Ehitussektor ägab, nagu tegelikult kogu majandus, koroonapandeemia ajal alanud ja Ukraina sõjast hoogu juurde saanud hindade kallinemise ja materjalide puudujäägi käes. Nii mõnigi ehitaja peab ise peale maksma, et juba varem alustatud objekt lõpetatud saaks.
Kui ehitusettevõttel varusid pole ja tellija on vanasse lepingusse hinnatõusu sissekirjutamise osas paindumatu, siis võibki juhtuda nii, nagu juhtus Raplamaal Kaiu koolimaja ehitusel, kus peatöövõtja OÜ Haart Ehitus ütles lepingu üles, kuna ei suutnud omal ajal planeeritud hinnaga ehitamist jätkata. Ettevõtte teatas, et juba praegu läheb objekt 276 000 euro võrra planeeritust kallimaks. Seda just ehitusmaterjalide hinnatõusu pärast. Vallavalitsus ei jõudnud lisaraha leidmise võimalust veel lõpuni arutada, kui ehitusfirma otsustas lepingust lahti öelda. Vana koolihoone seisab nüüd lahtivõetud katusega, uuest on valmis vaid alusmüürid ja kogu objekt ootab oma saatust.
Teiseks näiteks võib tuua Saaremaa valla, mis peab nüüd ehituse kallinemise tõttu võtma kaks miljonit eurot laenu, et pooleliolev lasteaed lõpuni ehitada. See tellija on vähemalt valmis hinnatõusu kinni maksma, kõik seda aga paraku ei ole või ka ei suuda.
Kui kuu pärast Ukrainas sõja puhkemist rääkisid ehitusettevõtjad, et kõik kallineb, mitmeid senini Venemaalt, Valgevenest või Ukrainast toodud materjale pole saada ja tulevik ehitusmaastikul on tume, siis nüüd on mitmetele ehitusmaterjalidele leitud alternatiivsed tarnekohad. Samas on kogu elu ehitusmaailmas endistviisi segane, sest ega sõda ole ju lõppenud ja materjalide defitsiit kestab edasi. Seda soodustab asjaolu, et paljud ehitusfirmad on hakanud endale soetama laovarusid n-ö igaks juhuks. Ostetakse siis, kui on saada ja seda, mida parasjagu on saada. Mitte nii, nagu varem, et materjale soetatakse konkreetsete vajaduste põhiselt. See aga annab defitsiidi tekkimisele aina hoogu juurde.
Ebakindlus jätkub
Ehitusfirma Rand & Tuulberg osanik Raivo Rand on seda meelt, et kuigi üldiselt materjalide hinnad praegu ehk enam ei tõusegi, siis kunagi ju ei tea, millal nad seda taas teha võivad ja seega pole ikkagi tuleviku suhtes selgust. Ta räägib, et teatud materjalidest on endistviisi puudus käes, kuigi mõned müüjad on praegu juba valmis sõlmima ka veidigi pikemaajalisi ehitusmaterjalide tarnelepinguid.
„Kui vanasti oli nii, et materjali osteti siis, kui seda vaja on, siis nüüd ostetakse siis, kui seda parasjagu saada on ja on ka teada, millise hinnaga saada on,” iseloomustab Raivo Rand sisuliselt mõne viimase kuuga muutunud olusid ehitusturul. „Materjali ostetakse ette ära, aga see ei ole tavapärane hankimine, nagu see normaalses olukorras peaks olema. Soetatakse endale laovarusid, et kui vaja peaks minema, siis on selle olemasolu garanteeritud. Aga see materjal on seal siis ju kinni.”
Ebakindlus on Ranna sõnul endiselt õhus ja mõned hinnatõusud on ka juba ette teada. Näiteks on tootjad teatanud, et lähitulevikus läheb tsement kallimaks. Nii ei ole temaa hinnangul ehituses ka mingit stabiilsust praegu veel loota.
Üleüldise hinnatõusu ühest põhjust ei saagi Ranna hinnangul välja tuua, aga olulisemad põhjused peituvad energia ja kütuste kallinemises ning tõsiasjas, et teatud riikidest ei saa enam odavama hinnaga materjale ja neid tuleb hankida kallima hinnatasemega riikidest. Ja kui materjali on vajaka, on see selge põhjus ka hinnatõusuks.
„Ehitusturgu puudutab kõige rohkem hindade kallinemise kriis,” nendib Raivo Rand. „Kahtlemata on energia see, mis üldisele hinnatõusule palju juurde annab. Tarned on ka suur probleem. Tööjõukriis on meil kõige väiksem, sest võõrtööjõudu on Eestisse siiski jäänud ja kui töötajaid ei tule Ukrainast, tuleb neid mõnest teisest riigist.”
