Olen noorusuljuses mitmel korral peaaegu komistanud, kuid mitte kukkunud ja omaaegsetesse täitevkomiteedesse või nüüdisaegsetesse omavalitsustesse tööle minemata jätnud, ja enne, kui seda teen, võtan voli nendel soolatüügastel talluda!
Täitevkomiteede töötajad, ka ehitusega tegelevate osakondade töötajad, olid „eliit“. Moodne mööbel, maitsvate söökidega avalikkusele suletud sööklad, kord nädalas „kommunismipakikesed“. Ametiühingu poolt organiseeritud ja töökohale toodud iganädalased defitsiitseid toiduaineid sisaldavad pakendid üldjuhul viinerite, singi, grillkana, konservherneste, või, searasva ja teiste toiduainetega, mille hankimiseks ei olnud tarvis seista pikki järjekordi poodides või poodide uste taga. Tähtpäevadel oli kabinettides lillelõhna, šokolaadikompvekkide ja konjakihõngu, mille eest hoolitsesid tänulikud „kliendid“. Koridorides räägiti kahemõttelisi anekdoote riigijuhtidest.
Nüüd on täitevkomiteedest saanud omavalitsused, kus peaks olema demokraatlik haldusterritooriumi esmatasandi elu korraldus ja paremaks muutmine. Juba uksel tervitavad kodanikku järjekorranumbri masin, läbipääsusüsteemi väravad, tablood ja administraatorid, kes teavad kõike kõigest ja mitte midagi mitte millestki. Ametnikel on „preemiaks“ nüüd pikem suvepuhkus, kindel ja järjepidev, riigi majanduse olukorrast sõltumatu palgakasv ning eraettevõtlusele võõras kellast-kellani füüsiline ja vaimne tööaeg. Ja võluvad ametinimetused: spetsialistid, peaspetsialistid, nõunikud, suhtekorraldajad.
Koridorides kahemõttelisi lugusid enam ei räägita, üldse ei räägita, sest ka sõbralik tögamine võib kellegi kõrvus korruptsioonihõngulise mõistukõnena tunduda.
…ehkki ehitusseadustikus ja rakendusaktides määratletud toimingud on lakooniliselt lihtsad, arusaadavad ja kindlapiirilised, on ametnikkond suutnud sisestada lähtedokumentidesse hulgaliselt libanõudeid, millede järgimise nõudel pole mitte mingisugust seaduslikku alust – kasvõi viited standardite kohustuslikkusele!…
Seega „magusaim pala“ on planeeringute koostajate, ehituslubade taotlejate, ehitistele kasutuslubade taotlejate vintsutamine teab millest ajendatud soov-unelmatega, maitseeelistustega või niisama lihtsalt (võiks isegi arvata, et naljaviluks!), milledel pole midagi ühist seadusandlusega ega heade haldustavade praktiseerimisega.
Ehituslubade menetlemine, kasutuslubade taotluste läbivaatamine, vastamine ja muud bürokraatlikud toimingud ületavad kaugelt seaduses sätestatud vajaliku informatsiooni koguse, põhjalikkuse ja tähtaja.
…üks tubli linnaplaneerijast ametnik arvas peale paari-kolmekuulist mõtlemist, et hotelli jalgrataste hoiuala ei või mitte mingil juhul paikneda siseõue sissepääsu kõrval. Vaid peab kindlasti olema tänavale avaneva ukse ees. Seal, kus trammile ruttavatel jalakäijatel on võimalus nende otsa komistada. Ilma igasuguse professionaalse põhjenduseta – iga katse olekski olnud selles vallas lapsik….
Põhjuseks ikka seesama vana tõde, et bürokraadi töö ei tohi kunagi lõppeda. Kui ametnikul saab töö tehtud, siis tähendab see, et ta teeb oma tööd lohakalt, pole piisavalt põhjalik ning ta pole ilmselt vajalik. Kui bürokraati ei varustata piisavalt tööga, tuleb seda ise tekitada, sest vastasel juhul bürokraatia ei paljune ja kuna evolutsiooni aluseks on soo jätkamine ja tugevamatest tugevamate välja selekteerimine, siis nii ongi – üha bürokraatlikumaks bürokraatia kasvab.
…Haldusmenetluse seaduse § 5 lõike 2 järgi viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele!… mida nad seadusesse küll kirjutavad – ohkab bürokraat ja tõuseb toolilt, et lõunapausil rumalad mõtted peast peletada…
Lämmastikuks sellel nõgesepeenral on teadmine, et seistes üheskoos monoliitses pundis ollakse tugevad. Ja kui „kliente“ piisavalt lämmatada, tekib hoopiski uus kvaliteet. „Kliendis“ tekitatakse sõltuvus, kiindumus, et klienditeenindajaks maskeerunud bürokraat saaks nautida „kliendi“ õnnetut nurka surutust, tema väärikust ja ametioskusi naeruvääristades ja alandades, hingevärinaga oodates õnnetu kodaniku lõplikku kirgastumist ning tänulikkust tema, see tähendab bürokraatia vastu.
…liikluskorralduse spetsialist tuli mõttele tänaval liiklus teisipidi käima panna. Et enne sõitsid autod lõunast põhja, vaja aga sõidusuund muuta põhjast lõunasse. „Tore mõte“, liikluskorraldust tänavatel võib elanike huvides ikka muuta. Kuid sellega suutis monoliitne bürokraatia ehitusprojekti menetlust mitu kuud pidurdada. Ehkki kogu lahendus poleks tänavaliiklust seganud ning lahendus oligi varasemalt liiklusspetsialistiga läbi lahendatud…
Ametnikud teavad, et eraettevõtlus on seotud tähtaegadega, eesmärgistatud tegevusega. Seepärast pole peale üksikute aega ega ka võimalusi oma õigusi kohtu teel taga nõuda. See tähendab ju seda, et ettevõetud töö ei saa tellija heakskiitu, seatakse ohtu kogu investeering ning sageli suurte töörühmade ühine pingutus parema elukeskkonna pärast.
…ammu on hauapimedusse maetud komme keelduvate seisukohtade andmisel lisada põhjendus, millisele seadusandlikule aktile seisukoha andmisel on tuginetud. Nii ei saagi „klient“ teada, mille vastu ta eksinud on. Sihikindlalt pahatahtlik ametnik pälvib sillerdava auraha, sest osavamalgi advokaadil on kirjutatud triaadist praktiliselt võimatu hagi koostada. Ja ehkki tegemist on justkui erinevate ametkondade seisukohtade küsimisega, ilutseb EHR menetluslehel punase värviga „ei kooskõlasta“. Miks ja milleks selline eitus, ei selgu isegi järelepärides…
Kui omavalitsus on tõsiselt nakatunud bürokraatiasse, ei suuda seda ravida mõne värskema ametniku palkamine, ei sisekontroll ega üksikud kaotatud kohtulahendid. Iga uude ametisse astujasse sisendavad olijad enese olulisust ja tähtsust, nn ajaloolise mälu kandmist ning uuel juhil ongi unetud ööd kindlustatud. Sest kui tal on „jultumust“ vohavat bürokraatiat juurima hakata, tuleb tal rinda pista nendega, kes väidavad kompetentsi kandvat ja seadusi tundvat ja seda ka täitvat! Massiivne monoliitsus on kandnud vilja ja „uustulnukast aednik“, kes arvas, et saab rohimisega hakkama, väsib.
Tuleb kibe kaotus või siis ülalkirjeldatud kirgastumine ja tänulikkus nende ees, kes suutsid „perekonda“ kaitsta.
Kõik muu on ebaoluline! Colas Breugnon, hüüavad bürokraadid!
Ja nii tekibki omavalitsustes oma valitsus.
