Läinud aastal lõppes Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidu (EETL) tegevjuhi Enno Rebase enam kui veerand sajandit kestnud ametis oldud aeg ning ta andis töö üle liidu uuele tegevdirektorile Marina Vaganovale.
EhitusEST küsis asjaosalistelt järele, kas tegevjuhi vahetus tähendab EETL-ile ka mingis mõttes uue ajastu algust, millises turuolukorras uus juht ametisse asub, mis liidus muutub ning kuidas on edaspidi kavas ettevõtteid esindada ja erinevate huvide vahel ühiseid seisukohti leida.
Enno Rebase 25. tööjuubel
Enno Rebane asus EETL-i tegevjuhina ametisse 1997. aastal ja see töö kestis tal eelmise aasta septembrini, seega ühtekokku 25 aastat ja seitse kuud. EETL ise loodi juba mõnevõrra varem, aastal 1993, kuigi alguses põhines selle tööshoidmine paljuski ühiskondlikul initsiatiivil. Päris esimene EETL-i tegevjuht oli praegune AS-i Bauroc nõukogu esimees Ivar Paplavskis.
Enno Rebaselt teatepulga üle võtnud Marina Vaganova isa oli elupõline ehitaja, aga ta ise on mäendusharidusega, õppinud Tallinna Tehnikaülikoolis mäenduse tehnoloogiat ning varem tegelenud aastaid ehitusmaavarade kaevandamisega.
Seega hoidnud kätt ühe kodumaist ehitusmaterjalitootmist kõige rohkem mõjutava valdkonna pulsil ja teab suurepäraselt, et valdav osa ehitusmaterjalide tootmise toorainest tuleb maapõuest ning kui pole toorainet, ei ole ka millestki neid materjale toota.
Mitmekülgne valdkond
Olgu öeldud, et juba 1991. aastal loodi Eesti Ehitusettevõtjate Liit ning algusaastatel püüti ka paaril korral koondada kogu ehitussektoriga seotud ettevõtete esindamine ühtse katusorganisatsiooni alla. Aga õige pea jõuti ikkagi arusaamisele, et ehitamise valdkond on sedavõrd kirju ja mitmetahuline ning selles osalevate ettevõtete huvid tulenevalt oma tegevuse spetsiifikast erinevad, et ühe esindusorganiga kõigi jaoks ikkagi hakkama ei saada. Nii ongi aja jooksul välja kujunenud, et eraldi ehitusvaldkondadele on loodud ka eraldi erialaliidud.
Enno Rebane meenutab, et liidu algusaastatel keskenduti kõvasti ehitusmaterjalitootjate soovile eksporti arendada, mistõttu paljud tegevused olid seotud messidel käimise, teiste riikide turgude uurimise ja muul moel Eesti firmade tutvustamisega piiri taga. „Juba liidu loomisel pandi paika neli n-ö kujundlikku sammast, millele ehitusmaterjali tootjaid esindav liit oma tegevuses ja eesmärkide seadmises toetub. Esiteks informatsiooni kogumine ja liikmete vahel jagamine, mille hulka kuulub ka tööandjate probleemidega tegelemine. Teiseks osalemine seadusloomes, kolmandaks standardimine ja neljandaks n-ö suhtekorraldus, mis puudutab läbikäimist nii Eesti enda ehitusvaldkonna liitude vahel kui piiriüleseid suhteid sõsarorganisatsioonidega,” loetleb Enno Rebane. „Eriti alguses oli seadusloome väga olulisel kohal, sest vana GOST-ide aegne seadusandlus tuli kohandada Euroopa Liidu direktiividega. Arvan, et oleme tehniliste komiteede ja standardite poolest Eesti üks kõige arvukam valdkond, esimene ehitusmaterjaliala standardimise tehniline komitee loodi juba 1996. a (tsemendi ja lubja standardimise tehniline komitee), mistõttu ka see osa tegevusest on läbi aastate olnud väga tähtsal kohal.” Ta on seda meelt, et vaid koostöös suudab ehitusvaldkond endale tähelepanu tõmmata ning ka seadusloojale on lihtsam oma seisukohti selgitada siis, kui nende taga on kõikide sektori osapoolte ühised huvid.
