Tallinna loomaaia jääkarude uus kodu teenib uudistajatelt vaid kiidusõnu ja mõistagi on avarate tingimustega rahul ka maailma suurimatest maismaakiskjatest mõmmikud ise.
Ekspositsiooni tutvustavad Tallinna Loomaaia direktor Tiit Maran, Valter Napits IB Telora OÜ-st ja arhitekt Joonas Sarapuu Innopolis Insenerid OÜ-st.
Aastal 2012 algas jääkarude uue kodu planeerimine. Selleks anti arhitektile üsna vabad käed: seni miilude valduses olnud alale tuli kujundada polaarium. „Teada oli see, et karudele tuleb luua kaks erineva suurusega ala, ent sellega täpsed suunised ka lõppesid,“ meenutab arhitekt Joonas Sarapuu planeerimise algust. Mees on sellise asjade käiguga igati rahul. „Ma sain vabalt joonistada ning koostöös loomaaiaga käisime jooksvate arutelude käigus läbi iga detaili. Kuna siinne lahendus on üks ja ainus omanäoline, siis valmislahendusi ja retsepte ei olnud.“
Inspiratsiooni saadi Taanis asuva Aalborgi loomaaia polaariumist: sealne ekspositsioon on küll väiksem ja kujunduski teises võtmes, ent kogemusi ja soovitusi vahetada on kasulik. „Tegelikult oli meil projekteerimise alguses kahtlus, et äkki on meie jääkarudele mõeldud ala liialt suur, kuid lõpuks realiseerus ta ikkagi sellisena, nagu algselt plaanisime ja hea on,“ teab Joonas Sarapuu.
Põnev rada
Jääkarude ja nende territooriumi uudistamiseks tekitati polaariumis külalistele jalutamiseks rada, mis lubab loomade tegemisi mitme nurga alt uudistada – läbi veealuse prisma, läbi klaasi, soojast toast, ülalt- ja altvaates. Kuigi rada on päris pikk, ei hakka mitmesajameetrisel teel igav ühelgi hetkel. Ülemiselt platvormilt on näha kaheks suureks aedikuks jagatud territoorium, kumbki aedik oma kivikuhila ja basseiniga: 1200 m2 suurusel alal elab praegu Friida oma poja Aroniga. Teise, 800 m2 suurusesse aedikusse, kolib peagi sisse isakaru Nord – loomad tunnevad üksteise lõhna ja veidi ka näevad.
Edasi kõnnib jalutaja basseinini ja seda katva aknani ja lõpuks ka siseruumi, kust on hea külma ilmaga karude tegemisi jälgida. „Mõtleme, et tulevikus võikski loomaaias pakaseliste ilmadega liikumiseks välja pakkuda marsruudid, kus vahepeal saab sooja minna,“ räägib Tiit Maran.
Päris hea ülevaate karude tegemistest looduses annavad ka polaariumi infotablood – näiteks saab neilt lugeda karude menüü kohta, võrrelda enda pikkust püstisirutuva karu omaga või uurida termokaamerapildilt, kuidas hoiab sooja jääkaru karvkate võrdluses mantliga.
Ehitus: betoon ja paekivi
Kuigi polaariumi projekteerimis-ehitustöövõttu tuli rahalistel põhjustel alustada juba laiendatud eelprojekti põhjal, oli arhitektil ehituse projektijuhiga hea koostöö. „Lihtne siin ehitajal kindlasti ei olnud, aga ta sai hästi hakkama,“ tõdeb Joonas Sarapuu.
Palju aega tuli pühendada betoonitöödele ning müüride ladumisele. „Oleme rahul, et saime kasutada just seda paekivi, mida soovisime,“ räägib Valter Napits. „Müüre ilmestavad Lasnamäe karjäärist käsitsi murtud paasist hallid triibud. Kartsime pisut, kas saame kogu vajamineva materjali piisavalt ruttu kätte, aga kõik õnnestus ja ka ladujad töötasid professionaalselt.“
Ka Joonas Sarapuu on müüriladumise tulemusega üldjoontes rahul, veidi mõtteainet pakkus küll see, et kiire töötempo eeldas erinevate meistrite kohalolu ja igal meistril on teadagi pisut erinev käekiri: „Sai kohapeal käidud ja arutatud, aga ega paekiviga saa retsepti ette anda. Looduses on paekivi ladestus pisut erineva joonega, seega mõjub tulemus loomulikult.“
Paekivist on laotud ka aediku keskel olevad künkad – just need, kuhu talitajad hommikuti karudele avastamiseks porgandeid poetavad – pärast on püsiasukatel avastamisrõõmu kui palju!
Lisaks paepindadele jäävad meelde liigendatud betoonpinnad. Paljusid neist hakkab tulevikus katma haljastus, mis saavutab oma lopsakuse paari aastaga – nii ronivad üles metsviinapuud ja humal. Osad seinad, mille triibutatud muster meenutab murduvat jääd, jäävad siiski ehedalt eksponeerituks ka aastate möödudes.
Suurim kiskja ehk turvalisus ennekõike
Karude möllamist vaadates hüüatavad külalised – nii armas! Siiski ei tohi unustada, et tegu on maailma suurimate maismaakiskjatega ja metsloom ei ole lemmikloom. „Ükskord ema pahandas poisiga, siis oli küll nii, et instinktiivselt astusin sammu tagasi,“ tunnistab Valter Napits.
