Hooldustööd aias on üha enam nihkumas kevadesse, sügis-talviseks hooajaks jääb peamiselt vaatlustöö ja plaanide tegemine.
Kas riisuda? Kui palju riisuda? Need küsimused põhjustavad nii mõnigi kord kirglikke vaidlusi. „Kui viljapuudel või marjapõõsastel on näiteks kahjurid sees, võiks küll need lehed ära riisuda. Aga kõik sõltub sellest, kas meil on loodud tasakaalustatud elukeskkonna struktuur aias või mitte ja kuidas me neid tasakaalustame – on nii-öelda kasurid ja nii-öelda kahjurid,“ räägib Aiakujundus OÜ aiakujundaja Mati Jegorov. „Kui aias pole tasakaalu loodud, võiks teha n-ö klassikalisi tegevusi ehk riisuda lehti ja hoida muul moel aed korraliku ja puhtana.” Seega sõltub otsus, kas lehti riisuda või mitte, konkreetse aia olukorrast. Must-valget soovitust, kuidas on õige, ei ole võimalik anda.
„On tüüpiline, et ei mõelda looduskeskkonnale meie kõrval, vaid vaadatakse aeda põllumehe pilguga. Nüüd aga peaks mõtlema pigem selles võtmes, kuidas saaks aed ise enda eest töötada ja me ise ei peaks nii palju töötama: me loome tasakaalu, kui ei riisu suuremas aias ära võimalikult palju lehti. Lisaks on vaja rohkem selliseid taimi, mis loovad keskkonna erinevate putukate jaoks, kes ka kahjureid hävitavad – sel juhul on see toimiv lahendus, muidu mitte.“ Loodusega tasakaalu loomiseks jäetakse aeda niitmata alad, kus saavad talvituda kasulikud putukad, tekitatakse tolmeldamise alasid putukatele, mis on nende toiduringluse üheks osaks jne.
Kui aga aianurgas kasvab tamm, siis selle puu lehed kõdunevad aeglaselt ja need võiks pigem ära riisuda – tamme alla rajatud lillepeenras need lehed niipea ise ei lagune. Ei haige õunapuu ega tamme lehed pole hea materjal kompostiks, need tasub sügisel võimalusel ära põletada või kuumkompostida.
„Meil on aednikutena vaja teha palju kompromisse ja mõelda ka keskkonna säästmisele. Põletamine pole näiteks linnas kõige parem tegevus, üks võimalus on ka kuumkompost, mis hävitab teatud haigustekitajad.“
Kuumkompost tähendab seda, et komposteeritakse kiiremini – selleks pannakse ained sellises vahekorras, et temperatuur tõuseb üle kuuekümne kraadi, hävitades rohkem haigustekitajaid. Külmkompostimine on pikaajalisem ja see umbrohtu ning kompostis peituvaid haigusetekitajaid nii palju ei hävita.
Kõikehõlmavat valemit pole
Seda, kas lehti tasub peenramaale või puude alla kokku riisuda ja need sinna jätta, sõltub jällegi lehtedest ja aia looduslikust tasakaalust. „Sõltub, kas need on haigustekitajatele potentsiaalsed lehed, kuju varjuda ja kas aias on looduslik tasakaal. Kui looduslikku tasakaalu ei ole, võiks aed olla pigem võimalikult steriilne, siis on kahjureid vähem, sest pole neid, kes neid teiselt poolt ründaks.
Sügisel pole mõistlik ka viljapuid seenhaiguste vastu pritsida – ka see töö jäetakse kevadeks ning juhul, kui haigustekitajaid pole näha olnud, siis lihtsalt igaks juhuks kogu aeda mürgiga üle käia pole üldse hea mõte.
„Kui inimene tunneb kasulikke putukaid, siis võiks vaadata, kas neid on ja mõelda, mis neist saab, lepatriinudest ja kiilassilmadest näiteks. Pritsiga peale tormamine ei olegi alati nii hea. Kui on mingi suurem probleem, mis tõesti kordub aastast aastasse, siis tasub mõelda, milles on viga, kas on mullastik vale või mis probleem konkreetse taimega on.”
Efektsed püsikute varred talvel
Ka püsilillepeenras enam kõiki taimi korralikult sügisel maha lõikama ei kiirustata. „Kui vaadata tänapäevast püsilillepeenart, siis jäetakse talveks peenrasse alles paljud püsililled, mis struktuuri hoiavad, näiteks tugevad kõrrelised või tugeva varrega taimed.
„Sõltub inimesest: mõnele meeldib, et terve peenar on ilus ja justkui maniküüritud, aga kui on õisi ja varsi, mida vaadata, siis ei pea neid ära lõikama. Siin pole jällegi õiget ega valet käitumist, vaid sõltub lähteolukorrast. Meil on praegu niivõrd palju erinevaid peenrakujundamise variante, looduslähedasemaid ja n-ö traditsioonilisemaid, mõnda taime lõigatakse maha ja teist mitte,“ räägib ta. „Moodsa peenraga moodsas aias on sügisel vähem tööd, pigem on askeldamist kevadel, sest siis lõigatakse taimed tagasi. Sügisel saabki lihtsalt terrassil istuda ja nautida kolletavat aeda, mitte isegi õisi, vaid erinevat värvi, lehti ja kõrrelisi, ning nautida, kuidas need omamoodi mängivad.”
Taimede jagamise aeg
Sügis on sobiv aeg taimede jagamiseks. Erinevatel püsililledel on erinev eluiga ja mõnda neist peab aeg-ajalt jagama, et nad püsiks elujõulised, sest muidu võivad nad hakata kiratsema ja kaduda lõpuks üldse ära või siis surub konkurent kõrvalt nad alla.
