Sõbralik ja lapsekeskne Püha Johannese Kool

Tallinnas Kivimäel asuva Püha Johannese Kooli uue kauni maja valmimise lugu on omamoodi ime: koolihoone valmis erakapitalil, heal tahtel, kogukonna ja lapsevanemate toel.

Kaarjate akendega koolimajja siseneja saab garderoobist sussid jalga ja ringkäik koos arhitektuurikonkursi võitnud SKAD Arhitektid OÜ arhitektide Maarja Elm-Sadama ja Sten Aderiga võib alata.

„Me elame mõlemad lähedal ja kooli ümbritsev männik on meie kodumets, mida oleme aastaid tundnud ja tunnetanud, ehk seepärast oli ka siia lahenduse otsimine meile nii hingelähedane töö,“ räägib Maarja. „Võistlustöö tegime valmis kõige pingelisemal koroonaajal, ent isegi, kui soovisime vältida kõiki füüsilisi kontakte, tundsime, et sellel konkursil tahaksime osaleda.“

Koolihoone valmimise osas oli kahtlejaid esiotsa palju – kas pangalaenu saab, kas omafinantseering tuleb kokku, kas know-how on piisav, kas idee ehitada erakapitalil koolihoone on üldse reaalne? Head mõtted aga saavad lõpuks teoks, kui kaasata head abilised ja neid abilisi kooli lapsevanemate hulgas õnneks leidus.

„Projekteerimine vältas pea aasta, teist sama palju ehitus. Linn suhtus kooli ehitamise ideesse toetavalt ja mõtles meiega kaasa,“ meenutab Sten Ader. „Kivimäe rongijaamast koolini renoveeriti ilus laia kõnniteega Kivimäe tänav, jalgrattahoidjaid pidime lastele juba oktoobris juurde panema.“

Kuigi ehitushinnad sööstsid üles, jõuti siiski ehituslepinguni: „See on minu arvates juba väike ime,“ tunnistab Sten.

Võidujooks ajaga

Ehitamine langes keerulisse aega: hakkama tuli saada koroonaaja tarneraskuste, energiakriisi ning ehituse lõpupoole ka tööjõukriisiga. Valikut siiski polnud: 1. septembril algab kooliaasta ja sellel päeval pidi õppetöö algama ka uues koolis, sest vana maja oli juba kevadel käest antud.

Võidujooks ajaga siiski võideti. „Suured tänusõnad meie poolt ka ehitajale, kelleks on Merko Ehitus Eesti, sealne projektijuht Meelis Mõisja ning Rene Roone ja Andres Peterson. Nad olid kogu aeg hingega töö juures ja otsisid parimaid lahendusi ka koroonakriisi materjalinappuse olukorras,“ kiidab Sten Ader. „Sõda pani nii mõnedki tarned pausile, nii et lõpuks sisustati ja lakiti põrandaid pea samaaegselt, ent hakkama saime. On hea töötada partneritega, kelle peale saab kindel olla.“

Püha Johannese Kool. Foto: Tiit Veermäe — Foto: Tiit Veermäe

Suur roll oli tellijal – siin koolis ei olnud ametikohad anonüümsed, iga ameti taga oli teada konkreetne inimene, seega oli suhtlus algusest peale isiklik ja sai arvestada koolipere soove.

Palju pingutas ka peakonstruktor Triin Sigus, kel tuli parimate lahenduste otsimisel palju inseneritarkust mängu panna, olgu tegu voolava vormiga katuselahenduse või sillete arvutamisega.

Erinevad materjalid

Esimese asjana tuli otsustada, kas valida, kas eelistada puit- või kivihoonet. „Esimestes plaanides oli idee ehitada ristkihtpuidust, ent arvutuste tulemusena otsustati kandekonstruktsioonis siiski betoonplokkide ja -monoliidi kasuks,“ meenutab Maarja. „Hoone vorm ei ole siiski tavapärane ratsionaalselt ja paralleelselt kulgevate joonte mudel. Nagu siinne kooliperegi, pidi lahendus olema loominguline ja isiklik.“

Arhitektid kombineerisid erinevaid materjale, nii puitu, betooni kui ka terast – olgu näiteks või terasfermidega toestatud varikatus. „Kooli aatriumi konstruktsioonid on liimpuittaladest ja -postidest. Liimpuidust talade ristlõiked ja silded on avatuks jäetud,“ kirjeldab Sten.

Samuti on kiriku katuslagi ja kuppel puitkonstruktsioonidel: katuslagi CLT-st ning kuppel painutatud liimpuittaladele konstrueeritud. „Puiduosade konstruktorile, insener Laur Lõvile see kirikukupli mõte väga meeldis,“ lisab Maarja. „21. sajandil sellist tööd just igapäevaselt teha ei saa.“

Püha Johannese Kool aga kasvab: meie jutuajamise ajal tõstab kraana seinaelemendi üle männilatvade. „Praegu ehitame gümnaasiumiosa, mis avatakse 2023. aasta 1. septembril. Gümnaasium jääb põhikooliosaga ühendatuks galeriiga. Loodetavasti saame saabuval sügisel öelda, et Püha Johannese Kooli keskkond on lõplikult valmis,“ räägib ta.

Ringkäik algab: aatrium

Kooli süda on aatrium, kuhu koolipere hommikuti koguneb, aatrium on ühtlasi ka kooli saal. Avara aatriumiga on omakorda ühendatud kooli võimla (võimlat saab muuta ka nn blackbox-saaliks) ja kirik: ida-läänesuunaline, nagu tava ette näeb. „Täna on seinad veel valged, aga mitte kauaks: neid hakkavad ehtima freskod, just nagu Arvo Pärdi keskuse kabeliski,“ lisab Sten. „Seinad kui lõuend.“

Kombineerimisnipid

Läbi aatriumi on kaugelt kuulda pallipõrgatusi. „Siin on taaskasutuse plussid ja miinused – Radissoni hotellist maha kantud akustilised seinapaneelid leidsid siin koolis uue kasutuskoha, päris helikindlad need aga ei ole, nii et võimla- ja pallisaalitundides toimuvat kuuleb poole kõrvaga ka aatriumis. Uus materjal oleks ehk paremad detsibellid välja andnud,“ ütleb Maarja. Üldiselt on detsibellidega koolis siiski hästi: pea igas klassis on pianiino, seega projekteeriti pea kõik klassid muusikaklassi standardeid silmas pidades.

Aatriumisse avanevaid ruume saab muuta üheks suureks ruumiks või neid eraldada – nii pallisaali, tribüünidega võimlat kui ka kirikut – just nii, nagu parasjagu vaja on. Samas tasapinnas on ka raamatukogu- ja puhkeala, mis on sisustatud istumiskohtade, pinksi- ja malelaudadega. Nutivabas koolis veedavad lapsed vahetunde oma fantaasiat tööle pannes, olgu siis koolis sees või õuevahetunnis, kus samal ajal meie jutuajamisega viiendike uhke lumesõda käib. „Seal tegevust jätkub: lagedamale metsaplatsile ehitati laste rõõmuks väike jalgpalliväljak ja tänavakorvpalliplats, jooksurada ja kaugushüppekast ning turnimisrõõmu pakub puude vahel slackline,“ tutvustavad arhitektid.

Väljakutsed

Püha Johannese Kooli paigutamiseks Nõmme mändide vahele tuli arhitektidel omajagu vaeva näha: piirkonna detailplaneering lubas ehitada kõrge, ent vaid 1-korruselise spordi funktsiooniga hoone, seega tuli ruumiprogrammi täitmiseks liikuda allapoole.

„Kuna detailplaneering siiski lubas kõrgust, saime projekteerida õige kõrgusega kiriku. Kiriku altari kohal ongi koolihoone kõige kõrgem ja katusemaastik langeb klasside suunas, mis nii kõrget ruumi ei vajanud,” kirjeldab Sten. „Meile oli väljakutse, kuidas kavandada koolile maa-alune korrus, kus oleks päevavalgus. Seda kõike tuli teha maapinna kujundamise ja valguskaevudega.”

Alumises tasapinnas asuvad eriklassid, ruumid muusika, spordi ja tantsuga tegelemiseks, helistuudio-bändiruum, keraamika- ja puutööstuudio (eraldi tänusõnad arhitektidele palub edastada kunstiõpetaja, sest see kool olevat esimene koht, kus keraamikaahju ventilatsioon on piisav, st ei mingit haisu põletamise ajal), samuti söökla. Söökla ei ole seejuures suur saal, vaid osaliselt akustiliste vaheseintega eraldatud ruum, kus klassid saavad omakeskis kohapeal valmistatud lõunasööki nautida – ja soojemate ilmadega ka õueterrassil teed juua.

Üksikutesse aknata kabinettidesse toovad valgust katuseaknad ning klaasseinad, millele küll privaatsuse lisamiseks paigaldatud heledad graafilise disainiga kleebised. „Valguse saamiseks pidime hoolega nuputama, see tegigi meie ülesande keeruliseks, ent oleme tulemusega rahul,“ ütleb Maarja. „Hoone maastikku paigutamine tuli hoolega läbi mõelda, et tasapindadega mängides maksimaalne tulemus saavutada.“

Tuleb siiski kiita, et valgust on koolis küll – ja heldelt – isegi eestimaises talves. Suured kaaraknad, kust avaneb vaade männimetsale, on just selline miljonivaade, kus tegutsemine hinge kosutab.

Alumist korrust ja tavaklassidega ülemisi korruseid ühendab ka lift – see on mõeldud eeskätt koolis õppivatele ratastoolilastele, aga lisaks on prii sõidu ära teeninud kooli sünnipäevalapsed (muul ajal kasutavad õpilased treppe).

Uus ja vana

Uhkeid uusi disainitud laudu või kappe Püha Johannese koolimajast ei leia – selleks ei jätkunud esiotsa rahalisi vahendeid. „95% esialgu plaanitud eritellimusmööblist on tänase seisuga tellimata,“ tunnistab Sten. „Ka hinnad hüppasid koroonaaja alguses hooga üles.“

Aga võib-olla ongi parem: ümmargune eestiaegne laud vanaema kodust, klapiga koolilauad, mis vanast üürikoolimajast kaasa rändasid, annetusena saadud klaverid, seinu kaunistav kunst, kõik see kokku tekitab uues hoones tunde, otsekui oleks majja juba ammuilma sisse elatud. „Kui seinale on vaja kella, siis pannakse see, mis on. Pärast vaatame, kas saame ja kas on vaja ümber vahetada,“ ütleb Maarja. Seega ei dikteeri sisearhitektuur, milline keskkond on soovitav, maja kasutajad ise otsustavad, kuidas on mugav. Kool ei ole muuseum.

Esimese klassi koolijütside klassi piiludes köidab pilku seinasuurune maal: „Kunstnik on meie kooli lapsevanem – ta tulebki ülehomme selle pildi sünniloost rääkima,“ tutvustab klassijuhataja.

Kui lapsele pingil istumine väsitavaks muutub, võib klassiruumi vaibale pikali visata – lapsed veedavad koolis terve päeva, enamus neist osalevad ka huviringides, nii peab kool olema mugav ja kodune.

Püha Johannese Kool on roheline kool sõna otseses mõttes: oma toataimede eest hoolitsemisega on õpetajatel tööd klassides, ent ka õpilased pistavad näpud mulda: koridorikapil kasvavad teiste seas basiilik, tomat, meliss, millele lisatud silt lapse nimega. Mõni taim on nõutult heleroheliseks tõmbunud (äkki ülekastmine?), teine õilmitseb uhkelt. Ka kooli koduloom on seal taimede juures oma pesas. Nimelt elab suures klaaspurgis uhke hiidprussakas (kes küll end oma varjematerjali vahelt piltnikule ei näita).

Ent kas ka lastel endil oli mõni soov sisustuse osas? „Üks soovidest oli, et igaühel oleks oma lukustatav kapp. Need on nüüd olemas, kuigi tegelikult nad neid nii usinalt ei kasutagi, sest kooliasjade hoidmiseks on klassides riiulid,“ tunnistavad arhitektid.

Hea teada

Püha Johannese Kool on kompleks tavapärastest kooliruumidest – õppeklassid, spordisaalid, raamatukogu, kohvik ja söökla –, aga ka kodukirikust, lasteaiast ja huvikoolist, mis on paigutatud liigendatud hoones looduslikku metsamiljöösse.
Ajatust taotlev arhitektuur lähtub kooli kristlikust identiteedist ja asukohast Nõmme männimetsas.
Pealtnäha kompaktne hoone on võrdlemisi keerulise geomeetriaga ning konstruktiivne osa on lahendatud igati mitmekülgselt – betoonmüürikivist, raudbetoonist, terasest ja liimpuidust kandekonstruktsioonidega.
Materjalid:
Kirik: CLT katuslagi, liimpuitkaartest ja painutatud vineerist kuppel.
Tsentraalne aatrium: liimpuidust postidel kandev klaasfassaad, liimpuidust taladel kandev katuslagi.
Õpperuumide tiivad: betoonplokkidest seinad ja raudbetoon-õõnespaneelidest vahe- ja katuslaed.
Raudbetoonkonstruktsioonidest eripärasemad lahendused on kaared. Kumerate sillustega on lahendatud avatäidete moodustamine. Kumerat joont järgib ka saleda konstruktsiooniga raudbetoonist torn hoone peasissepääsu juures, kuhu on kinnitatud kooli kirikukell.