Üks, millega on liidus pidevalt tegemist, on kahtlemata seadusandluse kujundamine. Selles osas sõltub ühistele seisukohtadele jõudmine muidugi palju sellest, kuivõrd suudetakse teiste ehitus- ja tööstusvaldkonnas osalejatega ühist keelt ja kattuvaid huvisid leida. Paljud regulatsioonid, millega nüüd Marina Vaganoval tuleb silmitsi seista, seonduvad rohepöördega, aga osaleda tuleb ka ehituse, energiaturu, tööstuse ja keskkonna arengukavade koostamises. Kõik need on praegu kas muutmise järgus või on alles alustatud nende loomisega, seega tegevust jagub süle ja seljaga.
Keeruline ühist meelt leida
Rebane ütleb, et motivatsioonikriise ei ole ta pika ametis oldud aja jooksul eriti täheldanud. Kui vahel tulebki masendus peale, siis ei ole põhjus selles, et töö ära tüütab, vaid pigem selle tõttu, et me siin oma väikeses Eestis ei suuda mõnes küsimuses kuidagi ühist keelt leida.
EETL-is on enam-vähem võrdsetes osades esindatud kõik ettevõtete grupid. On nii käibe kui töötajate arvu poolest väikesi, keskmisi ja suuri ning on erinevate tootegruppide esindajaid. Samas ei saa unarusse jätta ka turundustegevust uute liikmete värbamiseks.
„Mina näen seda nii, et iga uus liige peab selle just talle vajaliku kirsi tordi pealt ise üles leidma. Annavad ju liikmed sisendi liidule – millised on lahendamist vajavad mured. Ja siis üheskoos otsime neile lahendust, mitte nii, et astud liidu liikmeks ja seejärel on kõik lahendused sul kohe kandikul käepärast võtta,” kirjeldab Marina Vaganova EETL-i toimimise põhimõtteid. „Võtmesõna on koostöö ja need, kes on liitunud, saavad sellest aru ning oskavad seda hinnata.”
Täielikku koosmeelt aga siiski saavutada ei õnnestu. Enno Rebane nendib, et paaril korral on erinevate ehitusalaliitude esindajad üritanud kogu sektoriülest organisatsiooni luua, ent päris asja ei ole sellest kunagi saanud. Küll aga jätkatakse ka edaspidi ühisosa otsimist ja mitmetes asjades õnnestub seda ka leida.
Oma ideid tuleb tutvustada
Kui veel erisustest rääkida, siis juba ainuüksi ehitusmaterjale on väga palju erinevaid ning neid võib ka mitmel erineval moel liigitada. Igaühel neist on oma spetsiifika. EETL-is määratletakse viis erinevat tooterühma – avatäited, betoon, teras, täitematerjal ja üldised ehitustooted.
Järgitakse põhimõtet, et liidu juhatuse liikmete seas on vähemalt üks esindaja igast tooterühmast. Aga ikkagi osutub ühiste seisukohtade kirjapanek teinekord üpris keeruliseks ning veel keerulisem on neid tööstuspoliitika kujundajatele maha müüa.
„EETL näeb suure vaeva ära ühiste seisukohtade kirjeldamisel näiteks mingile seaduseelnõule ettepanekute tegemisel,” selgitab Rebane. „Lahendame sealjuures hulgaliselt vastukäivaid arvamusi ning püüame otsida kompromisse.”
Ka Vaganova möönab, et riigiametnike suhtumine sellistesse põhjalikult läbi räägitud ja argumenteeritud pöördumistesse on pehmelt öeldes jahe. „Heal juhul kuulatakse sind ära, aga et mingid ettepanekud töösse võetaks, et meie hääl kõlama jääks, nõuab omakorda liitudelt väga tõhusat koostööd,” lisab ta.
Samas on ka häid näiteid, kui koostöö sujub. Enno Rebane toob näitena välja majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ehitusosakonna, haridus- ja teadusministeeriumi kutsenõukogu ning päästeameti. „Aga palju sõltub ka sellest, kelle käes on poliitiline võim,” ütleb ta. „Kui sulle ikka öeldakse, et saagu see ettevõtja ise hakkama, siis ega eriti ei olegi tahtmist mingite ettepanekutega välja tulla.”
Võitlus kriisidega
Rohepöörde erineva tõlgendamisega seotud vastuolud on kahtlemata valdkond, millega lähematel aastatel tuleb kõvasti rinda pista.
