Sügis tuleb ehituses kriitiline – kui riik hinnatõusu osas õlga alla ei pane, võib oodata pankrotte.
Kevadest saati on ehitusettevõtted püüdnud poliitikutelt saada poolehoidu ettepanekule, et riik mingil moel kompenseeriks neile kriisidest tingitud sisendhindade tõusu, sest muidu ei suudeta enne sõda sõlmitud, aga nüüdseks 20–30% kallimaks muutunud ehituslepinguid täita.
Ehitajad soovivad paindlikke lepinguid
Kohe pärast seda, kui Venemaa alustas 24. veebruaril sõda Ukrainas, sai selgeks, et ehitusse saabuvad rasked ajad – paljud sealtkandist tarnitud materjalid lõppesid otsa, nende hind asus mühinal kerkima, mis omakorda ajas ehitusfirmade eelarve lõhki. Riigil, ehk siinkohal siis poliitikutest otsustajatel, oleks voli seadusandlikult reguleerida avaliku sektori tellijate lepinguid, korrigeerida nende hinda või kompenseerida tekkinud puudujääke.
22. märtsil 2022 saatis Eesti Ehitusettevõtjate Liit (EEEL) pöördumise valitsusele, milles kirjeldatakse ehitussektoris valitsevat keerulist olukorda – materjalide raskendatud kättesaadavust, nende hinnatõusu, tarneraskusi ja sellest tulenevat ehitamise üldist kallinemist. Lisaks viidatakse EEEL-i juhatuse esimehe Kaupo Kolsari allkirja kandvas kirjas asjaolule, et riigihangete kaudu enne sõja algust sõlmitud ehituslepingute tellija on äärmiselt paindumatu ja üldjuhul pole sellistesse lepingutesse võimalik hinnatõusu sisse rehkendada.
Isegi kui ollakse valmis ehituslepingute maksumust muutma, soovitakse seda teha väga täpselt kuludokumentide alusel. Seda võimalust aga peavad ehitusettevõtjad liialt bürokraatlikuks ja neile ülemäära koormavaks.
Kaupo Kolsar, kes kuulub ka Astlanda Ehituse juhatusse, kirjeldab kirjas, et sisendhindade kohati mitmekordne kasv ja nende prognoosimise võimatus, samuti tarneahelate katkemine või märkimisväärne pikenemine on toonud kaasa olukorra, kus ehitussektori ettevõtetel ei ole võimalik juba sõlmitud ehituslepinguid täita enne 24. veebruari 2022 kokku lepitud tingimustel.
Samas kinnitab Kolsar, et ehitusettevõtted on siiski valmis ka edaspidi riigile vajalike ehitiste hangetel osalema, aga selle vältimatuks eelduseks on avaliku sektori valmidus jagada riske mõistlikult tellija ja töövõtja vahel ning valmidus toetada sellega kaasnevate lisakulude kandmist riigieelarvest.
Samas kirjas pakub Kaupo Kolsar välja ka konkreetsed ettepanekud, mis aitaksid ehitusfirmadel keerulise aja üle elada ja võimalikke pankrotistumisi vältida. Esimene neist on riigihankelepingutes ehitushinna jooksev korrigeerimine statistikaameti ehitushinnaindeksi alusel, mis võtaks aluseks kolm põhilist kuluartiklite gruppi – tööjõud, materjal ja ehitusmasinad.
Kolsar paneb ette, et riigi ametkonnad looksid eelarvelised võimalused teatud osa ettenägematute riskide võtmiseks ja kavandaksid selle katteks lisaeelarvega vajalikul määral täiendavaid investeeringuid.
Teiseks soovib EEEL, et ettenägematute asjaolude valguses ei rakendataks ehitusettevõtjate suhtes leppetrahvi, hinna alandamist, lepingu ülesütlemist või sellest taganemist, kahju hüvitamise nõudeid jmt juhul, kui lepingu täitmise tähtaega ületatakse kuni kolme kuu võrra.
Ehitussektor vajab 200 miljonit eurot
Peaaegu kuu aega hiljem said ehitusettevõtjad rahandusminister Keit Pentus-Rosimannuselt ja riigihalduse ministrilt Jaak Aabilt ka vastuse, milles ministrid viitavad 22. märtsil vastu võetud riigihankelepingute vastsele juhisele, millega on nende hinnangul probleemid suuresti lahendatud. Tõsi, see juhend näeb teatud juhtudel lepingutes hinna indekseerimise ette, aga Pentus-Rosimannuse ja Aabi hinnangul ei pea valitsus võimalikuks kõigi lepingute n-ö lausindekseerimist.
„Riigihankeõigus on Euroopa Liidu üleselt harmoneeritud valdkond ning liikmesriigil ei ole võimalik riigisiseselt sätestada sellist regulatsiooni, mis vastavate riigihangete direktiividega lubatav ei ole,” seisab EEEL-ile saadetud vastuses.
Kuna lahendust sellest kirjast ehitusfirmadele ei sündinud, kirjutas EEEL-i tegevjuht Indrek Peterson ametkondadele juba konkreetsetel numbritel põhineva vastuse. Ta märgib ära, et lepingute hindade kallinemine jääb vahemikku 15–20% algsest hankelepingu maksumusest.
„Võttes arvesse riigi ehitustööde rahalist kogumahtu 2022. aastal (ca miljard eurot), prognoosime riigi ehitustööde kallinemiste kogusummaks sel aastal 150–200 miljonit eurot,” kirjutab Peterson.
Ta leiab, et on ebaõiglane jätta see hinnatõus ainult ettevõtjate kanda. Sselle kallinemise peaks ühiskond katma solidaarselt ehk teisisõnu peaks see raha tulema riigieelarvest. Seega küsib EEEL selles pöördumises riigilt juba otsesõnu raha ehitusfirmade elushoidmiseks.
Midagi eriti konkreetset Keit Pentus-Rosimannus Petersonile ei vasta, kirjutades vaid, et valitsus teeb kiiresti muutuvas olukorras kõik selleks, et „struktuursele tasakaalule suunatud ja kestlikku majandusarengut toetava eelarvepoliitika tingimustes suurendada riiklike investeerimisotsuste paindlikkust ning prioriseerimist”.
Teede ehitamine ähvardab sootuks kokku kuivada
Nagu selle kirjavahetuse kirjeldusest nähtub, pole suuremat riigipoolset abi ehitusettevõtjaile terendamas. Sestap näevad mõned pessimistlikumad ettevõtjad õige pea ehitussektorisse saabuvat pankrotilainet. Paar ehitusfirmat on juba praegu oma tegevuse lõpetamisest teatanud.
Eriti pingeline on projektide järsu kallinemise tõttu olukord tee-ehitusfirmadel. Nendel moodustab n-ö riiklik tellimus vähemalt 85% kogu tööde mahust, sh transpordiameti kaudu tehtud hanked umbes 50%. Üldehituses jääb avaliku sektori tellimuste maht umbes poole peale ehk siis moodustab kõigist töödest ca 50%.
Praegu on riik soostunud tee-ehituses kompenseerima tööde kallinemise kuni 4,6% ulatuses võrreldes enne sõja algust sõlmitud lepingus toodud maksumusega. Üldehituses ei kompenseerita midagi.
Transpordiamet küll tegi valitsusele taotluse saada eelarvest raha rohkemaks, seda aga ei antud. Nii pidi amet suve hakul teatama, et paneb kalevi alla poolsada planeeritud tee-ehitusprojekti ning hankeid nende teostamiseks vähemalt sel aastal välja ei kuuluta. Ära jääb ka mitu suuremahulisena kavandatud rekonstrueerimistööd. See kõik tähendab, et teedeehitusse jääb tulemata kümneid miljoneid eurosid.
TREV-2 Grupi juhatuse esimees Sven Pertens, kes kuulub ka Eesti Ehitusettevõtjate Liidu (EEEL) juhatusse, toob välja kaks suurt probleemi, mis peaasjalikult kummitavad teedeehitajaid, aga on laiendatavad ka kogu ehitussektorile.
Esimene on juba eelpool kirjeldatud suur küsimus – kuidas toimub Ukraina sõjast tingitud ehituse kallinemine nendes projektides, mis on käivitatud enne sõda. Kallinemine on Pertensi sõnul keskmiselt 20%, mõnes projektis ka 30%. Ja seda võrreldes mitte pakkumise aegse hinnaga, vaid hinnaga, mis kehtis veebruarikuus vahetult enne sõja puhkemist.
Teine murekoht on just see, et uusi töid jääb järjest vähemaks. Transpordiamet hoiab kinni oma kontseptsioonist, mille kohaselt kompenseeritakse maksimaalselt 4,6% kallinemist. Kõik, mis üle selle, tuleb ettevõtetel endil lahendada, sest eelarves lihtsalt enamaks raha puudub.
Ehitamine on mugav koht, kust kokku hoida
„Soovitus oli, et leidke raha teiste projektide arvelt, kus toimub odavnemine või kus kogu raha ära ei kasutata. Selliseid projekte tänapäeval ei ole ja nii me elame tuleviku arvelt,” räägib Pertens. „Seega – lahendust pole. Raha eraldamise otsus peab tulema valitsuselt, sest ega ametnik ei saa välja lubada raha, mida tal kasutada pole. Samal ajal paljud objektid on suures miinuses. Seda püütakse praegu katta küll uute objektide eelarvetest, aga sügisel, kui enam uusi asju peale ei tule, võib nii mõnelgi ettevõtjal likviidsus kokku joosta.”
Nii on tee-ehitajad olukorras, kus need, kel likviidsus olemas, saavad hindade kallinemist tasandada varem teenitud kasumit põletades. Kel seda aga pole, peab vanu töid klattima uute tööde ettemaksude arvelt. Ajalugu näitab, et sellisel moel võidakse jääda krooniliseks võlglaseks või sillutada endale tee pankrotisadamasse.
Sven Pertens kinnitab, et riigihankelepingud on olnud väga paindumatud, kuigi seadus võimaldaks ettenägematuid ja hoogsalt suurenenud kulusid kinni maksta. Et ehitajate olukorda leevendada, on tema arvates praegu kõige kriitilisem tegeleda just vanade projektide hinnatõusu kompenseerimisega.
Kuna transpordiamet pani suure hulga projekte ooterežiimile, kummitab teedeehitajaid ka tööpuudus. Pertensi hinnangul on järgmise aasta tööplaan igatahes praegu veel suhteliselt tühi, sest riigi tellimusi pole, hankeid pole välja kuulutatud. „Tundub nii, et teed ei ole praegu riigi prioriteet. Näiteks neljarealiste maanteedega ei tegelda üldse. Isegi tavapärased teehooldustööd on ära kukkunud. Praegu tegeletakse varasemate projektidega, uusi peale ei tule,” nendib ta. „Taristu- ja teedeehitus näib olevat mugav koht, kust kokku hoida – jätame lihtsalt midagi ehitamata. See aga tähendab seda, et ettevõtete võimekus kaob ära ja siis, kui tahetakse jälle ehitama hakata, pole kohapealt enam ressurssi võtta.”
Ehitusmaht võib pöörata langusesse
AS-i Kunda Nordic Tsement müügidirektor ja Eesti Betooniühingu juhatuse esimees Imre Leetma näeb ettevõtte müügimahtu analüüsides, et tasapisi on tsemendi müük hakanud vähenema. Ja tegelikult võib langust tema sõnul täheldada ka teiste ehitusmaterjalide müügis. Mis saab tähendada vaid seda, et ongi hakatud vähem ehitama. Kuigi vahetult pärast Ukraina sõja algust tekkis Balti riikides tsemendi defitsiit, sest oluline osa sellest ehitusmaterjalist tuli varem Valgevenest ja Venemaalt. Eriti mõjutas see Lätit ja Leedut, kuhu jäi impordina tulemata seni tavapärane 80 000 tonni tsementi. Kui nüüd nõudlus on asunud languse teele, võib see olukord muidugi muutuda. Siiski näeb ta lootuskiirt Rail Balticu ehitamises, kus suur roll on betoonitöödel.
Samas tõdeb Imre Leetma, et tsemendi hind on viimase aasta jooksul pidevalt kerkinud. „Nordic on aastaid järginud põhimõtet – üks hind, üks aasta. Nüüd tõstsime tsemendi hinda eelmise aasta oktoobris, seejärel 1. jaanuaril 2022, juunikuus ja nüüd 1. septembrist tõuseb jälle,” kirjeldab ta. „Esimene hinnatõusu põhjus on muidugi elektri hinna kallinemine. Teiseks – kuna me Kundas enam klinkrit ei põleta, siis peame selle sisse vedama ja see transport läheb ka pidevalt kallimaks. Valdavalt toome Rootsist, eelmisel aastal tuli üks laev Türgist, nüüd on siia teel laev Alžeeriast. Lähemalt tood, on klinker kallim ja transport odavam, kaugemalt tuues täpselt vastupidi.”
Ka EhitusEST soovis rahandusministeeriumilt nende viimast seisukohta ehitusettevõtjate murekohtade asjus kuulda. Sealne kommunikatsiooniosakonna juhataja Elina Kink vastas, et ehitajate mure on ametkonnas tuttav ja ollakse kursis, et hindade järsk tõus on pannud keerulisse olukorda nii tellija kui töövõtjad.
„Praegu paraku ei ole võimalik veel mingeid sisulisi kommentaare anda. Riigieelarve läbirääkimised algavad ja seal on need teemad laual,” ütleb Kink.
