Arendajate ja ehitajate lõputule võitlusele Tallinna ehitusplaneeringute tähtaegade venimise üle ei paista leevendust. Tähtajad saavad hoopis planeeringute tellijad ise.
Möödunud sügisest linna ehitusvaldkonna eest vastutav abilinnapea Andrei Novikov ning alles mõned kuud tagasi arhitekti ametist linnaplaneerimise ameti juhiks asunud Ignar Fjuk ütlevad, et suur osa detailplaneeringutest paisuvad aastatepikkuseks planeeringu tellijate enda venitamistaktika tõttu.
Novikov loodab olukorra paranemist äsja ametisse asunud uue linnaplaneerimise ameti juhi Ignar Fjuki ettepanekust määrata ameti esitatud märkuste sisseviimiseks tähtaeg ka planeeringu tellijatele. Tähtajast mittekinnipidamisel planeeringu menetlus katkestatakse. Novikov avaldab intervjuus, et planeeringu protsessi lühenemist võib loota ka juhul, kui õnnestub sisse viia seadusemuudatus, et kõik planeeringu otsused ei pea enam käima läbi volikogu, vaid otsustusõigus delegeeritakse linnavalitsusele.
Detailplaneeringute algatamise ja kehtestamise tähtajad ei suuda kuidagi mahtuda seadusega ettenähtud 30-päeva sisse. Milles on probleem ja kas seda probleemi on võimalik lahendada, et tähtajad ikkagi oleksid maksimaalselt 30 päeva?
Pahameel planeerimisprotsessi üle on paljuski õigustatud. Kui vaatame suurema ehitusprojekti kogukestvust, siis planeerimisprotsess on pikem kui ehitus ise. Kuna aeg on raha ja eriti suurarenduste puhul on see suur raha, siis mida lühemaks planeeringute protsess suudetakse teha, seda õnnelikum on arendaja.
Kuid planeerimise käigus kujundatakse meie ühist avalikku ruumi ja seadusandja on ettenäinud protsessid. Paraku on seaduses endas vastuolud. Planeeringu algatamiseks on ette nähtud 30 päeva, kui aga algatamiseks on vajalik keskkonnamõjude hindamine, siis ka selleks on 30-päeva aega. Selliseid vastuolusid on veel terve rida. Kuid on ka probleeme, mis sõltuvad mitte nii väga linnaplaneerimise ametist, vaid projekteerijatest ja arhitektidest, kes saavad ametilt märkusi paranduste tegemiseks ja peaksid need parandused sisse viima. Kui linnaplaneerimise ametil on tähtajad, siis planeeringu tellijal tähtaegu paranduste tegemiseks ei ole.
Näiteks üks korteriühistu kaebas, et linnaplaneerimise amet ei suuda tema ehitusluba välja anda. Uurimisel selgus, et juba aasta tagasi olid tehtud märkused, mida projekteerija ei olnud aga sisse viinud. Tellijale ütles projekteerija, et tulevad pidevalt uued märkused. Sellise olukorra parandamiseks hakkab linnaplaneerimise amet katsetama ka planeeringu tellijatele tähtaegade andmist paranduste sisseviimiseks. Kui tähtaeg ületatakse, siis planeerimismenetlus peatub.
Ehitusettevõtete liit on teinud ettepaneku, et detailplaneeringu algatamise otsuse tähtaeg võiks maksimaalselt olla kuni 3 nädalat. Kas selline tähtaeg on seadustest tulenevate vastuolude tõttu ebareaalne?
Ma arvan, et see on ebareaalne. Planeerimisseadus on ühene kõigile omavalitsustele ja loob kõigile ühesugused raamid. Kuid ehitusturg on Tallinnas ja väiksemates omavalitsustes väga erinev. Kui väiksemas omavalitsuses on planeeringuid ehk kord või paar aastas, siis Tallinnas tuleb planeeringuid iga nädal ja siin nii lühikesi tähtaegu ei ole võimalik täita.
Kas planeerimisseadust tuleks muuta?
Seadust tuleks muuta paindlikumaks ja anda omavalitsustele delegeerimisnormid. Näiteks, kui on tegemist keskkonnamõju strateegilise hindamisega, siis see peab käima läbi volikogu. Kuid see pikendab protsessi 2–3 kuu võrra. Ma arvan, et see ei ole mõistlik ja selle võiks delegeerida linnavalitsusele.
Kui vaadata linnavolikogu istungite päevakordi, siis pooled punktid on seal planeeringualased. Kuid need punktid on tehnilised ja ei anna volinikele tegelikult valikuvõimalusi. Lõpuks otsustab volikogu selle üle, kas keegi saab ehitada 5 meetrit pikema maja või väikese abihoone. See ei ole ratsionaalne. Delegeerimisnormide seadusesse kirjutamisega hoiaks planeerimisprotsessis kokku mitu kuud.
Ehitusettevõtete liit on teinud ka ettepaneku, et detailplaneeringute protsessi juhtimine peaks olema ühe linnaplaneerimise ameti spetsialisti käes, kes lahendab ka linna erinevate ametite tehtud märkuste vastuolud.
Selle märkusega olen nõus. On olnud lahkarvamusi erinevate ametite vahel.
Täna ei ole ehitusmääruses selgelt lahti kirjutatud, kes lahendab näiteks transpordiameti, kommunaalameti ja linnaplaneerimise ameti vahelisi lahkarvamusi. Uude ettevalmistatavasse ehitusmäärusesse ongi eesmärk kirjutada, et lahkarvamused lahendab läbirääkimiste või otsustamise teel linnaplaneerimise amet.
Märkusi tehakse ka erinevatel aegadel.
Igale ametile on antud maksimaalne aeg, mille jooksul ta võib märkusi teha. Me ei tolereeri, ja palume sellistest näidetest alati teada anda, kui tehakse parandusi, mida oleks võinud juba dokumentide esimesel läbivaatusel näha. Kui dokumendid on esimesele läbivaatusele antud, siis ametnik peaks esitama kõik märkused, mida ta näeb. Teisel korral ta neid märkusi enam esitada ei tohiks. Teisel korral on märkused õigustatud vaid juhul, kui mõni teine amet on välja toonud mingi olulise asjaolu ja sellest lähtuvalt peab varasemaid märkusi muutma.
Kuidas suhtuda märkustesse, millega nõutakse detailplaneeringus täpseid tehnilisi lahendusi, mis olemuselt peaksid kuuluma ehitusprojekti juurde – näiteks kõnnitee äärekivide kõrguse määramine?
Iga planeering on rätsepatöö ja igat juhtumit tuleb vaadata eraldi. Näiteks vanalinnas, kus kõnniteid ei eksisteeri, võib ju kõnnitee nulltaseme määramine olla õigustatud. Üldjuhul aga arvan, et märkuste detailsuse tase kindlasti ei peaks olema nii kõrge.
Tahate hakata lahendama külaliskorterite probleemi. Milles seal probleem peitub?
Sisuliselt tehakse kortereid sinna, kuhu ei ole võimalik teha – kas parkimisnormatiivide tõttu, vähese valguse või liigse müra tõttu. Sama asi oli ka 2007. aasta buumi ajal. Ka siis hakkas tulema erinevaid skeeme, kuna rahvas ostis valimatult kõike.
Ka praegu on seda täheldada. Ja ärimaast ei üritata teha elamumaad planeerimisprotsessi käigus, vaid üritatakse läbi ajada projekteerimistingimustega. Tehakse äripinnad, kuid hiljem peale vaadates on tegu korteritega. Kuid sellised korterid lähevad nagu soojad saiad.
On ka suurarendusi, mis niimoodi kortereid müüvad. Võtame näiteks Meerhofi Pirita teel. Osa kortereid on äripinnad ja arendaja kirjutab, et võib osta äripinnana ning hiljem linnaplaneerimise ametilt taotleda korteriks tegemist. Kuid on põhjused, miks teatud kohtadel on äripinnad, mida püütakse maha müüa korteritena. Reeglina ei ole need põhjused lahendatavad. Praegu takistavad selliste pindade korteritena müüki ainult pangad, kes ei anna sellise ostu finantseerimiseks laenu.
Kuidas te külaliskorterite probleemi lahendate?
Siin on seadusandlikud võimalused – kehtestada nõuded, mis esitatakse külaliskorteritele ja millised on tingimused korteritele. Üks võimalus on ka välistada külaliskorterid planeerimismenetluses.
