Ettevõtjad toimetavad täna ebaselgetes majandusoludes. Erinevaid majandusprognoose alanud sügiseks on palju. Võrreldes eelmise aastaga, lasub igal ehitusettevõtjal täna suurenenud vastutus hinnata kriitiliselt nii enda kui ka oma partnerite majanduslikku seisu. Samuti olla teadlik võimalustest, mis raskuste ületamiseks kõne alla võivad tulla.
Üheks selliseks seadusandja poolt pakutavaks menetlusliigiks on saneerimine, mis loodud selleks, et makseraskustesse sattunud ettevõtteid uuesti jalule aidata.
Täna Eestis kehtiv, 2009. aastal „turule lastud“ saneerimismenetlus oli mõeldud abikäeks eelmises majanduskriisis, kuid ometi loodetud efekti vastuvõetud seadusele ei järgnenud. Veel enam – ühiskonnas on laiemalt juurdunud vastupidine seisukoht, et saneerimismenetlust kasutatakse pankroti edasilükkamiseks ja vähesegi järelejäänud vara võlausaldajate haardest väljaviimiseks, mitte ettevõtte päästmiseks. Saneerimiste arv on jäänud tagasihoidlikuks (20–30 aktiivset asja aastas) ja edukalt lõppenud menetlusi selle numbri sees veel vähem. Statistika pealt on selge, et saneerimismenetlus Eestis täna ei toimi. Miks?
Probleem ei peitu seadusandluses
Olles kuulunud ekspertgruppi, kes viis hiljuti riigi tellimusel läbi saneerimismenetlusele põhjaliku auditi ning võrreldes seejuures saneerimismenetluse praktikat ka teistes riikides, võib väita, et meie kohalikule saneerimismenetlusele ei ole saanud saatuslikuks kokku kirjutatud paragrahvid seadusandluses. Seadus vajab üksikutes aspektides „remonti“, kuid need on pigem pisiparandused ja madala saneerimiskultuuri põhjusi tuleb otsida mujalt. Kindlasti on üks osa probleemist selles, et täna kehtivat seadust saaks riigi poolt paremini rakendada. Eeldaks see eelkõige täiendavat panustamist kohturessurssi – rohkem spetsialiseerunud kohtunikke, mis tagaks kiirema ja kvaliteetsema menetluse, põhjalikuma järelevalve saneerimismenetluste ja saneerimisnõustajate üle. Teine osa probleemist peitub aga oluliselt fundamentaalsemas küsimuses. Saneerimise senise ebaedu peamisi allikaid on ühelt poolt võlgniku käitumine ja võlausaldaja negatiivsed eelarvamused ja hoiakud ning laiemalt see, kuidas me ühiskonnas tervikuna oleme ettevõtjana ebaõnnestumise hukka mõistnud.
Idee on loogiline
Oma olemuselt on saneerimine igati loogiline ja kasumlik meede kõigile osapooltele. Võlgnik (st makseraskustes ettevõtja) ja tema võlausaldajad (kellele ettevõte on võlgu) lepivad ettevõtte päästmise eesmärgil kokku võlgade vähendamise ja ajatamise (selle erisusega, et kõik võlausaldajad ei pea olema ühehäälselt saneerimiskavaga nõus ja kokkulepe on võimalik enamuse otsusega suruda peale ka mittenõustuvale vähemusele). Eesmärk on ilus – ettevõtja aidatakse uuesti jalule, taastub maksevõime, säilivad töökohad ja vanad võlad saavad olulises ulatuses tasutud. Kõik võidavad.
Võlgniku valed valikud
Makseraskustes ettevõtte omanik, st võlgnik on saneerimises võtmefiguur: üksnes tema saab menetluse algatada ning tema motiveeritus ja tahe on saneerimise õnnestumiseks vältimatu.
Küsimus, miks ettevõtjad õigeaegselt saneerimisavaldusi ei esita ning kuidas ettevõtjaid selleks motiveerida (või sundida), on olnud üleilmselt maksejõuetusõiguses palju diskuteeritud teemaks. Saneerimine peaks olema võlgnikule ju ahvatlev alternatiiv – võimalus päästa ja säilitada enda ettevõtte üle kontroll, millest pankroti korral tuleks loobuda. Ometigi ei rutta ettevõtjad õigeaegselt avalduste esitamisega. Selle asemel vaatab vastu kurb varatute pankrottide statistika ning laibamatjate tööpõld. Eestlaslik oleks siinkohal põhjusena näha seda, et suurem osa võlgnikuid käituvad pahatahtlikult. Pigem on põhjus selles, et ettevõtjatel väga tihti puudub teadmine enda majandusraskuste tõsidusest või kui olukorda teadvustatakse, siis hinnatakse üle enda võimed tekkinud probleemidele omal käel lahendus leida. Ja kuna ettevõtjana ebaõnnestumine on ju tabu, siis teisti ei saagi! Selliselt magatakse õige hetk saneerimiseks maha.
Sageli teevad võlgnikud sellel teekonnal veel teisegi suure vea. Kiivalt nähakse vaeva, et peamiste võlausaldajate ja koostööpartnerite eest majandusalast informatsiooni varjata ning jagatakse eksitavaid lubadusi (võlgnik ju loodab, et saab hakkama). See viib saneerimise õnnestumise seisukohalt kõige peamise kapitali, usalduse, kaotuseni võlausaldajate ja koostööpartnerite vahel. Kui pärast usalduse kaotamist pöördub võlgnik lõpuks võlausaldajate poole saneerimise sooviga, on juba hilja. Just selles nurka aetud etapis vallandub võlgnikus üldjuhul pahelisem pool: üritatakse jõuvõtteid kasutades enda jaoks päästa seda, mida veel päästa annab.
Mida saavad võlgnikud teha?
Olla paremini teadvustatud makseraksuste iseloomust, mitte hinnata üle enda võimeid olukord ise ära lahendada, alustada saneerimisega varem ja hoida võlausaldajate ning oluliste koostööpartnerite usaldust. Need on eeldused edukale saneerimisele. Riiklikult ongi oluline suunata rohkem tähelepanu ja jõudu sellele etapile, kus enamik võlgnikest veel otsivad lahendusi ettevõtte päästmiseks.
Võlausaldajate skepsis
Ideelt võiksid raskustes ettevõtja võlausaldajad olla ju saneerimist igakülgselt toetavad. Kohus kinnitab saneerimiskava üksnes siis, kui see tagab võlausaldajatele võrreldes likvideeriva pankrotimenetlusega vähemalt sama hea tulemuse (nn best-interests-of-creditors test). Samuti võimaldab saneerimine eelduslikult säilitada kliendi ja koostööpartneri. Miks siis mitte olla nõus sellega, mis on majanduslikult kasulikum?
Probleem seisneb enamasti selles, et võlausaldajatel ei ole kriitiliste otsuste tegemisel (kas toetada saneerimist või minna pankroti teed) piisavalt usaldusväärset informatsiooni. Võlausaldajad ei tea, mis on võlgniku tegelik majanduslik seis ja makseraskuste iseloom. Samuti kas võlgnik käitub saneerimismenetlust algatades heas usus või on see vaid ettekäändeks võlgade tasumise vältimiseks. Samuti ei tea suurem osa võlausaldajad ka seda, mis ootab neid ees alternatiivse stsenaariumi, s.o pankroti korral. Informatsiooni asümmeetria on tohutu ja selle mõju võlausaldajate valikutele on äärmiselt oluline.
Kui siia lisada võlgniku poolt katteta lubaduste andmine või korduv teadlik eksitamine ning võlausaldaja naturaalne tung joosta individualistlikult oma nõude katteks võtma seda, mida veel võtta annab, on võlausaldaja stereotüüpselt negatiivne poolehoid saneerimiseks mõistetav.
Saneerimise asemel loodetakse pankrotimenetlusele, andmata aru, et pankrotimenetluses saadakse suuremal osal juhtudest vähem (nõuete rahuldamismäärad pigem 5–10% vahel, kolmandikel juhtudest alla 5%) ja menetluse kestvus on pikk. Keskmine pankrotimenetluse pikkus küündib 3 aastani, kuid enamikel juhtudel, mil pankrotimenetlusega kaasnevad kohtuvaidlused, räägime veelgi pikemast perioodist, enne kui menetluse tulemusel mingigi protsent kunagistest võlgadest tagasi makstakse. Väljaspool pandipidajaid on pankrotimenetluste tulem võlausaldajale pea olematu.
Kokkuvõte
- Riik on omalt poolt nii pankroti- kui ka saneerimismenetluse revisjoni aktiivselt käsile võtnud, nii mõnedki kiiduväärt algatused on tänaseks justiitsministeeriumi laual ning olulisi muudatusi võib oodata 2021. aasta esimeses pooles.
- Küsimus, mille osas ettevõtjad ise peavad otsuse tegema, on see, kas senised koostöösuhted ja tuttavlik ettevõtluskeskkond on see, millesse tasub panustada ja mida vajadusel päästa.
- Ajutised ärilised raskused on tegelikult normaalne osa majandustegevusest, eriti kriisi aegadel. Riigid, milles saneerimine on hästi toimiv menetlusliik, toibuvad ka majanduskriisidest paremini. Ja võib-olla täna, koroonaajastul, kus ettevõtjate raskuste põhjused on mõistetavad, on paradigma muutuseks aeg küps.
- Pankroti asemel ettevõtte päästmist sooviv võlgnik on võlgnik, kes võlausaldajale meeldib.
- Arusaadavalt ei ole koostööpartneri makseraskused, veel enam iseenda omad, midagi meeldivat. Kuid reageerida tuleb sellises olukorras proaktiivselt ja täie teadlikkusega. Ajutine makseraskus ei näita ilmtingimata ettevõtja suutmatust oma ettevõtet hästi juhtida, kuid võimetus laual olevaid võimalusi ära kasutada võib olla selliseks indikaatoriks.
