Juba traditsiooniks saanud arhitektuurilised jalutuskäigud viisid seekord Kassisabasse – ühte neist Tallinna asumitest, kus kohtuvad erinevad ajastud ja arhitektuurilised hõngud.
Alustame Paldiski maanteelt, hotellist Tallinn paarsada meetrit eemal. „Kunagi, 17.–18. sajandil, olid Toompea nõlva all muldkindlustused, neid teatud tüüpi kindlustusi kutsuti die Katzen, kassid. Ja praegune Paldiski maantee oli justkui kassi saba, mis viis Toompea poole,“ selgitab EKA muinsuskaitse ja konserveerimise lektor Oliver Orro, kuidas Kassisaba kant on endale nime saanud.
„Siin paiknes ka asumi vanim asustus, puithütid, millest viimased alles nõuka-ajal lammutati. Juba 1930. aastatel loeti Paldiski maanteed linna üheks peatänavaks, mis tuli täita uue ja soliidsema arhitektuuriga, peale sõda mindi sama suunaga edasi. Ent 1860. aastatest on säilinud nt Paldiski mnt 19, vene kaupmehe maja, millesse 1875 asus elama ettevõtja Franz Krull. Tema alustas siinkandis oma masinatööstusega – vast tuntuimad on Franz Krulli tõstetoolid,“ jutustab Oliver edasi. Tõstetooli teame tänapäeval liftina. Krulli tehases, mis hiljem kolis Kalamaja lõppu, ehitati aga ka trammivaguneid ja auruvedureid, valati laternaposte ning kanalisatsioonikaevude katteluuke.
Keerame sisse Loode tänavasse. Oliveri sõnul on tegu tüüpilise kitsa eeslinnatänavaga, kuhu esimesed majad ehitati hiljemalt 17.–18. sajandil. Vanimad säilinud majad on 19. saj algusest. Siin avaneb meile arhitektuuriajaloolase sõnul tõeliselt vana eeslinna pilt, tänavafrondil majad vaheldumisi plankudega. Ja tihedalt paiknevate majade vahel pole isegi tulemüüre, sest see nõue tuli hiljem. Kassisaba on ses mõttes autentne kant, et seda pole hiljem süsteemselt ümber ehitatud, erinevad ajalookihistused on ladestunud pigem üksteise kõrvale ja peale. Säilinud on näiteks 1870. aastail ehitatud maja Loode 12 koos võluvate arhitektuuriliste detailidega, nagu peenelt kujundatud aknapealdised ja aknaluukide sepishinged. Oliver juhib tähelepanu keraamilistest plaatidest kõnniteele Loode 2 maja ees: see on lähedal asunud keraamikatehase praaktoodang, mis jõudis tänavakatteks.
Üleminekud arhitektuuriloos
Keerame sisse Adamsoni tänavale. „Siin on põnevad eri ajastute majad, nagu näiteks arhitekt Jaanika Oksa 2014. a kavandatud moodne puumaja Adamsoni 27. Aga ka vanu õuemaastikke nagu Adamsoni 21, kus on säilinud kojamehe majakesega kokku ehitatud pesuköök. Siit Paldiski maantee poole tagasi siirduv Ao tänav seevastu pole ürgvana, vaid kujunenud Franz Krulli tööstuskinnistu tükeldamisel 1930. aastatel, arvestades algusest peale ka autoliiklusega, mistõttu on ta palju laiem. Adamsoni 15 majale on tehtud moodne juurdeehitis, aga see on lubatud, kuna siinsed majad pole otseselt arhitektuurimälestised, vaid miljööväärtuslik ala,“ selgitab Oliver, keda sellised kontrastsed juurdeehitused eriti ei häiri. Tema arvates on õnnetud hoopis näiteks plastaknad Adamsoni 17 majal. „Et saada lahti 1990. ja 2000. aastate plastakendest ja metallustest, selleks läheb veel aastaid,“ nendib ta.
Arhitektuuriasjatundja tähelepanu pälvib maja Eha tn 8: „See on üleminekuepohh Eesti arhitektuuriajaloos, juba enne II maailmasõda plaaniti siia kanti Punase Risti maja, aga praegune hoone on kavandatud N. Kuzmini poolt ning ehitatud vahetult pärast sõda 1945–1946, ometi näeb ta välja täiesti eestiaegne. Maja ehitati raudtee lastehaiglaks. Tollal oli raudtee eraldi süsteem nõukogude riigis oma haiglatega, kauplustega jne.“
Pöördume tagasi Koidu tänavale, kus Kassisaba asumis hävisid kõik majad 1944. a 9. märtsi pommitamises. See piirkond anti 1940. aastate lõpul raudteele hoonestamiseks. Siia sooviti luua tüüpiline stalinistlik ansambel.
„Juhiksin tähelepanu, kuidas kolm paralleeltänavat – kitsas Loode, laiem Ao tänav ja sootuks teistsuguse ruumilise mõjuga Koidu tänava algus – näitavad liikumist tsaariajast stalinistlikku perioodi. Koidu tänavas on rõhutatud seda, et kõik majad pidid nüüd uues, praktiliselt eraomandita nõukogude ühiskonnas olema ühesugused, mitte nii, nagu enne sõda, kus iga peremees ehitas oma krundile pisut erineva maja,“ toob Oliver välja.
