Kurnatud ja rikutud muld ei anna soovitud tulemust, mullaviljakuse säilitamine ja suurendamine nõuab aga hoolt.
Kuidas aru saada, mis muld meil aias on ja kas see midagi juurde vajab? „Visuaalsel vaatlusel: mida heledam on muld, seda lahjem, mida tumedam, seda parem,” selgitab Räpina Aianduskooli õpetaja ja mullaviljakuse asjatundja Sirje Tooding.
Ta lisab, et piirkonniti on mullad erinevad ja Maa-ameti kodulehel olevalt mullakaardilt saab igaüks järele vaadata, milline on tema piirkonna muld. „Kagu-Eesti mullad on lahjemad ja Põhja-Eesti mullad viljakamad, aga kui Põhja-Eestis on liivased või paekivised kohad, siis muld võib seal paekivi peal küll viljakas olla, aga kuna seda on nii vähe ja kuival ajal on põua oht, siis sellest ei piisa.”
Tooding lisab, et võib ka vaadata, kui hästi miski naabril aias kasvab – see vihjab mulla omadustele. Alati ei pruugi naabri aias või oma aiaski olla samasuguste omadustega muld: „Mul on aias terve pikk rida ploomipuid. Kaugelt on näha, et seal, kus on allpool liivasem, on puud väiksemad ja kus on savisem muld, on puud on märksa suuremad ning lopsakamad.“
Kui ta luuviljalisi istutama hakkab, lisab ta seetõttu istutusauku kompostmulda, aga ei täida siiski mitte päris tervet auku kompostmullaga. „Sest siis kuivab muld kuidagi kiiremini ära, ta peab ikkagi ümbritseva mullaga segatud olema, olgu ta siis parem või kehvem,“ kirjeldab Tooding.
Väga liivase mulla puhul peab paratamatult rohkem vaeva nägema ja ühtlasi leppima sellega, et taimed ei kasva hoolimata pingutusest sama lopsakad kui liivsavimullal.
„Kui looduse poolt on antud lahjem ehk liivasem muld, on hea sinna midagi juurde panna. Aga ma olen öelnud õpilastele, et see on rahapesu – ostad juurde, ükskõik kas siis mineraalväetist või orgaanilist väetist või mulda ja pead seda tegema pidevalt, sest see kaob ruttu – see mineraliseerub ruttu ja läheb sademete ja kastmisveega sügavamale.“
Ta lisab, et lihtsam oleks valida sellised taimed, sellised kultuurid, mis sobivad sinu ümbrusesse, sinu aeda, sinna põllule, sinu mullale: „Kui tahad seda, mis sinu aeda ei sobi, on vaja rohkem tööd teha.“
Viljavaheldus ja vahekultuurid
Emeriitprofessori ja mahepõllumajanduse spetsialisti Anne Luige sõnul ei saa pidevalt mullast võtta ilma, et me mulda midagi tagasi annaks, sest muidu hakkab selles nappima toitaineid ning mulla viljakus ja mulla tervis ammenduvad: „Muld on elav organism, mida võime võrrelda meie seedetraktiga, milles on väga palju elanikke ja kui elanike seltskond jääb väheseks, on muld nii vaesunud, et ei toimi ega aita meid enam.”
Seega peaks igas aias tagama aineringe ja mulda toitma. „Kasutada tuleks külvikordi, mis tähendab, et vaheldatakse taimi kasvõi peenra kaupa – ühe ja sama kultuurirühma kasvatamine mitu aastat järjest samas kohas kurnab mulda. Külvikordi kasutades hoitakse muld toimivana, pannakse kasvama vahekultuure ehk kultuure, mida me ise ei söö, aga mis toidavad ja parandavad mulda – jättes kasvõi ühe aiamaa serva valge ristiku alla, mis väga hästi toidab ja parandab mulda. Järgmisel aastal pannakse sinna kasvama selline aiavili, mis rohkem „süüa” tahab, mis on näljasem, näiteks mõni ristõieline või kartul,” loetleb Luik võimalusi, kuidas aias toimetada nii, et mullaviljakus ei langeks.
Ka kasvuhoonesse saab tema sõnul talveks mõne talvise vahekultuuri kasvama panna pärast seda, kui tomatid ja kurgid on ära koristatud. „Näiteks taliviki ja rukki segu, mis parandab mulda: selle saab kevadel mulda keerata, olen seda ise aastaid teinud. Juhul, kui sügisel ei jõua, saab kevadel panna keerispea näiteks sinna kasvama, enne kui tulevad tomatid ja kurgid. Keerispea tümpsid hiljem läbi ja see jääb mulda, laguneb väga kiiresti ning annab toitaineid ning mullaorganismidele süüa,” õpetab ta.
Kompostihunnik on kullahunnik
Lisaks on mõistagi hea teha komposti, mis mulda toidab. „Kõik toidujäätmed majapidamises, murujäätmed ja muu selline tasuks kompostida. Hea on, kui saab kompostile ka midagi loomset – natuke sõnnikut lisada, siis tuleb kompost väärtuslikum,“ jätkab Luik ja kinnitab, et kompostihunnik on igas aias kullahunnik.
Ka puude lehed on üheks väärtuslikumaks kompostimise materjaliks. Arvestada tuleb siiski, et erinevad lehed lagunevad erineva kiirusega. Seega kui tahetakse need otse aiamaal mulda kaevata, peaks lisama komposti vms. „Kaselehed ja tammelehed näiteks on väga aeglase lagunemisega. Alguses on neil vaja palju lämmastikku, seega võib juhtuda, et mullast võetakse ära palju lämmastikku ja taimed ei saa seda enam kätte.“ Samas saarelehtede lämmastiku ja süsiniku suhe on parem ja neid võib ka niisama mulda kaevata. Igal juhul on kindla peale minek lehtede kompostimine. „Kui lehed on juba kompostihunnikus ja nii-öelda kompostiks saanud, siis on juba teine asi.“
Kompostist võib teha ka kääritist, mis on nagu leheväetis. Hästi mõjus on ka nõgese kääritis. Nõges jäetakse paariks nädalaks veega ämbrisse aianurgas käärima. Niisuguses segus on palju räni ja muid ühendeid ning mikroorganisme. „Selles on toitaineid ja ka selliseid aineid, mis aitavad haiguste ja kahjurite vastu ning annavad taimele tugevust.“
Kasutada komposti, vahekultuure jms, peaks saama mulla oma aias toimima, ilma et peaks midagi juurde ostma, usub Luik. Tema sõnul on olemasoleva mulla kasutamine ja poodidest sõltumatu hakkamasaamine mõistlik mitmes mõttes. „Kui me mõtleme, et peame edaspidi saama hakkama võimalikult oma isikliku, oma kohaliku ressursiga, siis tulebki niimoodi majandada, et sa ei too mitte väljast midagi juurde, vaid parandad kohapeal olemasolevat. Juhul kui on näha, et ei tule olemasolevaga toime ja taimed kiratsevad, võiks teha lisaks mullaproove.“
Universaalne tomatimuld
Toodingu sõnul on igasugune mulla parandamine hea. „Kui on võimalik endal komposti teha, on hea, aga kui ei ole, tuleb osta poest.” Ta lisab, et mulda poest ostes on tomatitele mõeldud muld üsna universaalne. Lisaks võib valida ka universaalmulla nime kandva mullakoti, sest ka see sobib enamusele taimedest.
Tooding ise kontrollib pisteliselt oma aias mulla pH-d kiirmeetodil ja lisab vajadusel tuhka. „Kui mina hakkan Kagu-Eestis, Räpinas, kirsipuud või ploomipuud istutama, siis üldjuhul määran enne kasvukoha pH kiirmeetodil. Samamoodi kasvuhoones, kui ma võtan tomatid ja kurgid üles, vaatan, mis pH seal on. Mitte igal aastal, aga kui pole ammu proovinud, kui pole kolm-neli aastat tuhka pannud, siis panen tuhka. Kellel endal kodus puutuhka pole, saab seda ka osta.“
Lakmuspaber annab selguse
„Seda, kas muld on rohkem aluseline või happeline, saab kujundada ka ise: kui on vaja aluselisemat kasvukohta, tasub kasutada lubjakivipulbrit,“ lisab Luik.
Tooding kasutab pH määramiseks universaalindikaatorit, mis nõuab teatud kogemust. Lisaks saab pH taset määrata lakmuspaberiga. Sobivad kasvõi lemmikloomapoes müüdavad akvaariumi vee happesuse määramiseks mõeldud lakmuspaberid – pH määramiseks tuleb sel juhul teha vihmaveega mullalahus. „Seda, kas taim tahab aluselisemat või happelisemat kasvukeskkonda, tuleks arvesse võtta, sest kui taimekesel on halb olla, siis leiavad kõik haigused ja kahjurid ta üles,“ põhjendab Tooding.
Samas tuleb arvestada, et kui Põhja-Eestis tahetakse oma aiast kultuurmustikaid saada või rododendroneid kasvatada, siis need vajavad keskmisest märksa happelisemat mulda. „Siis tehakse peenar, kus vahetatakse muld ära või kui on liivane, siis lisatakse turvast. Sel juhul peab aga vaatama, et niisugune peenar läbi ei kuivaks, see vajab siis rohkem kastmist,“ hoiatab Tooding.
Tasub teada
Määra oma mulla pH
Reeglina on aia- ja toalillemuld neutraalse reaktsiooniga ja seal kasvavad enamik taimi hästi. Aga on ka taimi, kes vajavad kasvuks happelisemat mulda või edenevad hästi aluselisel mullal.
pH väärtused ja mulla reaktsioon:
- < 3,5 väga tugevasti happeline
- 3,6–4,5 tugevasti happeline
- 4,6–5,5 mõõdukalt happeline
- 5,6–6,5 nõrgalt happeline
- 6,6–7,2 neutraalne
- 7,3–8,4 leeliseline
- 8,5 tugevasti leeliseline
Mulla pH määramiseks on mitmeid võimalusi:
- Täpseks analüüsimiseks võetakse mullaproov ja viiakse analüüsimiseks spetsiaalsesse laborisse.
- pH-meetreid saab osta erinevatest aianduskauplustest – selle pikk, anduriga metallvarras torgatakse mulda ja oodatakse umbes 60 sekundit, mille järel loetakse skaalalt pH väärtus.
- Soodaga määrates pannakse väike kogus mulda klaas- või portselannõusse, niisutatakse veidi ja seejärel lisatakse veidi söögisoodat. Kui segu hakkab „keema“, on tegu happelise mullaga, kui reaktsiooni ei toimu, on see kas aluseline või neutraalne.
- Lakmuspaberiga määrates pistetakse selle ots mullalahusesse, oodatakse mõni hetk ja võrreldakse siis saadud värvimuutust skaalal oleva värvuse ja pH väärtusega.
- Kui klaas- või portselannõusse pandud mullaproovile valada peale veidi lahjendatud soolhapet (10%) ja proov hakkab tugevalt ja püsivalt mullitama (süsihappegaasi eraldumine), on tegemist lubjarikka ehk aluselise mullaga.
Artikkel ilmus ajakirja Remondi ja ehita 2023. aasta suvenumbris:
