Järjest enam rajatakse uusi viljapuuaedu, uuendatakse puid vanades aedades ja hangitakse aeda viljapõõsaid. Taimed pole ostes kaugeltki odavad, ent neid on võimalik ka päris tasuta juurde saada.
Taimede paljundamiseks on mitmeid viise. Viljapuude paljundamise levinuim viis on pookimine, mille korral emataime tükike ehk poogend pannakse kasvama alustaime juurele või võrasse. Pärast kokkukasvamist areneb poogendist oks, mis säilitab oma sordiomadused.
See, kas pookimine tuleb võhikul esimesel korral välja või mitte, sõltub Saare-Tõrvaaugu aiandi aednik Harri Poomi sõnul sellest, kui kiiresti inimene pookides tegutseb ja kui hoolikas ta seejuures on. Lisaks muidugi ka taimeliigist ja kasvufaasist.
„Viljapuudest rääkides, kes pirni pookimisega pihta hakkab, siis sel on väga suur tõenäosus, et ka veidi valesti ja viletsalt tehes läheb asi korda. Samas kui okaspuude ja kaskede pookimine on juba nii-öelda kõrgklassi teema,” soovitab ta alustada lihtsamatest ja vähemnõudlikest sortidest, nagu pirnipuud, aga ka õunapuud. Sel juhul on ebaõnnestumise võimalus märksa väiksem ka juhendi järgi tegutsedes, ilma et õpetaja kõrval seisaks.
Luuviljalised on juba kapriissemad. „Maguskirss on selline, mis tahab täpset ajastust, õiget tehnikat ja temperatuuri, ega taha ilma selleta hästi kasvama minna,” lisab Poom, kes on õpetanud pookimist huvilistele ka õpitubades. Kättesaadavat infot on teema kohta palju: ka Youtube`is on sellest videosid, kust saab vaadata, kuidas täpselt pookimiseks lõikeid teha.
Milleks pookimist eraaedades kasutatakse?
„Pookimisega on võimalik päästa näiteks vanaema või vanatädi puu, mis surema hakkab ja millest tahetakse uut puud saada,“ toob Poom näiteks.
Juhtuda võib ka nii, et aias on mõni viljapuu kasvamas, aga selle sort ei meeldi ja soovitakse seda vahetada. Ühel viljapuul on võimalik kasutada ka mitut eri sorti, sellised perepuud (viljapuud, mille võrasse on poogitud erinevate sortide oksad) on väikestes aedades tänapäeval populaarsed. Pookimine on abiks ka juhul, kui olete juba tükk aega vaikselt kadestanud naabrit, et tema viinapuul on hulga suuremad ja parema maitsega viljad, aga naaber oma sordi nime ei tea, et selle järgi puukoolis valik teha. Siis pole muud, kui proovida viinapuu ümber pookida.
Pookeoksi saabki Poomi sõnul põhimõtteliselt igalt poolt, näiteks naabritelt, sõprade-sugulaste käest jne. „Ma ei usu, et leiduks ka puukooli, kus põhimõtteliselt pookoksi välja ei antaks. Võib juhtuda, et mõni sort, mida endal on väga vähe, neid ehk ei saa, aga midagi ikka antakse, mina pole küll kellelegi ära öelnud, et ei saa,” ütleb ta.
Pookealuseks sobib sama liigi seemik, aga ka juba rohkem või vähem aastaid kohal kasvanud viljapuu, millele tahetakse uusi sorte juurde pookida.
„Vahel juhtub, et inimene on kuskilt lugenud-kuulnud, et pirni peaks pookima haava peale, siis läheb see hästi kasvama, sest keegi olevat nii teinud ja olevat välja tulnud, aga ise järele proovides see ei õnnestu,” jagab Poom kuuldut. Üldiselt käib ikka iga liik sama liigiga kokku pookides, mitte muudmoodi. Kuigi on ka erandeid, universaalseks pookealuseks on näiteks pihlakas, millele saab pookida nii pihlakaid, viirpuid kui ka musta arooniat: „Pihlakas on üks vähestest taimedest, mis paljudele roosõielistele hästi sobib.”
Alõtšale poogitud aprikoos ja virsik pole talvekindlad
Ka aprikoose ja virsikuid on võimalik pookida, aga nendega tehakse Poomi sõnul üks oluline viga. „Olen meil müügil näinud selliseid, mis on poogitud alõtšale, aga see pole hea variant. Anatoomiliselt, bioloogiliselt ja botaaniliselt sobivad nii aprikoosid kui virsikud küll alõtšaga kenasti ja sinna peale neid lõuna pool ka poogitakse, mis siis meile sisse tuuakse. Aga pookekombinatsioon alõtšast ja aprikoosist ärkab meil iga talvise sula peale üles ja kui aprikoos on külmakindel (–30 kraadi ei tee paljudele sortidele midagi), siis juhul kui ta talvise sula peale üles ärkab, võtab juba ka –15 kraadi ta ära.” See aga tähendab talvekahjustusi ja puud jäävad lühiealiseks: „Meie kliimas peaksid aprikoos ja virsik olema poogitud omajuurse ploomi või kreegi peale. Tegelikult Euroopas kasutataksegi ka palju alõtša asemel kreegi vorme ja see peaks olema ka Eestis nii.”
Pookida saab ka viinapuid, arbuusi ja melonit. „Arbuusi ja meloni juurestik on mädanikule ja erinevatele seenhaigustele vastuvõtlik ning nad tahavad väga sooja. Kuna mõned kõrvitsad on vähem nõudlikud ja tugevama kasvuga, poogitakse selliste kõrvitsa sortide või liikide peale noore taimena arbuus või melon. Et taim meie kliimas ja mullas paremini kasvaks ning hakkama saaks. Põhilised minu teemad ongi viljapuud, viinapuud, kaktused, sukulendid, arbuusid ja melonid.”
Rääkides toataimede – kaktuste ja teiste sukulentide, mis on Poomi jaoks pikki aastaid olnud kireks – pookimisest, siis neid on võimalik pookida aasta läbi, kui on valgust, soojust ja niiskust.
Oluline on sile sirge lõige
Pookimisvõtteid on erinevaid ja sobiv valitakse vastavalt pookimise ajale. „Juunis on oksastamine, kui on oksad selleks hoitud. Võib veel ka pungastada: kirsside puhul kasutatakse vahel seda võimalust, et võetakse värske roheline rohtse võrse jupp, lehed küljest ära, jupp lühikeseks, välja kasvava pungaga,” kirjeldab Poom. „Juulis-augustis sobib silmastamine ja ka juulis-augustis saab oksastada, siis juba puhkeolekus pungaga,” lisab ta.
Pookimise õnnestumiseks on väga oluline kasutada teravat nuga. „Oluline on sile sirge lõige,” rõhutab Poom. Aluse ja poogendi kokku sobitamisel tuleb mõelda koore all paiknevale üliõhukesele rakukihile ehk kambiumile. Aluse ja sordioksa kambium peavad omavahel kokku puutuma, ainult nii saab toimuda kokkukasvamine. „Kui lõiked on karvased ja astmelised, siis koed kokku ei puutu. Vahele jääb õhk, koe karvad surevad ja tekib kiht, mis ei lase pooltel kokku kasvada,” hoiatab Poom, et sel juhul pookimine ei õnnestu.
Parimad lõiked saab spetsiaalse sirgeteralise pookimisnoaga, mida teritatakse ühelt küljelt. Aga poes nuga valides tasub olla ettevaatlik, sest pookimisnugade pähe võidakse vahel müüa ka selliseid kõvera teraga ja mõlemalt poolt teritatud nuge, mis pookimiseks tegelikult ei kõlba. „Asja saab lõppkokkuvõttes aetud ka tavalise terava kööginoaga kui osav oled, aga algajad ju seda enamasti ei ole,” lisab Poom.
Tähtis on, et haavad saaksid kaetud ja tugevalt üksteise vastu surutud. Aluse ja poogendi kokkusidumiseks võib kasutada spetsiaalset isekleepuvat pooketeipi. See on veniv ja laguneb looduses. Kinnisidumiseks sobib aga ka aianduslik kile, piimapakist lõigatud kileriba, isegi lõng või muu materjal. Sel juhul peab lihtsalt jälgima, et kui poogend on alusega kokku kasvanud, tuleb sidumismaterjal ära võtta.
Oks kasvatab juured alla
Marjapõõsaste puhul on veel üks lihtne viis nende paljundamiseks. Selleks on võrsikutega paljundamine. Võrsikuks nimetatakse emataimega ühenduses olevat juurdunud võrset, mis eraldatuna moodustab uue taime. „Juhul kui tahetakse vaid mõnda üksikut põõsast, tasub oks maha painutada, muld peale lükata ja juurdub ka suurepäraselt,” räägib Räpina Aianduskooli õpetaja Sirje Tooding. Kui kevadel nii teha, võtab oks sügiseks juured alla. „Sügiseks saab enam-vähem taime ehk juurdunud oksa. Siis läheb veel aasta või kaks, enne kui see on juba päris põõsa moodi. Muldamisega võib proovida paljundada marjakultuure, näiteks sõstraid ja karusmarju, aga ka mõningaid ilupõõsaid,” julgustab Tooding kõiki proovima. Noort põõsast tasub peale juurdumist järgmisel aastal vajadusel kohe ka kujundama hakata. „Kõiki taimi kujundatakse, ka noortaimi,” õpetab ta, et kui näiteks taim on kaldu ühele poole, tuleks teda tasakaalustada ja põõsast tasub ka tagasi lõigata, et see haruneks.
Tasub teada:
- Pookimise all mõistetakse pookimisajale ja -viisile vastavate lõigete tegemist poogendile ja pookealusele ning nende omavahelist kokkusobitamist ja ühendamist.
- Pookimisega paljundatakse viljapuid ja ka ilupuude ja -põõsaste sorte ja vorme, näiteks püramiid- ja keravorme, lõhis-, kirju- ja punaselehelisi ning täidisõielisi vorme, samuti roose, elulõngu ja sireleid.
- Pookeoksteks sobivad puitunud, hästi arenenud pungadega, peamiselt üheaastased võrsed.
- Pookeoksad varutakse hilissügisel või talvel, kuid kindlasti enne mahlade liikumise algust. Oksi säilitatakse jahedas keldris, väljas lumes või külmikus.
- Pookimise ajal lõigatakse oksast sobiva pikkusega poogend, pikkus oleneb pookimise viisist ja poogitavast kultuurist. Pookoksa alumise otsa lõikamiskuju oleneb pookimistehnikast. Ülemine ots pookoksal lõigatakse risti või väikese kaldega pungast 0,5 cm kõrgemalt.
- Pookimise alus peab olema üldjuhul alustanud kasvu (mahlad peavad liikuma), samas ei tohi jääda pookimisega hiljaks. Väga oluline on lõikamise ühtlus ja siledus, mitu korda lõiget parandada ei saa, siis on targem teha juba uus lõige.
- Pookimisel peab poogendi kambium olema tihedas kontaktis aluse kambiumiga. Kohe peale pookimist tuleb haavad hermeetiliselt sulgeda, et vältida liigset aurumist ja haigustekitajate sattumist taime.
- Silmastamise puhul kasutatakse poogendiks ainult ühte punga koos kooretükikesega ja väikse puiduosaga või ilma. Silmastamist teostatakse ajal, mil koor on lahti, meie oludes on see juuli teine pool kuni augusti lõpuni. Silmastatakse uinuva pungaga, mis alustab kasvu järgmisel aastal, silmastamiseks ei sobi õiepungad.
- Oksastamisel on poogendiks 2–4 pungaga võrseosa.
Artikkel ilmus ajakirja Remondi ja ehita 2022. aasta suvenumbris:
