Kui vähegi võimalik, tuleks hooneid, sealhulgas kivihooneid, renoveerida tervikuna – soojustuse lisamine, õhu- ja tuulepidavuse tagamine, kvaliteetsed ja tõhusad avatäited ning nõuetele ja vajadustele vastav kütte- ja ventilatsioonisüsteem, ütleb Eestimaaehitus MTÜ juhatuse liige Mikk Luht.
„Parima tulemuse saavutamiseks tuleks eos teha koostööd arhitekti ja inseneriga. Arhitekti ülesanne on vaadata olemasoleva hoone arhitektuuri: kas see üldse võimaldab väljastpoolt soojustamist,“ ütleb Mikk Luht. Sõltuvalt hoone välisilmest, katusest jne, võib soojustuskihi välja lisamisel jääda näiteks räästad liiga lühikeseks või siis hoone kaotada liigselt oma esialgsest ilmest. Inseneri ülesanne on arhitekti nägemusega paralleelselt teha soojustuskihi paksuse määramiseks vajalikud arvutused: „Pidades silmas konkreetseid soojustusmaterjale, arvutatakse välja, milline peab olema soojustuskihi paksus, et saada kätte vajalikud efektiivsuse numbrid.”
Hoonet väljastpoolt soojustades tuleks ka avatäited tõsta soojustuskihti. „Esiteks, et säilitada hoone algupärast arhitektuuri, aga ka energiatõhususe seisukohast, on akende soojustuskihti tõstmine parim lahendus,” soovitab Luht.
Suurima võidu annab hoone kompleksne soojustamine, ent alati pole seda teha võimalik, nt kui hoone kompleksseks renoveerimiseks ei jätku rahalist ressurssi. Sel juhul tuleks spetsialistil hinnata, millise konstruktsiooni osa soojustamine annab parima tulemuse. Ühekorruselise hoone puhul võib selleks olla katus või pööning ning reeglina on neid ka lihtsam soojustada, mitmekorruselise hoone puhul tõenäoliselt pigem välisseinad.
Plaatvill ja soojustussegud
Juhul, kui hoone välissein on ühtlane ja sile, on soojustamiseks võimalik kasutada erinevaid plaatsoojustusvillasid. „Rääkides looduslikest või keskkonnasõbralikest soojustusmaterjalidest, sobib kasutada puitkiudplaate, kanepikiust plaate, rooplaate, tselluvilla plaadi kujul või siis ka märgpaigaldusena karkassi vahele,” loetleb ta võimalusi. Kui seinapind ei ole sile, nagu sageli vanemate kivihoonete puhul, on reljeefsel seinapinnal plaatvilla kasutamine keeruline, eriti jäigemate soojustusplaatide puhul: „Sel juhul on lihtsam tselluvilla märgpaigaldus või erinevad soojustussegud, milles sideaineks on kas lubi või savi ja millesse on segatud konkreetsetele tingimustele sobivat mineraalset soojustustäiteainet ehk paisutatud klaasi- või savigraanuleid või orgaanilist, nagu näiteks kanepiluud, hakkepuitu ja höövlilaastu jne.” Nimetatud materjale valib keskmisest keskkonnateadlikum tellija.
Välisseinad tuleks peale soojustamist teha ka tuulekindlaks, kasutades näiteks tuuletõkkekangast ja/või tuuletõkkeplaati. „Plaadid võiksid olla tapitavad või siis kui need pole tapitavad, tuleks teipida vähemalt ühenduskohad. Avatäidete õhupidavuse tagamiseks tuleks teipida ka uksed-aknad, mis on tavalisteks lekkekohtadeks,” selgitab Luht.
Vanast klaastaarast plaadid
Sokli ja vundamendi soojustamisel täna veel head valikut orgaaniliste soojustusmaterjalide osas ei ole. „Ainsaks alternatiiviks erinevatele sünteetilistele vahtplaatidele on täna paisutatud klaasist plaadid, killustik ja graanulid. Ka neil on materjalina oma ökoloogiline jalajälg olemas, aga naftapõhise vahuga võrreldes on eeliseks, et toorainena on kasutatud ringlusest korjatud vana klaastaarat, mis on purustatud ja ränikarbiidiga segatud ning mis läbi ahju lastes muudetakse poorseks soojustusmaterjaliks,” tutvustab Luht. Sellest aastast toodetakse paisutatud klaasist kergkillustikku ka Eestis, ümaraid graanuleid ja soojustusplaate peab veel importima.
Majades, mida on juba osaliselt näiteks seestpoolt soojustatud, tuleks tutvuda, mis materjale ja kus on kasutatud ning võtta seda arvutuste tegemisel ka arvesse. Juhul, kui hoone arhitektuurset välisilmet muuta ei saa, näiteks kui on miljööväärtuslik ala või kaitsealune hoone, sõltub lahenduskäik tingimuste rangusest, aga üheks alternatiiviks on väljastpoolt ja kohati ka seestpoolt soojustamisel soojustus- ja termokrohvid. „Näiteks termokrohv Thermosilit-liivaga on lubjapõhine krohv. Selles on kasutatud puhitud vulkaanilist liiva ja sellega saab väga kitsastes tingimustes natukenegi soojustusomadusi hoones parandada,” kirjeldab Luht, et krohvist on kasu näiteks juhul, kui soojustamiseks on vähem kui viis sentimeetrit. Kui ruumi on rohkem, õnnestub aga enamasti ehitada karkass. Selle vahele saab panna villaplaate või muud soojustusmaterjali.
