pole teada, kui palju raha eelarvesse edaspidi alles jääb.
Ta märgib, et senised kärped on muinsuskaitseametist korra juba üle käinud, kuid vähemalt põhitoetuste fond tema sõnul veel kuigi tugeva löögi alla ei sattunud – seda pole vähendatud, aga pole ka suurendatud.
Kuigi tõsi on ka see, et Eesti väikese riigina üldse pakub ajalooväärtuste taastamise või säilitamise toetusi. See pole küll teab mis suur summa, aga näiteks mitmed vanad Euroopa ning ajaloolise järjepidevusega riigid, näiteks Inglismaa ja Rootsi, ei paku elanikkonnale üldse eraomandis oleva kultuuripärandi toetusi.
„Toetuste osa on meil olnud krooniliselt alarahastatud, sest omanikel on ootused tugevamale riigi abile väärtuslike kultuuripärandi objektide hoidmisel ja hooldamisel,” tõdeb Anita Staub.
„Aga seda võib mõtestada ka niipidi, et eraomandi, sh eraomandis oleva pärandi hooldamine ja korrashoidmine kuulubki omaniku kohustuste hulka. Meil on toetusevõimalused olemas, aga kindlasti on vajadus suurem, kui riik suudab pakkuda.”
Seda arvesse võttes peab ta oluliseks, et ka omanikud näeksid oma rolli ajaloopärandi väärtustamisel, ilmutaksid initsiatiivi ja teadlikkust ning otsiksid võimalusi, mida ära teha selle säilimise hüvanguks
Igipõline dilemma – mida kaitsta, mida mitte
Igatahes kinnitab Staub, et muinsuskaitseamet püüab omanikele selles kõiges aina rohkem abiks olla. Ametil on selleks omaette nõustamise osakond, mille üks peamiseid ülesandeid seisnebki suhtlemises pärandobjektide omanike, kohalike omavalitsuste ja teiste riigiametitega, et leida koos lahendusi, kuidas ehitusmälestisi jätkuvalt kasutuses hoida.
Sest igapäevane aktiivne kasutamine on nende hea käekäigu parim tagatis, aeg aga on armutu kõikidele tühjalt seisvatele hoonetele.
„Kummutan ühe linnalegendi, justkui piiraks muinsuskaitseamet vanade väärtuslike hoonete kasutamist. Ei, me ei tee seda. Küll aga on tõsi see, et osadele vanadele hoonetele, näiteks tööstushoonetele, mõisate abihoonetele, ongi tihtilugu keeruline leida tänapäeva olustikku sobivat järjepidevat kasutust,” räägib Staub.
„See nõuab kahtlemata hästi läbimõeldud plaani. Samas me ikkagi tihti näeme, et neid võetakse kasutusse ja neile leitakse ka sobiv funktsioon.”
Ta toob välja, et hiljutine koroonaperiood oli selliste edulugude tekkimise osas eriti viljakas – linnas pandeemia lõksu jäänud inimesed siirdusid oma maavaldustesse ja võtsid käsile ammust ajast unaruses seisnud plaanid ja projektid.
Kaitse alla võtmise ja säilitamisvajaduse prioriteetide seadmisel on küll oluline kriteerium vanus, aga lõppeks on valik, mida kaitsta ja mida mitte, igipõline muinsuskaitse küsimus, mille üle võib lõputult filosofeerida. Anita Staub nendib, et ega sellele olegi alati kõiki rahuldavat, ühest ja lõplikku vastust.
Tema sõnul sõltub palju konkreetsest objektist – kas sellele annab väärtuse vanus, haruldus või on tegemist hoopis mingi ajastu või stiili tüüpilise hea näitega.
„Lahendusi on erinevaid ja iga objekti puhul kaalutakse neid hoone väärtusest lähtuvalt, võttes arvesse omaniku soove ja vajadusi,” kirjeldab ta. „Võib juhtuda ka nii, et omanik ei soovi remondi käigus väljatulnud väärtuslikku seinamaalingut eksponeerida ja sellisel juhul leitakse võimalus, kuidas säilitada väärtuslikud kihistused uute kihtide all. Selliseid on Tallinna vanalinnas palju.”
Hoonete energiatõhusus on oluline teema
Oluline teema on ka hoonete energiatõhusus, milles ka muinsuskaitsjad ei taha jääda pelgalt pealtvaatajaks. Mälestiste energiatõhususe edendamiseks on kultuuriministeeriumi juhtimisel käimas Euroopa Liidu LIFE-programmi projekt HeritageHOME, millega soovitakse tagada, et ka n-ö muinsuskodud, kaitsealused eluhooned, oleksid inimestele mugavad ja energiatõhusad.
Muinsuskaitseamet algatas eelmisel aastal kultuurimälestiste reformi, mille käigus vaadatakse lähiaastatel kaasaegses kontekstis läbi mälestiste nimekirjad ning hinnatakse, mis peab jääma ka edaspidi riikliku kaitse alla ja mis mitte.
Seejuures soovitakse lisaks teaduslikule muinsuskaitsele arvesse võtta ka praeguse ajastu vaimust kantud väärtushinnanguid ja ühiskonnas valitsevaid ootusi.
Ajalooline stiil ei kanna muinsuskaitse tänaseid väärtusi
Praegused mälestiste nimekirjad pärinevad suuresti kas nõukogude ajast või siis 1990. aastatest, mil nimekirjadesse lisati rohkesti uusi objekte. Põhjalikku inventuuri neile nimekirjadele pole vahepeal tehtud.
On siiski üks asi, mida muinsuskaitsjad ei taha näha. Need on ajaloolises stiilis ehitatud tänapäevased hooned, mis jätavad linna arenguetappidest vale mulje. Nimelt ollakse seisukohal, et kui ajaloolisesse keskkonda kavandatakse uut hoonet või juurdeehitust, siis võib see olla julgelt kaasaegne ning oma ajastu nägu.
Nii tekivad avalikku ruumi ajastute kihistused ning seda muinsuskaitseamet ainult tervitab
See laieneb ka mälestistele – ajaloolisi hooneid meil reeglina koopiana ei ehitata, kui tegu pole just eriti väärtusliku mälestise või ajaloolise hoonega, mis on nii avariilises seisus, et seda ei saa enam restaureerida.
Sel juhul algatab amet taastamise kohustuse protsessi, mille käigus tuleb hoone koopiana taastada, aga nagu öeldud, peetakse seda vaid väga äärmuslikel juhtudel põhjendatuks.
Anita Staub selgitab, et kui tegu on näiteks ajalooliste varemetega, mis ongi juba pikalt olnud sellises seisus – näiteks Viljandi ordulinnuse või Pirita kloostri varemed, siis nende puhul pole eetiline neid taastada, sest ka nende seisund varemetena on osa nende ajaloost, mis räägib nende mälestiste lugu.
Just nendest kaalutlustest lähtuvalt on muinsuskaitsjad vastu ka näiteks Tartu toomkiriku varemetesse klaasseintega restorani rajamisele või Pirita kloostri keskaegsetele müüridele püsiva katuse ehitamisele.
„Selliste lahenduste puhul peab alati kaalutlema, kas pärandi säilimine on tagatud. Tartu toomkiriku näol on tegemist ainsa tellisgootika näitega Eesti aladel, see on väga väärtuslik pärandobjekt ja väljapakutud lahendus ei oleks taganud selle säilimist,” kirjeldab Staub.
„Samas puutume päevast päeva kokku ka selliste objektidega, mis saavad uue funktsiooni läbi kaasaegsete lahenduste.
Näiteks võib tuua Vastseliina ordulinnuse, mis sai juurde täitsa uue turismi edendava kompleksi ning vana ja uus saavad edukalt koos eksisteerida. Juhtumid, kus midagi ei saa ega tohi, on pigem väga erandlikud. Tavaliselt ikka saab.”
Uusehitis võib olla julgelt kantud ajastu vaimust
Anita Staub leiab, et uut saab ajaloolisesse linnaruumi harmooniliselt sobitada siis, kui uue kavandamisel arvestatakse piirkondlike eripäradega – hoonestuse mahud, paiknemine, materjalikasutus jmt.
Kusjuures parimad lahendused saadakse tema hinnangul siis, kui ruumi on jäetud vanale ja väärtuslikule ning uuel pole eesmärk kontrastselt ja uljalt vana üle domineerida.
Tuulepargid ja traditsioonilised maastikud
Viimaste kuude jooksul on muinsuskaitseametil tulnud tegeleda hoopis uue teemaga – kuidas kõikjale üle Eestimaa planeeritavad tuulepargid sobituvad maastikul juba asuvate kultuurimälestistega, mis võib olla mõisahäärber, kirik või midagi muud.
Tõsi, muinsuskaitselised aspektid on tuulikute paigaldamisel vaid üks probleem, peame arvestama, et nende tulekuga satuvad löögi alla Eestimaa traditsioonilised maastikud.
Niisiis pole see vaid kultuuripärandi kaitse, vaid ka keskkonnakaitse, loodushoiu ja sotsiaalse heaolu küsimus.
Muinsuskaitseameti pädevuses on seejuures oma tingimuste ja siduvate otsuste andmine vaid mälestiste ja nende kaitsevööndite alade kohta.
Kui aga tuulepark kavandatakse väljaspool kaitsevööndeid, saab amet anda vaid suuniseid.
Selleks püütakse tuuleparkide arendajatega koostööd teha, mingit üldist kuldreeglit, kuidas käituda, ei saa anda. „Ka uuel ajastul peab olema võimalus jätta endast jälge, lihtsalt peab arvestama selle keskkonnaga, kuhu uus hoone kavandatakse,” ütleb ta.
„Kõige parem tööriist parima lahenduse väljaselgitamiseks on muinsuskaitsespetsialistide poolt koostatavad eritingimused.”
