Laborina näeme, kui olulise mõjuga teema on teede-ehituse valdkonnas proovide võtmine. Korrektne proovivõtt peaks olema teedeehituses kõikidele osapooltele esmane kvaliteeditagamise võte.
Teedeehituses on tavapärane, et vastavalt lepingutingimustele ehitaja ehitab ning vastutab nii konstruktsiooni püsivuse kui ka kasutatavate materjalide omaduste eest. Senikaua, kuni asjad sujuvad – laboratoorsed katsetulemused „annavad tulemuse välja“ – on kõik osapooled rahul. Kui aga ilmub sõnumitooja ehk katseprotokoll koos trahvi kuulutavate tulemustega, algab kulukas ja närvesööv protsess, mis raiskab erinevate osapoolte aega, raha ja energiat. Kas materjal ei ole kvaliteetne? Kas labor eksis? Kas proov oli korrektselt võetud?
Vähem juhuslikkust
Vastuste saamiseks ja sisu mõistmiseks tuleb vaadata üle kogu ahel alates materjali saamise protsessist kuni laboratoorse katsetamiseni. Arvestada tuleb, et iga samm ahelas mõjutab lõpptulemust ja eesmärk on saada reaalselt materjali kvaliteeti iseloomustav näitaja. Vaadeldes näiteks asfaltkatte ehitamist, võib protsessi kulgu laias laastus vaadelda järgmiselt: asfaldisegu tootmine tehases – transport objektile – segu laotamine teele – proovivõtt segust – laboratoorne katsetamine.
Ahela algus ehk asfaldisegu tootmine ja ahela lõpp ehk laboratoorne katsetamine on standardiseeritud ja küllaltki hästi kontrollitud protsessid ning juhuslikkust on neis vähe. Vahepealsed ahelaosad – transport ja laotamine – mõjutavad erineval määral segu segregeerumist ehk teele laotatud segu on mõnevõrra ebaühtlasem, kui tehase punkris olev segu. Ebaühtluse määr sõltub segu koostisest (suureterastikuline segu segregeerub kergemini), veomaa pikkusest, veoki kasti kujust, laoturi tehnilisest korrasolekust ja ka kasutatavatest töövõtetest.
Sellest tulenevalt ei ole teele laotatud segu põiki ja piki teed sama ühtlane, kui tehases värskelt segatud segu, ja ei saagi olla. Mõningane ja vähene ebaühtlus on protsessist ja tehnilistest vahenditest tingitult normaalne tulemus, mis ei mõjuta oluliselt teekatte kvaliteeti ja püsivust.
Siinkohal kerkibki fookusesse proovide võtmise korrektsus – oskus võtta proov selliselt, et see iseloomustaks segu omadusi, nagu need tegelikkuses on. Kui võtta üks kühvlitäis segu ja lugeda see üheks prooviks, siis on tõenäoline, et samast kõrvalt teist kühvlitäit võttes ei anna see laboratoorsel katsetamisel sama tulemust. Selline pole ka korrektne proovi võtmise viis.
Oluline järgida nõudeid
Kui aga võtta neli kühvlitäit, segada kokku, jagada osaproovideks ja katsetada, siis saadakse juba oluliselt lähedasem tulemus osaproovide vahel ja see on ka paremas seoses tehases toodetud segu näitajatega. Kui võtta paani samast ristlõikest veel suurem hulk proove, kattub katsetulemuste keskmine näitaja väga suure tõenäosusega seguretseptis kirjeldatuga. Seega on väga tähtis mõista ja arvestada, millised on proovi võtmise mõjud saadavale katsetulemusele. Kui proovivõtmine teha ebakorrektselt ja süvenemata, saadakse suure tõenäosusega katsetulemus, mis ei iseloomusta materjali tegelikku kvaliteeti.
Seega on materjalidest proove võttes väga oluline järgida nõudeid ja arvestada erinevate materjalide iseloomudega.
Loe lisa: teed.ee/et/blogid