Inseneri ja arhitekti koostöö
Katuste – kaldkatuste, pööningute ja katuslagede – soojustamisel tuleb samuti lähtuda konkreetse hoone projektist. Selles on võetud arvesse ka see, kas katusekonstruktsiooni soovitakse lisaks muuta või piisab vaid soojustuskihi lisamisest. „Selle saavad otsustada taas insener ja arhitekt koostöös, võttes arvesse nii arhitektuurset väljanägemist kui inseneri arvutusi. Materjale on võimalik kasutada erinevaid, ent puistevilladel on soojustusplaatide ees tihti eelis, eriti kui on soojustamist vajavaid keerukaid sõlmi ja nurgataguseid, kuhu sobiva kujuga tihkelt istuvaid villatükke on keerukas lõigata ja paigaldada,” ütleb ta.
Kivihoone seestpoolt soojustamine on Luhti sõnul aastakümneid olnud tabuteemaks. Kui hoonet väljastpoolt soojustada ei saa, on projektipõhiselt ja korralikku eeltööd tehes – arvutuste ja simulatsioonide abil – võimalik ka kivihooneid teatud määral seestpoolt soojustada. Kasutada tuleks kapillaaraktiivsed materjale. „Et need oleksid võimelised väga kiiresti niiskuse välja kuivatama, juhul kui tekib väiksemgi risk, et niiskus võib kondenseeruda,” ütleb Luht. Tema keskuse hoones on neid lahendusi kasutatud ja sellega seoses tehtud ka mitmeid teadustöid.
Looduslik soojustus üha populaarsem
Looduslikud ja keskkonnasõbralikud materjalid leiavad aina rohkem teed ka ehituspoodidesse. Harjumuse jõud on küll suur ja nii eelistatakse materjale, mida on pikka aega pakutud. Naturaalsete soojustusmaterjalide kasutamisel võib seega takistuseks saada nii eelarvamus nende kasutamise keerukusest kui ka rahaline pool.
„Kui me vaatame kõrvuti tehislikku sünteetilist materjali ja seal kõrval olevat looduslikku materjali, siis letihind ei ava tegelikult kogu tõde. Kui võtta laiem vaade, siis milline on primaarenergia sisaldus ja mõju keskkonnale kogu materjali elukaares – kui palju kulutatakse energiat selle tootmiseks, transpordiks, kasutamiseks, hooldamiseks ja asendamiseks? Kas kasutamisel eraldub keskkonda või sisekliimat kahjustavaid ühendeid? Mis saab siis, kui materjali eluiga on läbi? Kas seda saab taaskasutada, millised kulud või keskkonnakahjud kaasnevad selle utiliseerimisega jne? Ehk siis piltlikult öeldes, millise hinnasildi paneme külge inimese või planeedi tervisele,” küsib Mikk Luht.
Luhti kogemusel mõjub valikutele pärssivalt ka meie olukord ehitusseadustiku ja erinevate standardite ning regulatsioonidega. Kui viimaste aastakümnete jooksul on räägitud väga palju energiatõhususest ja võetud sellega seoses kasutusele palju standardeid, siis materjalid on veel vaeslapse rollis. Tasapisi hakkab see muutuma.
„Täna on riik kehtestanud küll väga konkreetsed näitajad energiatõhususe osas. Milliste materjalidega aga seda saavutada ja milline võiks selles olla materjalide primaarenergiasisaldus, seda seadus praegu ei reguleeri. Küll aga liigub kogu maailm selles suunas, et elukaare analüüs ja hinnang materjalidele on vabatahtliku standardi ja tööriistana välja töötatud ja keskkonnatoote deklaratsioone on võimalik kõigil oma toodetele hankida,” jätkab Luht. Keskkonnatoote deklaratsioonid võimaldavad ühe ja sama klassi tootegrupi tooteid omavahel võrrelda, hinnates, millisel materjalil on ökoloogiline jalajälg suurem ja millisel väiksem. „Tulevikus liigume tõenäoliselt selles suunas, et energiatõhususe hindamisele, mis käib täna käsikäes energiamärgisega, tuleb juurde ka materjalide pool. Seega hoone ehitusel hinnatakse lisaks energiatõhususele ka ehitus- ja viimistlusmaterjalide jalajälge.”
Ka projekteerimisest rääkides oleme Luhti hinnangul paraku veel veidi tagurlikus turuolukorras, kus lõpptarbija ehk tellija oma kõrgendatud ootustega justkui harib turgu. „Keskkonnasõbalikumaid lahendusi võiks kliendile tutvustada ka arhitekt. Meiegi soovime teha rohkem koostööd nii juba praktiseerivate arhitektide kui koolidega, kes Eestis arhitekte ja ehitajaid koolitavad.”
Artikkel ilmus “Remondi ja ehita sügis 2022” ajakirjas. Vaata ajakirja siin:
