Järgmisel aastal alustatakse Eesti Rahvusraamatukogu hoones Tõnismäel plaani järgi neli aastat kestvate rekonstrueerimistöödega, mille tulemusel muutuvad kõledad nurgad hubaseks, tühjus saab sisuga täidetud ja ehitisena olulisest maamärgist saab ka tähtis vaimukultuuri keskpunkt.
Aastal 1993 arhitekt Raine Karbi projekti järgi valminud rahvusraamatukogu Eesti jaoks kahtlemata märgilises hoones on selle ligemale kolmekümne aasta jooksul tõsisemalt remonditud vaid tehnosüsteeme, ent juba eelmise kümnendi lõpuks sai selgeks, et põhjalikku uuenduskuuri vajab kogu hoone. Seda nii ehitus-konstruktsiooniliselt kui ka sisuliselt.
Viimane tähendab nii funktsionaalsuse kui kasutusmugavuse lisamist siseruumidele ja mitmete omal ajal kas vaid pooleldi väljaehitatud või siis lõpuni läbimõtlemata rajatud ehitise erinavete osade kohta.
Rekonstrueerimise tingib ka infotehnoloogia tormiline areng – tänapäeva heli-, video- ja veebitehnika võimalustest ei osatud toona undki näha.
Välises visuaalis muutub ehk kõige rohkem see, et rahvusraamatukogu hoone fassaad saab projekti elluviimise käigus atraktiivselt valgustatud.
Rohkelt kõigile avatud helget keskkonda
Omaaegse rahvusraamatukogu hoone sisekujunduse tegi Sulev Vahtra, nüüd jätkab tema tööd VL Sisearhitektuuri meeskond eesotsas Ville Lausmäega, kelle sõnul kätkes projekt endas hulgaliselt põnevaid väljakutseid, millest esimene oli aru saada hoonega kaasas käiva tausta ja heas mõttes taaga olemusest kvaliteetse arhitektuuri, hoones paikneva rahvuskultuuri ja kunsti kihistumise ning muinsuskaitseliste väärtuste osas.
„Eesmärk oli kõik see tõsta lugupidavalt tänapäevasesse konteksti ja lisada raamatukogule funktsionaalsust, arvestades asutuse enda tulevikuvisiooniga. Võtta kõik, mis on hea ja anda sellele veel väärtust juurde,” iseloomustab Lausmäe sisearhitektide lähteülesannet. „Piltlikult öeldes – tuli hakata jutustama uut lugu viisil, et vana kuidagi varju ei jääks ja uus vana ära ei rikuks. Nii oli meie konkursitöö üheks võtmeks muuta hoone heledamaks, helgemaks ja üleüldiselt kutsuvamaks.”
Ruumiplaneering paika
Lähtuti raamatukogu visiooni sellest osast, mis kätkes endas soovi põimida asutuse tegevusse sisse n-ö kultuurimajalikku ja muuhulgas ka avaliku ruumi tähendust.
„Meie loomingulise töö jaoks jagunes teema kaheks. Üks on fuajee, teatud tingimustel isegi ööpäevaringselt avatud avalik ruum, mille lahendasime n-ö sisetänavana, mis töötaks iseenesest vabas looduses oleva pargina,” selgitab Ville Lausmäe. „Lisaks otsustasime muuta praeguse teise korruse administratiivkorpuse avaliku ruumi osaks. See võimaldab kolida kohviku fuajee kohale, seal on avatud rõdud vaatega kogu fuajee põrandapinnale. Kohvik saab olema suur ja mõeldud täitma erinevaid funktsioone – seal on koostöötamise alad, lasteala ehk kokkuvõtvalt ruum n-ö lõimumiseks ja põimumiseks.”
Teine n-ö poolavalik ruum on sügavad, oma kaugemates soppides ka üsna hämarad, lugemissaalid, mille sisemist struktuuri on arhitektid muutnud sääraselt, et mida rohkem ruumis akna poole, seda vähem on seal mingeid ehitisi ning seda rohkem puhkealasid, kus võimalik laua taga istumisega võrreldes pisut vabamas vormis raamatukogu põhiteenust ehk siis kirjandust kasutada.
Ajakohasemaks, senisest avatumaks muutuvad ka kontoriruumid, rahvusarhiiv majutatakse hoone Endla tänava poolsesse tiiba, kus ühest küljest on püütud hoida harmooniat rahvusraamatukoguga, teisalt aga püütud saavutada pisikest, arhiivile omast identiteeti teatud vihjetega rahvuslusele.
