Rododendron ei sobi emotsiooniostuks, sest talle ei sobi kaugeltki igasugune kasvukoht. Lisaks ei taha ta üksi kasvada ehk tulevikus peaks peenrasse teisi rododendroneid talle seltsiks istutama.
Rododendron on sümbiootiline taim, kellele on vajalikud eritingimused: tema seeneniidistik juurestikus tahab happelist pinnast pH-ga 4,5, maksimaalselt 5,5. Lisaks meeldib rododele kasvada külg-külje kõrval, sest nende juurestikus asuv mükoriisa seeneniidistik on ühine. Rodopeenar tuleb teha seda läbimõeldumalt, et rodod on aeglase kasvuga ja peenar hakkab ilmet võtma alles kümnekonna aasta pärast.
„Siis on taimed omavahel kokku kasvanud, natukene on juba kõrgust ja laiust tulnud, ökosüsteem töötab,” räägib Sadevälja aiandustalu perenaine Jana Proos, et kolme-nelja aastaga pole peenras veel suurt midagi vaadata.
Proosi enda kogemus rododendronite müügiga on siiski selline, et pea pooled nende külastajate ostudest on nn emotsiooniostud. „Ei tea, mis nendest taimedest pärast saab. Aga need, keda on rodovaimustus juba haakinud, neist on saanud meie puukoolis iga-aastased kunded, kellega saame jagada ühiseid rõõme ja muresid: rododendron on üsna omapärane taim, mida kasvatada pole niisama lihtne.”
Rododendronid ei talu tõmbetuult ega lagedust, vaid tahavad „seljatagust”. „Kui neid tahetakse panna keset kinnisvaraarendust laia põllu peale kasvama, siis parem on neid üldse mitte istutada, sest see on lühiajaline projekt,” toob Proos näiteks, et rodo läheb alati paremini kasvama, kui teda ümbritsevad vanad aiad ja kõrge puistu, kus ei teki nn tuulekoridore.
Taim tahab varju
Aias sobib rododendronitele maja põhja-idasein. „Räästaalune koht mitte, sest sealt sajab taimele pähe, küll aga maja otsasein. Ja lamekatusega seda probleemi muidugi pole.”
Hästi sobivad rododele just aia põhjapoolsemad osad, kuhu ei osata midagi ilusat istutada, kuna seal ei taha miski kasvada, sest kogu aeg on poolpime. „Heitlehised rododendronid ei taha varjus kasvada, kuna nad tahavad rohkem päikest ja jäävad pimedas aiaosas hõredaks ega õitse,” räägib ta. Rododendroneid ei maksa istutada ka kuuseheki äärde, sest kuusk võtab ära palju vett.
Peenra rajamise kaks lahendust
Kuna rododendronitele sobib happeline pinnas, saab peenra vähese vaevaga rajada juhul, kui tegu on loodusliku männimetsaalaga, mida pole mullaga ära rikutud ehk kuhu pole rajatud muru. „Parim on männikumullastik pohlade, kanarbike ja mustikatega. Seal ei ole vaja muud teha, kui lihtsalt kaevata rodo jaoks paraja suurusega auk, millesse võib siputada veidi rodoväetist ja natuke rodo mulda ning saabki rodod gruppidena mändide alla istutada, paigutades need siis kas värvide või sortide järgi, kuidas keegi tahab,” räägib Proos, et nii pole tarvis peenra rajamisega lisavaeva näha, kangast kasutada ega servasid ehitada: „Ma kadestan neid, kellel on selline männimets, sest mina pean siin kõik omale kunstlikult tegema, kui peenart tahan ja see on suur töö. Kõigepealt tuleb tellida koormatäis turvast, laotada see laiali ja jätta talveks seisma, et see saaks vihma ja lumega märjaks ning vajuks kokku. Siis hakkad seda segama, liivad, ääred jne.”
Männikusse rajatud peenar vajab hooldust siiski sel määral, et algul tuleks seda multšida, nii on männikooremultš hea niiskusehoidja. Ja esimestel aastatel tuleb ka kasta, sest juurepall on rododendronitel üsna väike, eriti potitaimedel. Kui seda unustatakse teha, taim enam ei taastu, ent kui taimed on suureks kasvanud, pole ka kasta vaja. „Korralikult juurdunud rododendron talub kuiva päris hästi. Taimed saavad neile sobivas keskkonnas ise hakkama ja tegu on praktiliselt hooldusvaba aiaga,” kiidab Proos, et rodod õitsevad ja elavad oma elu ja aed on ilus ning värviline.
Ehituseks varu aega
Kui männikut pole omast käest võtta, eelistab Proos Eestis, juhul kui tegu pole väga liivase pinnasega, ehitada rododele istutusalasid maapinnast veidi kõrgemale: peenart tõstetakse ca 50 cm. Kui tegu on üksiku istutusauguga, tuleb kasutada umbrohu kaitseks kangast, aga kui plaanis on rajada rododele suurem ala – alates 20–30 ruutmeetrist või rohkem, pole tarvis kangastega jantida, sest paks turbakiht lämmatab ise umbrohu.
„Siis võib täita turbaga suure ala, millele teha ääris. Selleks sobib graniitkivi, maakivi või puit; paekivi ei sobi. Turbaplokkide kasutamine on maitse asi, kui meeldib, võib teha, aga siis ainult vaadata, et muru sinna sisse ei läheks, sest seda ei saa hiljem kätte. Osta rodomulda, segada sellesse natuke liiva ja männikoorepuru, hea oleks ka, kui saaks lisaks metsast pihutäie metsaalust pinnast, kus on sees seeneniidistik, et rododel hakkaks kiiremini juurekava kasvama,” räägib Proos, et rodol on ka endal potis seeneniidistik olemas, ent see on väike ja metsataimena vajab ta kasvuks rohkem „ökosüsteemi”.
Rodode alla soovitab ta peenrasse istutada happelisele pinnale sobivaid pinnakattetaimi nagu näiteks kanarbikud ja jõhvikad, mida samuti poodides müüakse. „Suureviljaline jõhvikas ei taha lirtsuda, vaid kasvab kuivas turbases pinnases hästi. Lapimurakas ehk mesimurakas on pinnakattetaim, mis läheb hästi kiiresti edasi ja millel saab ka marju süüa. Ka sõnajalg sobib rodoaeda ning piibelehed,” loetleb Proos võimalusi. „Neid taimi on päris palju, mis võiksid lisaks rododendronile ja mustikale rodopeenras kasvada ja need sulandavad peenra kenasti kokku, et ala poleks liialt steriilne, kus vaid koorepurumultš ja taimekesed.”
Kuidas taimi valida?
Eestis rododendroneid ei paljundata, seda teevad suured puukoolid Poolas, Leedus, Hollandis jne. Ka Lätis paljundatakse ja aretatakse rododendroneid. „Sorte on väga palju ja müügil on meil muidugi igasugust kraami,” soovitab Proos võtta aega ja natuke süveneda ning valida korralik taim, mis annab silmailu aastaid, mitte haarata poest kaasa küll odav, aga ainult ühe aasta vastu pidav taim.
„Rodoteadlikes müügikohtades on valitud üldiselt päris head sordid, mis peaksid Eesti oludes kestma,” jätkab Proos, et rododendroneid valides tasub alati jälgida külmakindluse numbrit, kuigi ostukeskustest võib leida ka selliseid taimi, millel sordi nime ega muud infot juures pole. „Kui sort talvitub -28..-21 kraadi juures, siis see number näitab õiepunga külmumise miinust – kui on üle -28 või siis vastavalt üle -21 kraadi, siis sordil külmuvad õiepungad ära, taim ise võib olla elus, aga ta ei õitse. Ja Eesti oludes on peaaegu iga talv kolmekümne kraadi lähedast temperatuuri visanud, nii et kui lund ei ole, on mõnel aastal seis päris nukker,” räägib Proos. Kui on korralik lumekate, on olukord parem ehk lumi kaitseb talvel rodosid kõige paremini. „Rodod on selles mõttes huvitavad taimed, et nende pealt ei tohi mitte kunagi lund ära kraapida. Nad võivad nagu pannkoogid lume all olla, aga sulavad sealt kevadel jälle välja ja tõusevad kõik üles – külmaga on oks painduv, see on elastne, kuna ongi mõeldud lume all talvituma. Suvel aga, kui taim õitseb, on oksad vastupidi väga rabedad ja murduvad kergesti.”
Proos soovitab jälgida ka seda, et pott poleks taime jaoks liialt väike: „Taimed pannakse väga väikestessse potttidesse, sest transport maksab ja suurem pott võtab rohkem ruumi, aga kui taimel on peal väetamisega saadud suur kuhil: ilusad tumerohelised lehed, õied, õiepungad, aga juurepall on väike selle massi kohta, on väga raske teda kasvama kodus saada.”
Kevadpäike võib liiga teha
Kevadel võivad pinnase külmumise tõttu tekkida ka päikesekahjustused. Kui tegu on loodusliku männimetsa alusega, sulab see kevadel kiiremini: liiv soojeneb ja turvast pole seal nii palju, kui kunstlikult rajatud peenras. Aga turbapeenras ei sula turvas kuigi kiiresti, kuna see on väga märg ja soojusjuhitavus on vilets. Ja nii tekib päiksepõletuse oht: märtsi lõpus, aprilli alguses on päike juba kõrgel ja kui rodo on istutatud sellisesse kohta, kus talle paistab keskpäeval päike peale, siis aurustub niiskus lehtedest välja, aga vett kusagilt juurde taimel võtta pole, sest maa on alles külmunud.
Samas soovitab Proos mitte tegeleda varjutamisega, vaid istutada taimed sellisesse kohta, kus poleks tarvis selle pärast muretseda. „Taim ju kasvab ka ja kui kaua te talle ikka maja peale ehitate kangastest ja muudest asjadest, kakskümmend aastat või? Taimel olgu õige koht, siis on kõik korras.”
Olemas on ka sellised rodod, mida saab istutada tavalillepeenrasse, need kasvavad neutraalses mullas, kuna on poogitud alusele. Neid saab istutada ilma pinnast selleks ette valmistamata, Räpinas on tehtud näiteks neist suur istutusala, aga need on Eestis seni vähelevinud ning kallid ja ka külmakindlus on neil kuskil -21…-24 kraadi.”
Tasub teada
Rodo istutamine
- Rododendron tahab kasvamiseks turba- ja liivasegust pinnast. Pinnas peaks olema ka piisavalt happeline – pH kuni 5,5.
- Rododele sobib tuulevaikne, varjuline kasvukoht.
- Istutusauk. Kaeva piisavalt sügav auk, millesse puistad veidi rodoväetist, rodo- ja männikust toodud pinnast, mille sees on seeneniidistik.
- Naabrid. Rodode peenrasse sobib istutada sõnajalgu, mustikaid, jõhvikaid, piibelehti, murakaid ja teisi happelist pinnast eelistavaid taimi.
Artikkel ilmus ajakirja Remondi ja ehita 2021 suvenumbris.