Vastuolulise rohepoliitika näitena toob Marina Vaganova selle, kui me keelame kodumaise tooraine kaevandamise. See kutsub esile selle, et peame need materjalid sisse vedama. Hoogustunud transport aga põhjustab olulisel määral keskkonnasaastet, mistõttu lõpuks taandub kogu lugu silmakirjalikkuse mustrisse.
„Ka kaevandada saab minimaalse keskkonnamõjuga, kui karjääride kohad ja seal tegutsemise moodused hästi läbi mõelda,” on Vaganova kindel. „Riiklik maapõuepoliitika peaks siin kindlalt jala maha panema ja konkreetsed põhimõtted välja töötama. Ehitada tahavad kõik aktiivselt, aga samas ei mõelda, kust materjalid tulevad. Või siis leitakse, et tulgu ükskõik kust, aga mitte minu lähikonnast.”
Ta leiab, et maavarade osas võiks tõmmata paralleeli Eesti toidu kasutamisega. Kui propageerime kodumaist toidutooret kui tervislikku ja kasulikku, siis võiksime samamoodi suhtuda ju ka kohaliku maapõueressursi kasutamisse. Seda kasutades saastame võimalikult vähe keskkonda, sest siis ei pea me seda kusagilt mujalt sisse tooma.
Aga kuivõrd vastupidav on ehitusmaterjalitootjate sektor kriisidele?
Viimastel aastatel on läbi tehtud mitu jõuproovi. Kõigepealt koroonapandeemia, mis kasvatas ehitussektori käivet ja ühes sellega hoogustus ka materjalide müük. Kuni selleni, et jaemüüki tabas hinnatõus ja mõned materjalid muutusid vähemalt jaekliendi jaoks defitsiitseks.
Rebane ütleb, et ettevõtetele oli see muidugi positiivne. Ühes nõudluse kasvuga kerkisid ka hinnad. Aga Ukrainas puhkenud sõda tegi sellele peole kiire lõpu ning eelmise aasta kevad saabus tõsise toorainekriisiga.
„See võttis kohati juba paanika mõõtmed. Näiteks ütles üks ettevõtja, et kuuks ajaks mul on veel sarrusterast, aga siis tuleb hakata tootmist sulgema. Tänaseks on enamik firmadest siiski mingid lahendused enda jaoks leidnud ja suuri sulgemisi see kriis endaga kaasa pole toonud,” räägib Rebane. „Suur masinavärk manööverdab aeglaselt, aga turul laabus kõik isegi paremini, kui ma alguses kartsin. Kui mullu märtsis, kui hinnad kordades kerkisid, olin vägagi hirmul, et mis nüüd küll saab, siis mõne kuuga leiti ikkagi uued turud ja ka hind hakkas langema. Praegu on see küll kõrgem, kui enne kriisi, aga ikkagi juba talutaval tasemel.”
Soovib tööstuse mainet tõsta
Marina Vaganova räägib, kuidas ta lapsepõlves isa kõrval ehitustöid vaadates kujutas juba siis ette, et tema edaspidine elu saab moel või teisel olema seotud ehitamisega. Lõppes kõik aga sellega, et temast sai mäeinsener, kelle põhiliseks tegevusalaks sai ehitusmaavarade kaevandamine.
„Selles töös oli muidugi palju nüansse, aga üks oluline teema oli see, et tuli alati põhjendada, miks just siin peab kaevandama,” kirjeldab ta. „Eks ma siis ikka ja jälle selgitasin, et geoloogiat me muuta ei saa. Küll aga saame muuta tehnoloogiat. Ja seda ka pidevalt tehakse ning just tehnoloogia osas saame jõuda kompromissini nii, et kaasnevad häiringud oleksid võimalikult minimaalsed.”
Eelseisvaid valimisi silmas pidades loodab Vaganova, et tulevane võimuliit pöörab senisest suuremat tähelepanu töötleva tööstuse võtmerolli arendamisele Eesti majanduses. Samuti pingutab selle nimel, et see teadmine jõuaks ka erinevatesse ühiskonnakihtidesse.
„Praegu on see paraku puudulik. Ka kõigi nende ettevõtete taga on inimesed, aga kui me tööstusvaldkonda ei arenda, siis ei ole meil ka lõpuks valijaid,” ütleb Marina Vaganova. „Igasugune kommunikatsioon on võti, kuidas selles vallas edu saavutada. Rääkida ja muudkui rääkida, tuua esile edulugusid ja olla kogu aeg n-ö pildil.”