Viimati tegime regionaalministrile ettepanekud seadusandlikeks muudatusteks kuu aega tagasi. Ma arvan, et täna on muudatused igati õigustatud. Mõneski kohas puuduvad hoovad, et ohjeldada buumiaegset kapitalismi. Piiranguks on ainult pankade krediidipoliitika, kuid see ei ole normaalne.
Milline peaks olema ideaalis ehitusplaneeringu protsess Tallinna linnas?
Ideaalis peab see olema sujuv alates hetkest, kui planeeringu taotlus on sisse antud. Planeeringu tellija peab ka mittespetsialistina aru saama tehtud märkuste loogikast ja põhjendustest, miks märkus on tehtud. Märkusi tehakse kogu protsessis vaid ühel korral. Kui tekib erinevate ametite seisukohtades vastuolusid, siis mitte planeeringu taotleja ei pea jooksma ühest ametist teise ja üritama probleemi lahendada, vaid on ameti spetsialist, kes vastuolud lahendab ja annab planeeringu tellijale lõpliku seisukoha.
Mida te ootate linnaplaneerimise ameti uuelt juhil Ignar Fjukilt?
Minu palve talle, kui ta ametisse astus, oli vaadata üle süsteem ja kõik tööprotsessid. Ignari näol on tegemist praktikuga, kes on tulnud ametisse väljastpoolt. Lisaks sellele, et ta on väga hea spetsialist, ongi tema suurim väärtus väljastpoolt tulev nägemus. See peaks aitama analüüsida ja parandada praegusi tööprotsesse ja leida, kas annab tänast süsteemi efektiivsemaks muuta.
Eesmärk on, et linnaplaneerimise ameti tööprotsessid oleksid üheselt mõistetavad ja ei tekitaks sedavõrd palju peavalu, nagu nad praegu tekitavad. See on kõik, mis ma temalt ootan.
Millised eesmärgid te endale seadsite, kui eelmisel aastal astusite aselinnapea ametisse, vastutades Tallinna ehitusvaldkonna eest?
Esimene eesmärk oli saada heaks spetsialistiks selles valdkonnas. Olen küll linnasüsteemis aastast 2005, kuid praegune valdkond on väga spetsiifiline.
Kui oled jõudnud spetsialistina teatud tasemele, siis on võimalik sisse viia muudatusi, et need ei oleks laest võetud, vaid teadlikud muudatused. Vajadusel muudan ka poliitikat. Poliitiliste suundade muutmise all võib olla külaliskorterite probleemi lahendamine või sotsiaalse infrastruktuuri vajadus, mis on praegu eriti terav.
Novikovi vastutusala:
- Linnale kuulub umbes 1000 hoonet Nende seas on ca 250 kooli ja lasteaeda, 100 erinevat spordi- ja noorsoovaldkonna hoonet, 40 sotsiaalhoolekande ja terviseasutuse hoonet, suurusjärgus 35 elamut
- Linna tänavate pikkus on üle 1000 kilomeetri ja kergliiklusteid on 273 kilomeetrit
- Olemasoleva põhivara aastane amortisatsioon on suurusjärgus 35 miljonit eurot
- Tallinna linna lähiaastate suurimad ehitusobjektid:Tallinna Linnateater, uued objektid Tallinna loomaaias, Salme kultuurikeskuse renoveerimine, Mustamäe kultuurikeskuse Kaja renoveerimine, Tallinna botaanikaaia palmimaja renoveerimine, Kalevi staadion, Kadrioru staadion, Iru hooldekodu, Haabersti ja Mustamäe sotsiaalkeskused, Tallinna Haigla, Tallinna linnahall, Teatri väljak, Reidi tee, Gonsiori tänav, Mustakivi tee läbimurre Kase tänavani, kergliiklustee rajamine Ülemiste ühisterminali
Küsimus:
Tallinna lahte planeeritakse kolme ulmeprojekti, milline neist teie arvates teostub: Märt Sultsi kasiinosaar, Tauno Kangro Kalevipoja kuju, Tallinn-Helsingi tunnel?
Andrei Novikov:
Kõige reaalsem nendest on kasiinosaare projekt. See eelnõu võib minna juba enne suvepuhkust linna volikogusse. Kusjuures, kui oleksite seda küsinud aasta tagasi, siis suhtuksin sellesse nagu 90% Tallinna elanikest – kui ulmeprojekti.
Minu jaoks on see hea koolitus, et nii mõnigi idee, millesse alguses suhtud teatud huumorimeelega, võib saada reaalseks. Tallinn-Helsingi tunnel on minu jaoks natuke ulmeprojekt. Kuid ma tahaks, et see realiseeruks, siis oleks ka Rail Balticul rohkem jumet. Tunnel tekitaks teise olukorra Tallinna jaoks. Realiseeruks Talsinki mõte koos ühiselt toimiva lennuliiklusega. Regiooni tekiks teine miljonilinn Peterburgi kõrval. See oleks suur läbimurre, kui tunnel tuleks.
Kesklinn jääb ühistranspordile
Abilinnapea Andrei Novikov ütleb, et ei ole autode vastane, kuid kesklinn jääb tema kinnitusel tulevikus siiski ühistranspordile.
„Ma näen, et kesklinn on tulevikus suuresti ühistranspordil põhinev. Juba tänane tänavavõrk töötab maksimaalkoormusel,“ ütleb Novikov. Statistika järgi lisandub aga aastas tänavatele 5% autosid juurde ja see on Novikovi sõnul murekoht.
Ta räägib, et linnaplaneerimise amet mõtleb praegu tõsiselt parkimisnormatiivide vähendamise peale. Kui praegu teeme kesklinna uusarendusi, siis peame sinna juurde tegema ka kolmekorruselise parkla – mõelda, milline liikluskoormus sellega juurde tuleb. Linn lihtsalt seisaks. Juba täna on linn suhteliselt piiri peal ja maju ei ole võimalik laiali lükata, selgitab Novikov.
„Muid variante ei ole, kui teha mingeid prioriteete ühistranspordile, olgu need bussirajad või trammiliikluse tihendamine. Ma ei ole autode vastu, kuid objektiivne reaalsus on, et kesklinn saab olla ühistranspordil põhinev,“ ütleb Novikov. Tema sõnul suunatakse seda ka parkimistasudega. Juba praegu on Lasnamäelt kesklinna tulla odavam taksoga, kui maksta kesklinnas parkimise eest.
Ka tellijad peavad suhtumist muutma
Ignar Fjuk, Tallinna linnaplaneerimise ameti juhataja
Detailplaneeringute venimine ei tulene ainult sellest, et omavalitsusel ei ole menetlusjõudu või et saaks efektiivsemalt. Need asjad muudaks vähe. Põhiline lähtekoht on suuremad soovid, kui seda võimaldavad seadusruum, kehtivad planeeringud ja naabrid. Ka arhitektid ei arvesta konteksti. Tullakse nt planeeringuga, kus soovitakse rajada üksikud pereeramud kortermajade keskele. Selle üle vaidlemine ja planeeringu järk-järgult muutmine võtab aega.
Planeeringute tellijad peavad muutma oma suhtumist. Sellega on seotud plaan, et paneme ka arenduste tellijatele tähtajad, mille jooksul peab sisse viima ameti märkused. Olen ka ise arhitektina olnud seisus, et saan menetluses märkused ja lähen parandustega tagasi alles aasta pärast. Linnale on kehtestatud planeeringu otsuse tegemiseks 30-päevane tähtaeg, ent asi võiks olla sümmeetriline. Kui amet on teinud märkused, siis on planeeringu taotlejal aega 30 päeva need sisse viia. 30 päeva möödumisel on võimalik taotleda ajapikendust või menetlus katkestatakse.
Olen nõus, et märkusi peaks tegema ühekorraga. Samas on planeeringuga seotud palju instantse, kes teevad märkusi, samuti naabrid – nad ei esita märkusi sünkroonis. Ei tohi ka tekkida olukorda, kus tellijale öeldakse, et otsuse tegi komisjon ja seetõttu ei oska ametnik menetlejana otsust põhjendada. Kui midagi ütled, siis pead ka vastutama. On mitu näidet, kus olen tagasi kutsunud varasemad linna seisukohad, kuna need ei ole olnud seadusandlusega kooskõlas.