Erinevate ajastute kohtumispaik
Adamsoni 3 on moodne puumaja, arhitekt Tiivi Torim, kes on Oliver Orro sõnul huvitav ajaloolistesse keskkondadesse uute majade kavandaja: „Vahva on tänapäevase arhitektuuriga sobitatud traditsiooniline eenduv räästas, mis kaitseb seina.“ Teele jääb ka Westholmi Gümnaasiumi uus maja, mis on oma aja (valmis 1940) üks moodsamaid koolimaju eraldi projekteeritud aula ja võimlaga.
Edasi on ees Falgi park. „Hans Heinrich Falck oli 19. saj keskpaiga värvikas Tallinna kodanik,“ jutustab Oliver. „Ta oli Toomgildi oldermann ja rajas oma rahaga Falgi tee Toompeale. Ja andis oma krundi praeguse Falgi pargi tarbeks. Muide Falcki elamu oli praegune kaitsepolitsei maja Endla ja Toompuiestee alguses.“
Seisame Wismari haigla ees, mis ajalooliselt oli toomvaeste koolimaja. Selles koolis käis ka skulptor Amandus Adamson, kelle järgi on nimetatud Adamsoni tänav. Wismari haigla hoones alustas tegevust onkoloogiahaigla, mille peaarst oli tollal kuulus dr Aleksander Gavrilov.
Väike sissepõige Artur Kapi tänavasse. Seal, nagu Ao tänavalgi, on säilinud eestiaegne hoonete ansambel. Need on 1930. aastate nn Tallinna majad, kivist trepikojaga puumajad. Tagasi Wismari tänaval vaatleme pikemalt paarismaju Wismari 10 ja 12, mis on ehitatud aastal 1912. Arhitektiks Anton Uuesson, kes õppis Riias ehitusinseneriks ja projekteeris tsaariaja lõpul hulga esinduspuumaju. Uuesson oli hiljem ka Tallinna linnapea.
Wismari tänava üllatused
Wismari 29 asus kunagi sepikoda, sest hobuseid oli ju vaja rautada. Üsna kitsas Wismari tänav pärineb selgesti hobusõidukite ajastust, üldse näeb Kassisabas paiguti veel tööstusliku pöörde eelset linnapilti, mis mujal ammu kadunud. Teisel pool tänavat on ühekordsed, otsaseinaga tänava poole majad Wismari 20 ja 22. „Need on ehitatud 1870. aastail, omaaegsed slobodaa-tüüpi tarekesed on praegu väga populaarsed majad. Mõtle: sa võid omada oma maja Toompeast viie minuti kaugusel,“ selgitab Oliver. „Wismari tänava lõpus, rohelises väikeses majas, elas vahepeal peaminister Taavi Rõivas,“ räägib Oliver sümpaatiaga. „Ja Mart Laar elab senini Ao tänaval.“
Seevastu 2000. aastate alguses arvasid paljud, et Kassisaba olukord on nii õnnetu, et siin küll mingit miljööd säilitada ei õnnestu ning allakäinud agulisse hulkuvate kasside, üksikute pensionäride ja joodikute keskele ei tule elama ükski korralik inimene. Praeguseks on paljud lootusetutena näinud hoonedki korda tehtud. Üks maja, Wismari 41, ehitatakse uuesti üles koopiana vanast majast (ehitatud 1877), mida ei õnnestunud taastada. Pikk puumaja on tollele ajale iseloomulikult ilma tänavapoolsete usteta. Roopa tänava hoonestust hakati seevastu uuendama juba nõukogude aja lõpus ning jätkati 1990. aastate algul. Roopa 4a, 8 ja 12a olid omas ajas innovaatilised eriprojektid, kuid tänapäeva arusaamade järgi domineerib Roopa tänavas uus liialt vana üle. Oliveri sõnul pole need majad kesklinlikud, vaid sobiksid pigem äärelinna. Ka 2010. aastal valminud Roopa 4 pole Oliveri meelest õnnestunud uusehitis: domineerib maa-aluse parkla allasõit, lahendus ei mõju kesklinnas hästi. „Siin oli väärtuslik mantelkorstnaga maja, mis kahjuks lammutati. Siin piirkonnas on detailplaneeringud vanemad ja ehitised uuemad. Enam kesklinna sellist hoonet ehitada ei lubataks.“
Vaatame veel meeleolukat ühekorruseliste puumajade rida Koidu 31–37 ning tühja kohta Koidu ja Luise tänava nurgal, kus kunagi asus Marie Underi sünnimaja, mis 1980. aastail maapealt pühiti. Oliver jõuab kiita ka Andres
Alveri meeskonna poolt projekteeritud uut maja Koidu 44 (Tagasihoidlik, ent tugeva karakteriga) ja hakkabki ringkäik lõppema. „Kassisabas, kus praegune hoonestus on vanem kui nt Kalamajas, näeb paljusid etappe, mida linn on läbinud, väga kitsal alal. Väiksel territooriumil on põnev ajalooline mikstuur, ajastud on segiläbi. Samas on vanad majad korda tehtud ja kerkivad uued. Kui Kassisabast moodustati 20 aastat tagasi miljööala, oli skeptikuid palju, täna on asum elujõudu täis,“ võtab arhitektuuriasjatundja Oliver Orro kokku.