Ideaalsel juhul eeldab see Jegorovi sõnul taas seda, et aiaomanik on juba suvel mõelnud ja pannud tähele, kui kuskilt on hakanud mõni puhmik hõredaks muutuma või siis kaks puhmikut liiga kokku kasvama. „Eelplaan võiks sügiseks juba tehtud olla, sest sügisel on aeg labidas või hark kätte võtta ja juba toimetama hakata.”
Taimede ümberistutamise võib aga jätta samuti kevadeks: „Kuigi tüüpiliselt tahab inimene enne istutamist punga näha, võib taimi tegelikult istutada ka puhkeolekus. Ainult siis, kui ei tea, kus taim täpselt on, on keerulisem,” kommenteerib ta.
Hästi planeeritud aed alati ilus
„Öeldakse, et talvel sa näed, kui hea kellegi aed on, sest kui suvel on kõik niigi värviline ja kirju, siis talvel näeb aias, kui hästi on struktuure ehitatud,” jätkab Jegorov.
Kui aed tundub talvel tühi ja üskluine, võiks mõelda, kuidas tekitada juurde ruumilisust. „Kui ei meeldi varem jutuks olnud sügisel lõikamata jäetud püsililled või kõrrelised, mis end talvel lume all kenasti püsti hoiavad, võib kasutada ka põõsaid või skulptuure vms.“ Lisaks saab pimedal ajal kasutada aias valgusteid, millega sobivaid kohti või puid välja valgustada.
„See on selline talvine vaatlemise töö, millega saab juba sügisel alustada, jälgida päikest ja varje,“ ütleb Jegorov. „Me ei mõtle tihti selle peale, kust päike aias paistab, kas sügispäike võiks näiteks läbi puude paista? Tasub hakata enda jaoks visualiseerima, kuidas võiks läbi mingi põõsa valgus kumada. Nii tasub mõelda enne, kui poodi minna, et oleks teada, kas eelistada tihedama või hõredama võraga puud, kas sobib pigem pihlakas või vaher. Tasub läbi mõelda, kas eesmärgiks on luua tuulevarju või hoopis tekitada päiksevarju.“
Kollektsioon või ühtlasem pilt?
Ka sibullilledega, mille sibulaid on sügisel õige aeg maha panna, võib juhtuda, et nähes poes kenade fotodega varustatud sibulapakendeid kiputakse neid läbimõtlemata kaasa haarama. Samas kolm või viis taime ühest tulbi-, krookuse- või nartsissisordist ei anna alati soovitud efekti peenras. „Inimesed teevad palju impulssoste, ka aianduses, ja seda mitte ainult sibulatega,” möönab Jegorov. „See on nagu toaga: kui tapeeti pannes ostad iga rea jaoks erineva rulli, siis see on natukene liiga kirju lõpuks. Sisekujunduses saavad inimesed sellest põhimõttest aru, aga aias seda sageli ei osata tähele panna.
„Selleks, et leida sibullilledele kasvamiseks parim koht, tuleks sellele tegelikult mõelda juba suvel: „Vaatad, kas mingis kohas mingid taimed võib-olla ei ole väga võimsad ja sinna saaks kevadeks mingeid sibullilli vahele panna: kui sibullilled lõpetavad, siis püsilill kasvab ja peidab need varred ära.“
On viimane aeg sibullillede sibulad mulda pista!
Oktoobri algus on sobiv aeg veel enamiku sibullillede sibulate istutamiseks, et need jõuaks enne talve tulekut juurduda. Nartsissid tuleks märksa varem mulda saada, sest nad vajavad juurdumiseks sooja mulda.
Tulbisibulate mahapanekuks on soovituslik temperatuur pluss kümme kraadi, siis jõuavad sibulad sügisel veel piisavalt eelareneda. Kuna tänapäevaste tulpide aretus on viidud selleni, et need peenras pikalt üles võtmata vastu ei pea, on Jegorovil üks nipp, mida võib proovida. „Soovitatakse kohe peale õitsemist õisikuid ära murda, siis ei hakka taim viljapead moodustama ja energiat kulutama. Spetsialistid ise katsetavad seda lühiealiste tulpidega. Ma ise pole proovinud ja ei oska öelda, kas need peavad siis üks-kaks aastat kauem vastu või mitte.”
Enne istutamist tuleks kaevata muld läbi ja noppida välja umbrohu juured-risoomid. Lisada mullale komposti. Istutusaugu põhja võib siputada sügisväetist, aga see tuleks katta mulla või liivaga, et väetisegraanulid ei puutuks sibulaga kokku. Haigused ohustavad sibulat vähem, kui ümbritsete selle liivaga. Kui lillesibulad korvidega istutada, on neid pärast lihtsam välja kaevata. Istutades pange kõigepealt korvi põhja mõni sentimeeter mulda ja alles siis laduge sibulad. Istutuskorvid aitavad mingil määral sibulaid kaitsta ka hiirte ja mügride eest, aga siis peab korvi peal olema ka kaitsev võrk.
Rusikareegel ütleb: sobiv istutussügavus on sibula kolmekordne kõrgus. See tähendab, et näiteks 5 cm kõrgune sibul tuleb panna 15 cm sügavusele. Kergel liivasel mullal pange sibulad veidi sügavamale, raskel mullal pisut kõrgemale.
Juurdumise ajal on oluline niiskus. Kuival sügisel kastke istutatud sibulaid.
Artikkel ilmus “Remondi ja ehita sügis 2022” ajakirjas. Vaata ajakirja siin:
