Kuigi vanarahvas räägib, et aastad pole vennad, tundub vähemalt katusemeestele elu piisavalt rutiinne olevat, seda just tellimusportfelli täitumise mõttes. Nimelt on see protsess ülimalt eht-eestlaslik: alul ei saa minema, siis ei saa pidama.
Vihma ja päikese võtmes on katuseehitamise kuldaeg aprill ja mai. Aga vähemalt remonditellijad harrastavad sel ajal agaralt adraseadmist ning seejärel saabub suur suvi oma puhkusteperioodi ning otsustusvõimetusega. Ja ongi käes kuldne sügis, kus vastremonditud või suisa tuliuus katus juba kenasti pea kohal peaks viibima.
Siit tulenekski katuselseisja esimene nõuanne: kiirustage, tellijad, kiirustage! 2021. aasta suve vaatevinklist see nõuanne siiski päriselt ei päde, sest seis katustel, nagu kogu ehitusturul, pole momendil just üleliia kiita, et mitte öelda – see on plahvatusohtlik. Mureks on ehitusmaterjalide kättesaadavus koos kaasneva permanentse hinnatõusuga, säärast olukorda ei olnud ei eelmise buumi ega ka järgnenud masu ajal.
Ma ei usu, et vähegi pikemat pilku evival turuosalisel antud olukorra üle just üleliia heameel on. Erinevalt tavasituatsioonist on suurima löögi all peatöövõtjad. Eriti, kui nad on oma pikaajalised lepingud enne hinnatõusuaega autogrammistanud.
Hinnatõus kordades
Aga ka katusemeeste elu pole meelakkumine. Kõigi põhimaterjalide – katusekate, soojustus, puit ja metall – hinnad on kasvanud nagu muinasjutus, suisa seitsmepenikoormasaabastega. Puit minimaalselt 100%, soojustus 40%, plekk 40–100%. Näiteks 4500 m² laohoone kandevpleki hind kasvas ühe kuu jooksul 31 000 eurot pluss käibemaks; naaberrahva villatootja teatas mai lõpupäeval, et juba kinnitatud tarned juunisse on tühistatud; teine villatootja soovitas mais tellimustega kärmas olla, sest aprillis juba saab. „Lisaboonusena“ pole sedasama varanatukest hinnatõusudele vaatamata saadagi ja tarneajad on tavaseisuga võrreldes kasvanud kordades: oli 1–2 nädalat, nüüd parimal juhul 2 kuud või poolaasta. Ja see pole veel kõik. Alltöövõtja-ettevõtja on nagu alati kahe tule vahel. Ka tublidel töömeestel tekib hinnarallit kõrvalt piiludes õigustatud ootus oma rahakoti, s.t pangaarve sisu suhtes.
Hädas ka materjalitootjad
Tuleb tunnistada, et kõige kergem aeg pole ka materjalimüüjatel-tootjatel. Ilmselgelt ei mõju vaimule hästi, kui välistest jõududest tingituna on nad sunnitud muutma aastaid toiminud kokkuleppeid. „Tore“ on töötada ka tingimustes, kus ehituspoodide pakkumused, kui neid üleüldse läkitatakse, kehtivad parimal juhul 24 tundi hea kui 7 tundi. No võta siis või jäta…
Aga hoonetel on ka tellijad ja tuleb üles kutsuda mõistvusele – täna pole mõistlik olla ehitaja abipalvete osas jäik, viidates tavaolukorras sõlmitud kokkuleppele. Kui peatöövõtjal ei õnnestu leppetrahvi ehk eesootava hävinguga võrreldes kommiraha eest lepingust taganeda, hakkavad kannatama ka ahela nõrgemad lülid ehk alltöövõtjad, töötegijad, materjali müüjad jne.
Tegelikult on ehitustandril ka palju positiivset: on ju tööd palju. Riik omalt poolt pani ka õla alla, mis kriisi puhkedes oli absoluutselt õige otsus. Päris huvitav siiski, kes kõik need „kredexid“ ka valmis nikerdab…
Artikkel ilmus ajakirja Remondi ja ehita 2021 suvenumbris.