Aitaks hindade indekseerimine
Kõik see kokku tähendab, et eelmise aasta jooksul kerkis ehitamise maksumus umbes 30% ja tänavu on sellele lisandunud veel 15–20% suurune hinnatõus. See ei tähenda mõistagi seda, et hind on praegu täpselt samavõrra kallim tellijale. Raivo Rand möönab, et mõni ehitusfirma maksab praegu isegi oma tööle peale, kui tellija omal ajal sõlmitud lepingust jäigalt kinni hoiab.
Ehitusettevõtjate liit soovitab ehituslepingute sõlmimisel ja hinna määramisel kasutada ehitushinna indeksit. Praegu sõlmitavatesse lepingutesse üldjuhul see ka sisse kirjutatakse. Eriti riigihangete puhul nõutakse aga ikkagi konkreetset lõpphinda. Põhimõtteliselt on seda võimalik rakendada ka varem sõlmitud lepingute puhul, küsimus on lihtsalt selles, kes kuidas seda arvestab ja kuidas tellija sellega nõus on.
„Sõltub väga palju tellijast. Kas ta tahab ehitusfirma olukorrast aru saada või mitte. Näiteks taristuehitajad on transpordiametiga pikalt rääkinud hindade kallinemise kompenseerimisest, aga riik on lubatud kompenseerida tühise osa, mis moodustab ainult mõne protsendi lisandunud kuludest. See pole kuigi vastutulelik riigi poolt.”
Lisaks tõdeb ta, et puudub ühtne reeglistik ka selle osas, kuidas ehitaja peaks hinnatõusu tõestama, miks materjali on juurde vaja, miks selleks kulub planeeritust rohkem raha jmt. Võimalik, et selleks aluseks saab ehitushindade indekseerimine, mis oleks kõigile ühtne ja suhteliselt arusaadav ning läbipaistev lahendus.
„Eratellijatega sõlmitavatesse lepingutesse üritatakse ikkagi sisse kirjutada n-ö ujuv hind, sest lõpphinda öelda on praegu väga keeruline,” ütleb Rand.
Ehitusmaht asub langema
Juba eelmisel aastal sai alguse ka ehitusmahu langus. Rahalises väljenduses see ei kajastu – kui 2020. aastal oli ehitusmaht Eestis 3,1 miljardit eurot, siis mullu küündis see juba 3,6 miljardini. Samas sai 2021. aastal kasutusloa rohkem kui tuhat elamispinda vähem kui aasta tagasi. Ja kui hinna kallinemine maha arvestada, tuleks eelmise aasta ehituse rahaline maht kõigest 2,8 miljardit eurot.
Raivo Rand näeb, et ka käesolev aasta kujuneb selliseks – raha kulub samapalju või rohkemgi, aga selle raha eest saadakse lihtsalt vähem ruutmeetreid, kuupmeetreid või teede kilomeetreid.
„Kindlasti toimub praegu mahtude langus, sest juba ka riigiasutused ja kohalikud omavalitsused panevad plaanis olnud projekte ooterežiimile,” märgib ta.
Merko juhatuse esimees Ivo Volkov märgib, et ehitusmaterjalide kallinemine ja üldse turbulents ehitusturul sai alguse tegelikult koos koroonapandeemiaga 2020. aasta mais. Siis jäi piltlikult öeldes kogu maailm justkui seisma. Ja kuna nõudlus kukkus ära, siis kadus ära ka pakkumine – tehased pandi kinni, inimesed ei saanud tööl käia jne.
„Selgus aga, et maailm ei jäänudki seisma. Ja kuna raha trükiti ka hoogsalt juurde, siis hakkas nõudlus taastuma. Kuna aga tarnekanalid olid lõpuni tühjaks lastud, siis nende täitmine võttis kõvasti aega. Ja ega tarneahelad ei saanudki lõpuni korda, kuni Euroopasse jõudis energiakriis ja seejärel veel Ukraina sõda sinna otsa. Kõik see on põhjuseks, miks tarneahelad ei ole siiamaani korda saanud,” arutleb Volkov. „Oleme aastaid saanud ehitusmaterjalide toorainet – naftat, metalli ja puitu – töötlevatest maadest, kust seda nüüd enam ei tule ja kõik hinnad, mis on kord juba üles läinud, ei saa praegustes oludes enam langeda.”
Ta möönab, et turul esineb ka n-ö spekulatiivseid hinnapakkumisi, aga ega tegelikkuses ole ju suurt vahet, kas reaalne hinnatõus on 100 või 80%.
Aga prognoosida, et fundamentaalselt mingid hinnad langema peaksid hakkama, Volkov prognoosida ei julge.
„Kui keegi julgeb öelda, et energia läheb varsti kõvasti odavamaks, no siis on lootust, et ka materjalid lähevad odavamaks,” ütleb ta. „Aga praeguses defitsiidi olukorras, kui ostetakse kõike, mis saadaval on, paneb see hinnatõusule ainult hagu alla. Kõige kehvem lugu ongi siis, kui hind tõuseb ja ka saadavus langeb ära.”
Riigi jäigad lepingud
Volkov nõustub väitega, et keeruline olukord materjalidega kandub edasi ka ehitusmahtudesse. Juba praegu võib öelda, et enamik praegustest ehitustandritest on otsustatud paari aasta eest.
„Kui sa oled mingil hetkel hakanud näiteks kortermaja ehitama, siis seda pooleli jätta on konkurentsitult kõige valusam juhtum,” nendib Ivo Volkov. „Võib ju tunduda, et ehitamine käib ja polegi justkui midagi juhtunud. Jah, ehitatakse lõpuni kord juba alustatud asjad. Aga tõsi on see, et uusi ehitusi alustatakse täna märksa vähem, sest sageli ei vea ettevõtete äriplaanid lihtsalt enam välja ja siis ei jää muud üle, kui uute tööde algust edasi lükata.”
Varem sõlmitud lepinguid muuta on tema hinnangul kõige keerulisem riigihangete puhul, eratellijatega on see Volkovi arvates lihtsam. Nii ei tea ta esile tuua head näidet, kus mingi riikliku süsteemi kaudu töösse tulnud objekti ehitamiseks oleks õnnestunud riigiasutustelt raha juurde saada.
„Merkos ega ehitusettevõtjate liidus ei ole olnud kuulda juhtumitest, kus oleks läbi riigihangete tehtud lepingutesse kallinemisest tingitud lisarahastust sisse saadud,” ütleb Ike Volkov. „Prognoosin, et selliseid õnnetuid juhtumeid, kui mingid lepingud üles öeldakse, tuleb lähemal ajal veel juurde. Pealegi, kui tegelik kallinemine on 30–40%, siis riigi teedeehitusse eraldatud 4–5% hinnatõusu tasandamiseks ei kata seda vahet ära. Eriti infrastruktuuride ehitajatel läheb veel väga-väga raskeks.”
Transpordiamet paneb pausile 50 teetöödeprojekti
Hindade tõus pärsib ka teedeehitust. Just selle tõttu teatas transpordiamet maikuus, et tööd poolesajal kavas olnud objektil lükatakse järgnevatesse aastatesse. Ennekõike tähendab see mitme suure rekonstrueerimisprojekti kalevi alla panemist.
Kuna transpordiamet valitsuse otsuse kohaselt riigieelarvest küsitud lisamiljoneid ei saa, tuleb uuteks projektideks mõeldud raha arvelt kompenseerida üha kallimaks muutuvaid praegu töösolevaid projekte. Töövõtjatele on kompenseerimise meetmed ja tingimused teada antud, nüüd lähiajal selgub, kas mõni neist ka oma lepingust taganeb.
Bituumeni hinna indekseerimine on sees ka varasemates lepingutes ja selle hinnatõus kompenseeritakse 100%. Muide, bituumen on ainuüksi tänavu 50% oma varasemale hinnale otsa saanud. Selleks kulub transpordiametil ligemale 15 miljonit eurot. Graniitkillustiku, metalli ja teiste materjalide hinnatõusu korvamiseks kulub umbes viis miljonit eurot. Lisaks veel riigiteede korrashoiulepingute toetamine, mis lisab neli miljonit eurot täiendavaid kulusid.
Transpordiameti taristu haldamise teenistuse direktor Raido Randmaa tõdeb, et kuna lisaeelarvest transpordiamet raha juurde ei saanud, siis tuleb need kompensatsioonid maksta ära jäävate objektide arvelt. „Lisaks bituumenile leppisime töövõtjatega lõpuks kokku, et metalli ja graniitkillustiku puhul indekseerime lepingutes nende hinna ehitushinnaindeksi põhiselt. Võttes võrdluseks eelmise aasta neljanda kvartali ja käesoleva aasta esimese kvartali andmed,” selgitab Randmaa kompensatsiooni maksmise põhimõtteid. „Selle ajavahemiku jooksul tõusis ehitushinna indeks 4,6%. Selle võrra oleme valmis ehitajatele tõendite alusel materjalide hinnatõusu kompenseerima. Kokku on see summa umbes 24 miljonit eurot, mille arvelt pidime objekte edasi lükkama.” Piltlikult väljendudes tähendab see, et kui tavaliselt ehitatakse aastas umbes 2000 kilomeetrit riigiteid, siis tänavu vaid 1700 km.