Külastajate turvalisust valvavad seinad ja väravad, purunemiskindlad klaasid ja elektrikarjus. „Esimesel päeval kaardistati territoorium ära ja tutvuti iga nurgatagusega,“ teab Tiit Maran. „Karjus jääb meelde, ent sellega on ka nii, et üldiselt loomad tunnetavad elektrivälja ja kui seda ei ole, siis nad arvestavad ka selle puudumisega.“
Karude aedikus ega öömajas siiski midagi juhuse hooleks ei jäeta ja inimliku eksituse võimalust püütakse hoida minimaalsena. Külastajate rõõmuks on aediku ümber pandud mitmeid klaaspiirdeid – uudishimulikud karud tulevad nii mõnigi kord lähedalt uudistama, mida külastajad teevad.
Mõmmikud otsivad tegevust
Iga uus kutsub avastama – nii leiavad loomaaia Otid rõõmu uue territooriumi soppide piinliku täpsusega läbiuurimisest. Eriti põnev oli karude jaoks seinas oleva sadeveekollektori ava, kust vahel vihmavett immitseb – et mis toru see ikkagi on? „Eks sel veel on ka teine lõhn,“ teab Tiit Maran.
Aga kas karud uuel alal ka pahandust teevad? „Esialgu tõmbas väike karu maast muru ja taimi välja – see oli uus asi neile,“ naerab Valter Napits. „Eks ema hoidis tal silma peal, alul ei lubanud vettegi – kes teab, äkki on ohtlik.“
„Neile tuleb siia edaspidi veelgi rohkem tegevust,“ lisab Tiit Maran. „Toome kõikuva puu, millega nad saavad mängida. Plaanime sinna augud puurida ja õli aukudesse panna, siis on neil huvitav. Ja tulevikus tahaksime basseinidesse kalu lasta. Mujal maailmas on seda tehtud.“ Aga kas karud kalu pintslisse ei pista? „Nad ei saa neid kuigi hästi kätte, kalad on vilkad. Ja kui ka paar tükki saavad, siis saavadki endale toitu otsida,“ selgitab Tiit Maran. „Me lihtsalt ei ole veel jõudnud selgeks teha, mida kalade sööt puhastusseadmetele kaasa toob.“
Vesi ei jäätu ehk talisuplus iga ilmaga
Meie külastuse ajal säravad karud lumega võidu – nad on avastanud supluse võlud ja sügisesest porist ei ole karvkattele midagi alles jäänud. Nelja meetri sügavust basseini ja suplevaid karusid saavad külastajad vaadelda ka läbi neljasentimeetrise klaasi. (Muide, ükskord juhtus ka nii, et rahva üllatuseks ja rõõmuks askeldasid vee all hoopis akvalangistid, kes nühkisid klaase puhtaks. Vetikaid ikka tekib.)
Jääkarude basseinide ehitust kaaluti põhjalikult: kuidas korraldada sissevool ja kuidas tagada, et bassein talvel ei jäätu, sest kes meist tahaks basseinijääl tagajalgadele tõusva karuga barjäärita tõtt vaadata (viimase olukorra vältimiseks kaaluti alternatiivina ka talvise veetaseme tugevat langetamist). Lisaks arutatakse ja arvutatakse, palju lisada veele soola, et puhastussüsteem toimiks.
Basseinide puhastussüsteemist käib kaks korda ööpäevas läbi 1200 m3 vett. Jämefiltrid, skimmerid, liivafiltrid, osonaatorid – professionaalne teave, mis osteti sedakorda sisse Austriast. Basseini soolasisaldust praegu tasapisi tõstetakse, ent hetkel on see juba piisav, et skimmerid tööle hakkaksid.
Ekspluatatsioonile kuluvatest rahanumbritest järelduste tegemiseks peab veel küll pisut aega andma: oktoobris saab aasta ja siis saab teha kokkuvõtted, palju puhastussüsteem tegelikult vett liigutades energiat tarbib. „Võime teha ükskõik palju eelnevaid arvutusi, ent järeldused saab teha reaalse elu ja praktika pealt,“ teab Tiit Maran.
Muide, õues basseini piirava klaasise seinaga avatud ruum on leidnud juba kasutust teisekski otstarbeks – ka nullkraadise ilmaga kütavad gaasisoojendajad selle mõnusalt soojaks ning kui vesi sillerdab läbi klaasi, tekib atmosfäär, mis lausa kutsub loomaaias üritusi korraldama. „Mais on meil üks rahvusvaheline sündmus tulemas, mõtlesimegi, et teeme vaheürituse seal,“ võtab Tiit Maran jutu kokku.
Polaarium
Tellija: Tallinna Kultuuriamet, Tallinna Loomaaed
Arhitekt: Joonas Sarapuu (Innopolis Insenerid OÜ)
Konstruktor: Tanel Seppel (RIMER Konsult OÜ)
Peatöövõtja: Astlanda Ehitus OÜ
Omanikujärelevalve IB Telora OÜ
Betoonitööd: Trex OÜ
Maksumus: 2,7 miljonit eurot kattis Tallinna linn, loomaaia sõprade seltsi kaudu koguti ligi 350 000 eurot (veetöötluse ja infotabloode kulu) ja riik panustas 35 000 euroga.
