Aastal 2000 käivitati Eesti vanim, praeguseks juba 25. sünnipäeva tähistanud ehitusalavõistlus – Aasta Betoonehitis. Konkurss on aidanud muuta suhtumist betooni, mida arhitektid eksponeerivad tellija heakskiidul nüüd järjest sagedamini selle naturaalses ilus.
Betoonialal tegutsejad otsustasid aastal 2000, et betoon kui ehitusmaterjal vajab suuremat tähelepanu, seega pandi alus parimate betoonist ehitiste otsimisele.
Samas sai alguse ka betooni, selle tehnoloogiate ja seotud ehitustehnoloogiate, üha enam aga ka keskkonnahoiu teemadega tegelevate tehnoloogiapäevade korraldamise praktika.
Viimast on kiidetud praktiliste ja uute oskuste levitamise eest, aga isegi ka nö klubiliseks kokkukuuluvust ning ühiste eesmärkide nimel tegutsemist soodustavaks suhtluspaigaks olemise eest. Kes käinud on, see teab.
Pole siis ime, et neli aastat pärast Rahvusraamatukogus avatud esimest betoonipäeva, kus kuulutati välja esimene aasta betoonehitis (Rocca al Mare kool), asutati ka Eesti Betooniühing, mis nüüd kogu eelkirjeldatut on eest vedanud. Tähtpäeva puhul intervjueeritud ehitajad ja betoonitootjad kinnitavad, et aastatega on saavutatud suur edasiminek.
Merko Ehitus Eesti: õnneks on palju tellijaid, kes armastavad betooni
„Minu kokkupuude betoonehitiste võistlusega oli kohe alguses, 2000. aastal,“ meenutab Merko Ehitus Eesti betoonitööde ehitusjuht Risto Sappinen.
„Ma olin siis Rocca al Mare kooli ehitusel töödejuhataja. Ja tol korral, sel esimesel võistlusel, oli asi hilisemast karmim – kandideerisid koos ju lausa kolme varasema aasta betoon-ehitised.
See, et Rocca al Mare kool esimeseks aasta betoonehitiseks valiti, oli suur ja tore üllatus. 25 aastat juba möödas, aga ikka olen uhke, et seda kooli ehitasin. See oli pärast ülikooli mu esimene suurem ehitusobjekt.
Minu osalusel püstitatud betoonehitisi on ka hiljem autasustatud: Tallinki esimene büroohoone, Tondiraba jäähall, Ülemiste liiklussõlme kaks suurt silda. Mulle meeldivadki kõige rohkem sillad kui niisugused – kaunid, ja rahvas näeb, kuhu nende maksuraha on läinud.“
Risto Sappineni sõnul sõltub materjalide sõltub nii tellijast kui arhitektist: „Õnneks, meie õnneks, kes me betooniga tegeleme, on palju tellijaid, kes betooni armastavad. Märgiline on, et varem lihtsaks, isegi robustseks peetud materjal on nii ausse tõusnud, et sellest ehitatakse esinduslikke ja kalleid eramuid ja väljapaistvaid büroohooneid.
Selles osas on kõige silmapaistvam TTP büroohoone Pirita teel. Toon esile ka Lukueksperdi büroohoone Sossi mäe juures. On juba palju neid, kes ei pea paljuks investeerida betooni – pahteldatud, plekiga või sandwich-iga kaetud fassaade oleks ju palju odavam ehitada. Betoonimees saab teha oma tööd, kui on olemas tellija, kellele seda teha.“
Läbi lööb vaid parima tööga
Risto Sappinen meenutab „esimest koolipäeva“ ehk Rocca al Mare kooli ehitust, mis mõnegi meelest juhatas sisse nö halja betooni (ehk puhasvalu) kui mõjuka arhitektuurse kujunduselemendi esiletõusu Eesti arhitektuuris: „Eks selliseid pindu oli eksponeeritud ka varem, aga puhta betooni ehitamine sellises mahus oli seal tõesti esmakordne. Nii tuli töömeestele ka selgitada taolise töö eripärasid.
No näiteks meil oli selline sisemine huumor, et kui toodi uut vineeri, siis palusime meestel küüned ära lõigata, et muidu kraabib vineeritahvli ära. Kui tõsisemalt rääkida, siis see mõte levis päris kiiresti ehitusplatsile, et nemad on tähtsad mehed ja nende hoolsast tööst sõltub väga palju.
Paljudele tublidele ehitajatele tundus algul küll harjumatu, et kui raketis võeti seinast maha, siis see pesti hoolega lapiga puhtaks, aga mida sa teed – kui sa tahad head pealispinda, siis pead ka vaeva nägema. See tõi kaasa mitmeid tegevusi, mis raketisetöö juurde varem ei kuulunud, mis aga olid kvaliteetse tulemuse tagamiseks hädavajalikud.
Uued tuuled tõid raketiste osas töömahu hinnanguliselt kahekordistumise. Noorele mehele oli kõik huvitav, oli küll ka raske, aga tehtu andis kogemust, mida kasutan siiani. Samuti ka teadmise, et täpne, nõudlikkust ja oskusi nõudev töö pakub töömehele alati suurt töörõõmu.
Tänapäeval on ehitaja amet nii keeruline, et läbi löövad vaid tublid mehed, kes teevad head tööd. Oluline on nende töötulemusi ka esile tõsta, mida betoonikonkurss hästi teeb.“
Uusi tehnoloogiaid lisandub
Merko betoonitööde ja taristuehituse divisjoni juht Peeter Laidma toob omalt poolt esile betoonehitiste tehnoloogia rohemuutused viimasel veerandsajandil.
„Meie võtame oma info projektist, seal on kõik viimseni kirjas ehk meie maailm on väga rangelt piiritletud ja määratletud. Uute tehnoloogiate ja materjalide osas peab initsiatiiv tulema tellija poolt, tema annab sisendi arhitektile, arhitekt konstruktorile, sealt jõuab see ehitaja kätte,“ rõhutab ta.
„Ja siis küsitakse meilt ehk ehitajatelt, mida nüüd teete, et maailm oleks rohelisem? Reaalsus on see, et selleks hetkeks, kui projekt meie lauale jõuab, on suured otsused juba ammu tehtud, ehk kaalukas roheotsus on tellija ja arhitekti peal. Aga – ehitajana pean lisama – õnneks on, näiteks meil Merkos, kohustus ehitada kokkuhoidlikult.“
Heidelberg Materials Betoon: betoon on empiiriline toode
„Tegutsemas Heidelbergi nime all aastast 2003, alul oli kontserni nimeks HeidelbergCement, 2023. aastast Heidelberg Materials.
Sealtpeale oleme ka kogu aeg aasta betoonehitise võistlusel suuremal või vähemal määral osalenud, paljudel kordadel on ka meie osalusel püstitatud ehitised auhinna pälvinud,“ sõnab Indrek Rahu, kes on Eesti ühe kolmest suuremast kaubabetooni tootjast, Heidelberg Materials Betoon AS-i tegevjuht.
Ta toob esile, et ühelt poolt on betoon põhiehitusmaterjal, teisalt on betoon praeguseks juba trenditooteks kasvanud. „Aasta betoonehitise võistlus on olnud kaua niisugune koht, kus neid trende ennekõike esile tuua saab: millised on materjali võimalused, millised võimalused on seega arhitektidel ja klientidel ja ehitajatel, et oma töid huvitavamaks ja – võib-olla – ka paremini esitletavaks, müüdavamaks teha,“ märgib ta.
Huvitav ja keeruline materjal
Betoonitootja Heidelberg Materials Betoon AS-i tootmisjuht Mikk Rõõmusoks toob esile ka asjaolu, et betoon ei pea alati hall olema: „ Ka võistlusel on olnud mitu tööd, kus on kasutatud valget betooni, näiteks mitu eramut.
Auhinnatud ehitistest on mulle eriti meelde jäänud TTP valge hoone, kus tegu pole pinnavärviga, vaid spetsiaalse heleda betooniga. Arhitekti nägemus. See värv, muide, muutub vastavalt õhuniiskusele, selline teadlik efekt.
Ma olin seal peaaegu iga betoonivalu ajal ise ehitusplatsil. Jah, palju asju läks valesti, tuli ümber teha, aga õppis ka palju betooni kohta ja eriti puhasvalu kohta.
Õppisid nii ehitaja kui ka betoonitootja. Betoon on kohapeal sündiv asi, iga kord on veidi erinev ilmastik, erinevad mehed, erinev betoonipartii – muutujaid on palju.
Kui raketisi maha võetakse, ei tea ju kunagi kindlalt, mis sealt nähtavale ilmub. Katmata, ehedad pinnad, iga viga jääb näha, neid peita on keeruline.“
Ka Indrek Rahu tunnistab, et betoon on keeruline materjal, sest, eri kordadel, erinevate tööde puhul on ka lähtematerjalid erinevad: „See tähendab, et tegu on iga kord erineva puslega, mis tähendab, et lõpptulemus on ka erinev.
