Pere kokku ja õue kokkama!

Oma terrassiala või varjualune on vaja mõnusa suveõhtu nautimiseks valmis teha. Nagu iga asjaga, tuleb ka enne grillimaja ehitust selgeks teha, mida täpselt vaja oleks.

Alustada võiks näiteks sellest, kas aias on üldse nii palju ruumi, et väligrillinurk või puhkeala sinna ära mahuks, missugused on pere hobid, kas ollakse kokkajad, kel vaja korralikku välikööki või meeldib pigem taimi kasvatada ning soov oleks ühendada puhkenurk talveaia või kasvuhoonega. Soovituste jagamisega tuli appi pikaajalise aiaprojekteerimiskogemusega Maint Haljastuse juhatuse liige Roman Ait. Väliköök on eramaja puhul endiselt väga aktuaalne. Korralikus väliköögis on kõige tähtsam kolle, mis Roman Aida sõnutsi võiks olla ideaalis dubleeritud nii gaasi kui söega.

Kas gaas või söed?
Gaasiküte on praktiline näiteks vokitoitude jaoks, samas kui söel saab paremini liha ja miks mitte ka köögivilju grillida. „Kui iga päev väliköögis süüa teha, siis jätkub ühest gaasiballoonist pooleks suveks. Toas kuluks elektrit kindlasti rohkem, rääkimata lõhnadest või pritsmetest,“ julgustab Roman Ait suveks suuremat kokkamist õue kolima.

Kolde kõrval peaks tõsisele kokkajale olema ka kraanikauss, mida Ait soovitab projekteerida ilma sifoonita. „Siis ei jäätu seal talvel vesi ning torud ei külmu lõhki,“ annab ta nõu lahendada äravool hoopis imbkärgede või drenaažitoruga. Üks imbkärg mahutab 200 liitrit vett, mis on terve vaaditäis. „Millal te viimati köögikraanist vaaditäie vett alla kallasite,” küsib Ait muiates ning kinnitab, et sellest piisab päris kindlasti. Teine võimalus on teha paar drenaažitoru, ümbritseda need geotekstiiliga ning juhtida vesi läbi drenaažiaugus oleva killustiku pinnasesse.

Sooja vett ei ole mõttekas varikatuse alla tuua, tasub kasutada hoopis päikesespiraale, mis kujutavad endast plasttorusid, milles soojendatakse vesi ette. Need pannakse õhu kätte silma alt ära ning sellest piisab sooja vee saamiseks. Kui need torud päikese kätte panna, võib saada päris kuuma vett.

Väliköök suurema kärata
Tulekolded ja kraanikauss on mõistlik ühendada ühe töötasapinnaga. Välipindade puhul võib võtta mõne suure naturaalsest kivist plaadi ja lasta sinna vastavad avad sisse lõigata. Samuti võib teha veekindlast vineerist aluse ja laduda selle peale segualusele kvartsiidist tööpind, mis jääb kivistudes huvitava välimusega. Inimestel, kes plaanivad soodsamalt läbiajamiseks lihtsat lahendust, soovitab Roman Ait siinkohal mitu korda järele mõelda.

„Peaks vaatama, kui palju lähevad maksma materjalid ning kui pikalt selline rajatis püsib,“ sõnab Ait ja soovitab tormamise asemel pidada nõu projekteerijaga. Nii võib saada sarnase kuluga, kuid ehituslikult õigete meetoditega rajatud lahenduse, mis jääb kasutuskõlblikuks kümneteks aastateks.

„Ei ole mõtet laduda fiboplokke otse mullale, nii et grillimaja esimese paari talvega ära laguneb. Parem keerata maha mõned kruvivaiad, teha peale väike saalung, sellele puidust sõrestik ja põrand on valmis,“ julgustab Ait. Samuti saab osta valmismoodulahju grillikoldega. Või laduda grill ise sellele kindlale pinnale fiboplokkidest ja krohvida ära: „Fibo on tulekindel, palju rohkem ei olegi lihtsaks lahenduseks vaja.“

Kivist või puidust
Eesti kliimas sobivad enamasti puidust terrassid, meil lihtsalt ei ole nii palav, et palja jalaga kivist terrassi peal olla. Kui terrass on otse päikese käes, siis päike soojendab ka kivist põranda üles. Tänavakive on saadaval erineva kuju, koostise ja värvidega. „Näiteks klinkerkivist ehk põletatud savist kivide puhul ei ole karta värvitoonide pleekimist ning tulemus jääb kindlasti huvitavam kui praeguseks tavalisest betoonkivist tehtud põrand,” soovitab Ait.

Kivipõrandat saab teha ka vabakujulisest looduskivist, aga see eeldab juba segualust ja tähendab ka suuremat ehitustööd.

Puidust terrassipind on naturaalne ja meeldiv, lisaks on laudis tegijale kiirem, lihtsam ja odavam. Kui õiget lauda kasutada, siis ei vaja terrass ka pidevat hooldust.

Igal materjalil on oma plussid ja miinused ning iga materjal võib olla parim omas klassis. Nii võib terrassi teha ka komposiidist või plastlaudadest, kui see tundub konkreetse terrassi puhul parim valik.

Vihma eest peitu
„Katusealune võib olla ka pergola moodi, aga meie tingimustes on see mõistlik, kui on pandud katus peale,“ ütleb Ait. Katust saab teha nii plastist, polükarbonaatplaatidest kui karastatud klaasist, aga miks mitte kaaluda ka näiteks lehisest laastu- või sindelkatust. „Karbonaatplaat on löögikindel, see ei karda talvel ka lumekoormust.

Kihtplasti puhul tuleks teha tihedam sõrestik, et lume raskus ei vajutaks katust läbi,“ pakub Ait läbipaistva katuse variante. Lehtede ja tolmumustuse kogunemist katusele ei tasu karta, sest katusekalle peaks niikuinii olema vähemalt 10%, et vesi jookseks ära ning lumi libiseks vaikselt katuselt maha. Sellise kalde puhul ei kogune katusele ka lehed.

Valgus ka pimedail õhtuil
Kuna grillihooaeg kestab Eestis edasi ka augustis ja septembris, mil õhtud lähevad kiiremini pimedaks, tuleb mõelda valgustusele. Roman Ait soovitab kasutada leedlampe ja -ribasid, millega saab teha nii taustavalgust kui ka kohtvalgust tööpinna tarvis. Kui puhkenurgas asub suurem külalistelaud, siis tasub ka see eraldi välja valgustada.
Leedid on välistingimustes vastupidavad ja ka säästlikud ega vaja suuri investeeringuid. Suur sügismugavus on ka gaasiga töötav soojareflektor, mis lubab terrassi nautida ka jahedama ilmaga. Elektrikaabel viiakse puhkenurka ehituse käigus paralleelselt veetoruga. Ja kes väikest kaevamistööd ei pelga, saab suurema aiamaja tarvis vedada ka kanalisatsioonitoru, et rajada sinna ka WC.

Vaata pildigaleriid! Aiapaviljoni rajamine: süvend, tugipostid, alussõrestik ja valmis majake. Täpiks i-l on läbimõeldud aiakujundus. Foto: Roman Ait

Võõra pilgu eest varju

Terrassipaigutus krundil sõltub alati konkreetsest kohast, kahjuks universaalseid lahendusi selle kohta ei ole. „Üle tuleb vaadata, missuguse ringi teeb aias suvine päike, missugused küljed on avatud naabritele või tänavale ning leida optimaalne lahendus, kuidas kasutada ära pealelõunane ja õhtune päike,” soovitab Ait.

Sellesse külge, kus asuvad kolle ja tööpinnad, tasub rajada mittepõlevast materjalist täissein, näiteks krohvitud plokksein, naturaalkivist sein või tellissein. Seda nii mugavuse kui ka tuleohutuse tõttu.

Teistesse külgedesse võib rajada puitsõrestikust kergseina, kuhu kõrvale võib istutada metsviinapuu, mis hakkab kasvama ja ronib mööda võret, moodustades hiljem rohelise sirmi. Sõltub asukohast, kas jätta üks või kaks seina avatuks. Kõiki seinu kinni ei maksa ehitada, muidu ei saagi õues olles sealset olemist nautida.

Et ehitus probleemideta kulgeks, soovitab Ait planeeringute jaoks aja maha võtta, kõik rahulikult läbi mõelda ning kindlasti ka vajalikud load ja kooskõlastused naabritelt saada. Igal krundil on oma ehitustsoon, kus rajatisi olla ei tohi, lisaks tuleb jälgida tuleohutust iga naabri suhtes. Selle kohta saab kõige paremat teavet oma valla ehitusnõuniku käest.