3D-projekteerimise ajasääst
Rahvusraamatukogu rekonstrueerimise projekti koostanud arhitektuuribüroo Sirkel & Mall vastutav arhitekt Marit Aripmann märgib, et kõigepealt tuli projektiinsener Maksim Zelenskil mitu head kuud arhiivides istuda ja hoone kohta erinevatel aegadel tehtud joonistega tutvuda ning lisaks veel objektil kriitilisemates kohtades avamisi teha, et veenduda, kas arhiivi kantud andmed ikka ka tõele vastavad.
„Hoone on rajatud valdavalt post-tala-paneelsüsteemis, mis tähendab, et kui kusagil on vaja midagi konstruktsioonis muuta, siis tuleb see koht lammutada ja uuesti ehitada, sest muul moel seda tänapäeva normidele enam kohandada ei saa,” kirjeldab Marit Aripmann. „Suures pildis hoone välisilme, fassaad ja kõik muu ikkagi säilib, aga lokaalsetes kohtades hoone sisemuses tuleb teha ka ümberehitustöid. Ka terrassid ei vasta enam ohutusnõuetele, soojustusmaterjalid on amortiseerunud ning katusekonstruktsioon ja katusekate tehakse uued, samamoodi maa-aluste korruste hüdroisolatsioon.”
Objekti projekteerimisel tuli pidevalt kompromisse otsida muinsuskaitsega. Iga uut ideed esitleti kõigepealt muinsuskaitsjatele ja siis asuti otsima lahendusi selle elluviimiseks.
Kõvasti aitasid projekteerimisele kulunud aega kokku hoida tänapäevased infotehnoloogilised vahendid, mis nüüdisajal arhitektide käsutuses on. Näiteks samal ajal, kui insener tutvus arhiivis joonistega, hakati juba koostama objekti kohta punktipilvi – ühtne, kogu maja hõlmav koondpilv koosneb omakorda veerandsajast väiksemast mudelist. Koondpilve alusel ehitati juba üles maja 3D-mõõdistusmudel, mis kuni projekteerimise lõpuni pidevalt täienes.
Põhjalik mudel
Riigi Kinnisvara AS nõudis oma hankes põhjalikku mudeli infosisu – igal detailil selles mudelis pidid olema küljes võimalikult täiuslikud parameetrid. Kuna see sai kõik detailitäpsuseni ära tehtud, lihtsustavad need andmed kindlasti ka edaspidist ehitaja tööd.
Marit Aripmanni sõnul saab uue lahenduse viies, kuues ja seitsmes korrus, kus hakkavad paiknema nn lugemissaalid, kuhu lisandub mitmesuguseid abiruume koosolekuteks, salvestamisteks jmt. Samamoodi muutub kõvasti praegune fuajee ning selle pealne, millest kujundatakse rahvusraamatukogu nn pidevalt avatud ruum.
„Külalise jaoks tähendab ühte suuremat uuendust algupäraselt välja ehitamata jäänud tornisaali kujundamine. Ja ka arhitektuurselt on see eraldi märkimist vääriv – sinna tuleb teatrisaal ja multifunktsionaalne saal, nende ette rajatakse läbi kahe korruse galerii ning külastajatele avatakse nende korruste väliterrassid,” räägib ta. „Tuleb vanalinnale avaneva panoraamvaatega terrass, hoovi ehk Tuvi pargi poole kuuendale korrusele jääb personaliruumide terrass ja eraldi tuleb veel tornisaali terrass kaheksandale korrusele.” Muidugi mõista oli projekti koostamise juures olulise tähelepanu all uute tehnosüsteemide rajamine, hoone energiatõhususe suurendamine, terve hoone ventilatsiooni ja iseäranis hoidlate sisekliima tagamine ning kõige selle juures kõigi projektiosadega arvestamine ehk võimalikult puhta tulemuse saavutamine nii sees kui ka väljas.
Kontoripinna arvelt palju vaba ruumi
Üldjoontes arvestab rekonstrueerimisprojekt rahvusraamatukogu kontseptuaalseid ootusi ja vajadusi loomaks majas senisest avaramaid loome-, õppe- ja vaba aja veetmise tingimusi. Nii kinnitab Eesti Rahvusraamatukogu peadirektor Janne Andresoo, et on tulevaste väljavaadetega rahul ja märgib, et on arusaadav, et kõike, mida esimese hooga sooviti, ei olegi võimalik saavutada.
Peaasjalikult puudutab see muinsuskaitse ettekirjutusi, näiteks ei lubatud treppidel ja põrandatel kasutada puidust kattematerjali jmt. Ja kui alguses oli mõte sisekujunduses järgida müstilist sakraalset kontseptsiooni, nagu see siiani ju tegelikult ka oli, siis hiljem asendus see nägemusega valgetest ja heledatest toonidest nii, et raamatukogusse sisenev inimene saabuks ka visuaalselt n-ö helgesse keskkonda.
„Projektis nähtav tulemus on üsna ligilähedane meie taotlustega ja nii oleme sellega väga rahul,” märgib Janne Andresoo.
„Saame uues, remondi läbinud hoones läbi viia oma ideed nii, et see saab olema multifunktsionaalne ja paindlike lahendustega avalik ruum, kus suudame vastu võtta 1500–2000 külastajat päevas senise 800 asemel ning pakkuda neile loomingulist kultuurikeskkonda, millest osa on avatud ööpäevaringselt.”
Kui varem oli rahvusraamatukogus kokku oma 600 töötajat, siis tänaseks on neid järele jäänud 250 ringis. See tähendab, et vabaneb on rohkesti kontoripinda. See antakse nüüd Eesti Rahvusarhiivi käsutusse, mis samuti oma üle pealinna laiali olevad üksused rahvusraamatukogu katuse alla koondab. Samuti saab hoones välja ehitada tehniliselt tipptasemel stuudioid ja muid loometegevuseks vajalikke spetsiifilisi ruume. Tuleb ka eraldi kinosaal, sest koos rahvusarhiiviga kolib hoonesse ka filmi-, foto- ja fonoarhiiv, ning kaks teatrisaali. Rahvusraamatukogu üle 47 000 m² suuruse netopinnaga hoone võimaldab kõik need tänapäevase rahvusraamatukogu funktsiooniga haakuvad asutused sinna suurepäraselt kokku koondada, kinnitab Andresoo.
Kasutusele võetakse viimane kui nurk ja sopp
Olulist kohta rahvusraamatukogu tulevikus näeb Janne Andresoo haridustegevuses ning loodab sellest ka head sünergiat Tõnismäele rajatava riigigümnaasiumi ning naabruskonnas paiknevate balleti- ja muusikakoolidega. Samas püütakse väljuda rangelt akadeemilistest raamidest ning luua n-ö moodsa aja kultuurikeskus. Aga seda mõistet ümber sõnastades ning määratledes seda kui hubast kultuurikeskkonda, kus leiavad tegevust väga erinevate huvialadega inimesed.
Kuigi hoone väline vorm jääb loomulikult endiseks, siis funktsionaalsuse lisamiseks ootavad muutused ka rahvusraamatukogu väliala. Näiteks võetakse kasutusele erinevatel tasapindadel paiknevad terrassid, kuhu nende nõrga kandevkonstruktsiooni tõttu siiani külastajaid lasta ei tohtinud.
„Terrassid saavad n-ö avalikult kasutatava väliala laienduseks. Sealt avanevad tõeliselt uhked vaated ja tulevikus saavad rahvusraamatukogu külastajad neid vaateid ka nautida. Lisaks ehitatakse lõpuni välja hoone viimane korrus, mis on praegu enamasti kasutusest väljas ja kus vaid VAT-teater vahepeal oma projekte teostas,” kirjeldab Andresoo hoone tulevikku. „Viimasele korrusele tuleb multifunktsionaalne saal. Välialal tehakse veel korda ka majatagune amfiteater. See on praeguseks sedavõrd amortiseerunud, et inimesi me sinna lasta ei saa. Nii et projekt arvestab sellega, et rahvusraamatukogu hoonest saab senisest tunduvalt suurem osa avalikult kasutatavaks.”
Ajakohaseks muutub ka hoone ümbruskond
Aasta lõpus alustab rahvusraamatukogu kolimist. Kõik säilikud viimse kui trükise ja andmekandjani viiakse sealt ära. Enamus fondist paigutatakse neljaks aastaks logistikakeskuse lattu. Enimnõutavad materjalid, kogud, mida soovitakse vahepeal digitaliseerida, samuti, uued trükised hakkavad asuma endises pangahoones Narva maanteel.
Rahvusraamatukogu rekonstrueerimise peatöövõtja leidmiseks on praegu välja kuulutatud riigihange ning pakkumised on avatud. Praegused rekonstrueerimistööd puudutavad ainult otseselt rahvusraamatukogu hoonet, aga koostöös linnavalitsusega on raamatukogul plaanis kuulutada välja ka eraldi hange seda ümbritseva territooriumi korrastamiseks konkurss. Üks eesmärk on ka hoone esifassaadi senisest atraktiivsem avamine ning peasissepääsu esise parkla kõrvaldamine, et ala oleks ainult jalakäijate käsutuses.
Kõnealune ala algab kolmnurksest pargist, kus kunagi seisis Aljoša kuju, hõlmab rahvusraamatukogu hoone esise ala, läheb edasi Tuvi pargi poolsele hoovialale, kus asuvad purskkaev ja amfiteater ning hõlmab endas ka tervet Tuvi parki kuni Suur-Ameerika tänavani.
Ideaalis võiks nende töödega alata ajal, mil raamatukoguhoone rekonstrueerimistööd on lõpusirgele jõudmas.