Nii et – betoon on empiiriline toode. Eriti on mulle meeldinud konkursil auhinnatud eramajad, sest need on osa elukeskkonnast, perekonna kodu on teinud nad õnnelikuks. Enamasti on seal ka arhitekti käegakatsutav nägemus, kuidas kujundada elukeskkonda, kuidas seda paremaks teha.“
Rõõmusoks rõhutab ka asjaolu, et materjalid arenevad: „Betooni alal pole viimasel veerandsajandil suuri revolutsioone toimunud. Küll aga on viimasel ajal fookuses keskkonnateema, betooni CO2 jalajälje kahandamine, peamiselt siis kas betooni või tsemendi koostise muutmise kaudu. Heidelbergil on sel alal ette näidata vähendatud CO2 jalajäljega tsement, mida siin Eestis kasutame. CO2 vähenemine on saavutatud klinkri osakaalu vähendamise ning Eestist pärit jääkmaterjali – põlevkivituha – lisamisega.“
Betoonipäeva kohtumised
Kui konkursist ja betoonipäevast üldiselt rääkida, siis on betoonipäev Indrek Rahu hinnangul oma rolli hästi täitmas: „Hea, et aastas on üks päev, kus betoon kui materjal on rohkem pildil, tihti avarama vaatega ettekanded annavad palju mõtteainest, näiteks mõne huvitava arhitekti vaated. Ja väga hea on, et saab kohtuda teiste asjaosalistega ja arutada erialaseid teemasid.“
Savekate: betoon on iselaadne elav ja voolav materjal
Kas teate, kes valas Tallinna Vanasadama kruiisiterminali hiiglasliku betoonist põranda, tegi Tartus ülikooli uue õppehoone Delta monoliitvalu tööd, valas Tartus teaduskeskuse AHHAA kompleksi põrandad, Tehvandi suusastaadioni tribüünid ja Tallinnas T1 keskuses juba kaugelt tulijale silma paistvad parkimismaja sisse- ja väljasõidu keerdrambid?
See on 30-aastase tööpraktikaga Savekate, kelle „kaubamärgiks” on eriti kvaliteetsed betoonitööd, sealhulgas ka betoonpõrandad (mis moodustavad juba aastaid firma tööde mahust 10–17 protsenti).
Savekate paistab silma paigalvalu betoonitööde ning samuti betoonelementide montaaži osas.
Madis Vanatoa, Savekate OÜ ehitusjuht, räägib: „Kui aasta betoonehitiste võistlusest rääkida, peab tagasihoidlikult mainima, et neid auhinnakuubikuid on riiulis mõned ikka olemas.
Jah, viimane on Tallinna kruiisiterminali põranda eest. Aga meie osalusega ehitisi/rajatisi on päris palju. Saab öelda ka, et Savekate oli üks esimesi, kes tõi Eestisse omal ajal kiudbetoonpõrandate tegemise.”
Paljud ettevõtted on neilt metoodikaid õppinud, eriti pinnahoolduse osas, EPO-põrandate osas. „Ja esimesena hakkasime põrandate puhul uuemat tehnikat kasutama – laserjuhitava seadme Laser Screed ja pinnakõvendi puisturseadme kasutamine annab kvaliteedi ja ka suure jõudluse,” ütleb ta.
Betooni muutuvad retseptid lisavad tema sõnutsi tööle määramatust, alati ei saa tulemuse kvaliteeti, ka näiteks lõppviimistletud betooni väljanägemist lõpuni ennustada: „Aga tihti on defekt hoopiski efekt, betooni eripära näitaja. Betoon ongi iselaadne elav ja voolav materjal, ta ei ole ühtlane pasta, valge ühtlane kips. Betoonil on elu ja ilu, see on elus – nii valus kui ilus.“
Ta toob esile, et põrand on nagu märkamatu osa ruumist, aga näiteks kruiisiterminalis, kus ta selle rajamisel osales, on sel ka arhitektuuriliselt oluline roll täita. „Enamasti keegi põrandaid eriti ei vaata, aga mina olen selline rohkem jalaga nühkija, huviline.
Et kuidas ja kui hästi on tehtud. Kui armastad oma eriala, ma arvan, et kõik ehitajad käivad, vaatavad sellise ebanormaalse pilguga ringi, meie perepuhkused mööduvad kvaliteedikontrolli tehes,“ muigab ta ja kiidab lõpetuseks ka seda, et aasta betoonehitise konkursil märgatakse hoonet kogu ulatuses, põrandast katuseterrassini.
