Et paremini arvestada hoonete ehitamisel tekitatud CO2 heidet ning määrata ehitistesse talletatud süsinikku, luuakse Eestis kasutusel olevate ehitusmaterjalide süsinikujalajälje andmebaas ja töötatakse välja metoodika selle määramiseks.
Euroopa Liidu kõiki riike hõlmava otsuse kohaselt tuleb alates 2027. aastast hakata hindama hoonete süsinikujalajälge. Eesmärk puudutab üle 1000 m2 suuruse pinnaga ühiskondlikke hooneid ja kortermaju, kusjuures Eesti soovib seda kehtestada juba 2025. aastal.
Kahe aasta eest tellis majandus- ka kommunikatsiooniministeerium (MKM) Tallinna Tehnikaülikoolilt (TalTech) uurimuse, et panna paika Eesti esimene süsinikujalajälje hindamise meetod. Esmalt võeti aluseks Soome andmebaas ning korrutati saadud väärtused nn tundmatuse koefitsiendiga (1,2).
Nii loodi TalTechi töögrupp, mida asus juhtima tehnikaülikooli inseneriteaduskonna ehituse ja arhitektuuri instituudi professor Kimmo Lylykangas. Töögruppi kuuluvad veel TalTechi sama instituudi peaekspert Kadri-Ann Kertsmik, Sirje Vares, kes varasematel aastatel oli tegev analoogse andmebaasi koostamisega Soomes jt. Metoodika ja andmebaasi koostamiseks taotleti ka ehitussektori e-hüppe meetme raames toetusraha.
Ehitusmaterjalide süsiniku jalajälje andmetega peavad edaspidi arvestama nii materjalitootjad, hoonete projekteerijad kui ka ehitusfirmad. Võib-olla vähem puudutab see eramajade omanikke ja ehitajaid, nii nagu ei ole ka energiatõhusus eramute puhul vähemalt esialgu veel prioriteetide seas. Andmebaas luuakse nii Eestis toodetavate kui kasutatavate ehitusmaterjalide kohta.
Aluseks võeti Soome kogemus ja liiguti edasi
Kadri-Ann Kertsmik, kes lisaks töötab ka Riigi Kinnisvara AS-is hoonete keskkonnasäästlikkuse arendamise projektijuhina, märgib, et vaatluse all olev hoonete süsinikujalajälg koosneb kahest osast – kasutatud materjalidest ja energiatarbest. Kui energiakasutuse väljaarvutamiseks ja sellest tuleneva hoone energiamärgise määramiseks on metoodika olemas, siis siiani puudus meil täpsem ülevaade sellest, milline on ehitusmaterjalide süsinikujalajälg. Idee on selles, et jalajälje hindamisel võetakse arvesse kõike, alates tooraine kaevandamisest ja töötlemisest kuni materjali enda tootmisprotsessi üksikasjadeni.
„Me ei saa lähtuda ainult Soome andmebaasist, sest seal toodetakse ehitusmaterjale ikkagi hoopis teistmoodi kui meil Eestis. Kasvõi energia päritolu ja kasutamine on juba erinev,” kirjeldab Kertsmik vajadust Eesti enda andmebaasi järele. „Kuna peame hakkama arvutama hoonete keskkonna jalajälge, siis peame ka teadma, milline on seal kasutatud materjalide süsiniku jalajälg. Seda teades, ja teades ka hoone energiakasutuse mahtu, saame välja rehkendada terve hoone jalajälje.”
Andmebaasi koostamist alustati statistilistest impordiandmetest, töösse kaasati ehitusvaldkonna erialaliidud ja lõpuks ka eraldi ettevõtted, et loodav andmestik oleks just Eesti-spetsiifiline. Analüüsiti, mil moel erinevad tootjad keskmiselt Eestis materjali toodavad, kusjuures palju tuli selle käigus ka ettevõtetega vahetult suhelda, otsekontaktidelt küsida, kuidas kellelgi tootmine käib.
Esialgu andmebaasis sada materjali
Kadri-Ann Kertsmiku sõnul kätkeb Soome andmebaas endas juba mitusada materjali, meil on praeguseks kokku saadud iseloomustus sajakonna kohta. Materjalid on vastavalt spetsiifikale ja kasutusotstarbele liigitatud – näiteks betoontooted, ehituspuit, soojustusmaterjal, teras ning siis veel eraldi kas liimpuit, sõrmjätkatud puit, betooni puhul on liigitus tugevusklasside järgi, samuti betoontoodete põhiselt jne. Nimekiri pole küll lõplik, aga Kertsmik usub, et selle pinnalt saab teha juba päris häid arvutusi hoonete süsiniku jalajälje hindamiseks.
Materjali süsinikujalajälge väljendab iga materjali kohta väljaarvutatud number, mida esitatakse kg CO2 ekvivalenti ühe kilogrammi toote kohta. Kuna materjalide kohta antakse ka tihedus, saab seda väärtust teisendada kas pindala või ruumala peale, mis on ehitajal enamasti teada ning sedasi on ka tulemus ehk laiemalt paremini mõistetav. Nii tekkib lõppkasutajale üks number – näiteks 0,42, mis näitab, et selle toote süsiniku jalajälje väärtus on 0,42 kg CO2 ekv kilogrammi kohta.
Aga see pole veel kõik. Määramise metoodika võtab arvesse nii materjali tootmise käigus tekkinud süsinikuheidet kui ka materjali endasse seotud süsinikku. See teine number on andmebaasis samuti välja toodud n-ö lisandväärtusena, aga kuna just märtsi alguses võttis Euroopa parlament vastu määruse, mille kohaselt edaspidi tulebki ehitusmaterjalide jalajälje määramisel võtta arvesse mõlemaid väärtusi – nii tekkinud heidet kui seotud süsiniku hulka.
Andmebaasi koostamise metoodika paigas
„Andmebaasi puhul, mida me praegu teeme, räägime riiklikust konservatiivsest väärtusest. See tähendab, et koondame kokku tootjate keskmise ja lisame sellele veel nn tundmatuse teguri 20%. Seda sellepärast, et iga üksik tootja teeb alati oma materjalid madalama väärtusega, kui on meie andmebaasis olev number,” iseloomustab Kadri-Ann Kertsmik andmebaasi koostamise metoodikat. „Kui edaspidi tuleb materjalide süsiniku jalajäljega hakata ehitusloa taotlemisel arvestama, siis seal kajastuv number peab jääma alati suuremaks sellest, mis saadakse konkreetse objekti puhul juba täpsemalt, näiteks tööprojekti põhjal arvestust tehes.”
Soodustab materjalide taaskasutust
Hiljemalt aastal 2028 peab iga EL-i ehitusmaterjalitootja teadma oma toodagu globaalse soojenemise potentsiaali (GWP – Global Warming Potential). GWP näitab, mitu korda on soojuse tagasipeegeldumise võime poolest muu kasvuhoonegaasi (KHG) üks molekul efektiivsem süsinikdioksiidi (CO2) molekulist. Nii sätestab selle välisõhu kaitse seadus, aga sisuliselt see ongi süsiniku jalajälje väärtus.
Kertsmik möönab, et andmebaasi koostamise käigus tuli välja, et ega ettevõtetes sellist arvepidamist praegu tõepoolest veel ei peeta ja oma toodete GWP väärtust ei teata. Sellepärast tuli koostajatel see küsimuste esitamise kaudu teada saada.
Peame leppima tõsiasjaga, et igasugune ehitamine jätab keskkonda oma jälje. Kui aga nüüdsest tootjad teavad oma toodete süsinikujalajälge, saavad nad edaspidi keskenduda keskkonnasõbralikemate toodete valmistamisele. Teisalt saavad ka tellijad materjale valida teadlikumalt, lähtudes nende jalajäljest. „Kindlasti ei saa selle põhjal öelda, et üks materjal on halb ja teine hea. Siinkohal tuleb arvestada, kus ja millistes tingimustes mingit materjali kasutatakse. Valikul lähtuda sellest, et materjali eluiga oleks võimalikult pikk ning hoone saaks ehitatud kvaliteetselt,” räägib Kertsmik. „Andmebaasile toetudes saame välja arvutada näiteks ühte konkreetsesse hoonesse seotud süsiniku, aga lisaks teame ka hoones kasutatud materjalide potentsiaali neid hiljem veel mõnes teises hoones kasutada. Nii saame vaadelda ühte hoonet kui n-ö materjalipanka, kuhu on kätketud puidust, betoonist ja terasest tooted, mida saab pärast selle hoone elukaare lõppu kasutada teises hoones.”
Kertsmik on seda meelt, et niimoodi on põhimõtteliselt võimalik anda mõnele materjalile senise elukaare asemel eluring ehk siis korduv taaskasutus. See kõik on kooskõlas ka rohepöördes olulisele kohale asetatud ringmajanduse vaimuga. Uute hoonete puhul meil veel kogemust pole, aga näiteks vanade palkmajade puhul toimib selline ringmajandus loomuldasa juba ammustest aegadest, kui ühe hoone vanu puitosi kasutatakse teise hoone renoveerimisel. Kirjeldatud näide toimib praegu muidugi üsna väikestes mastaapides, ent ehitusmaterjalide süsinikujalajälge kajastav andmebaas peaks andma sellisele ehitustoodete ringmajandusele senisest märksa suurema hoo.
TalTechis ollakse ehitusmaterjalide uudse andmebaasi koostamisega lõpusirgel. See peaks valmima aprillikuu alguses ja hiljemalt juulikuus tehakse see avalikkusele kättesaadavaks. Selle n-ö ametlikuks kehtestamiseks peaks tulema vastav valitsuse määrus ja vajalikke tegevusi määratleb ka praegu ettevalmistamisel olev kliimaseadus.
