Tööpostilt elusalt koju

Miks juhtub teedeehituse ja ehituse valdkonnas aasta-aastalt raskeid õnnetusi? Mida oleks meil õppida teistelt riikidelt? Kurbi ja rõõmsaid näiteid tööohutusest ning ettepanekuid Eesti olukorra parandamiseks teeb Veikko Vapper.

Kui teravalt on tööohutus taristuehituses Eestis luubi all?

Nii teravalt päevakorras ei ole tööohutus Eesti ehitusettevõtetes kunagi olnud, kui see on Põhjala kultuuriruumis, põhjapoolses Mandri-Euroopas, Suurbritannias, USA-s, Kanadas, Austraalias.

YIT-is kui suures kontsernis on tööohutuse edendamine olnud fookuses: töötajaid on teadlikud, elementaarsed süsteemid toimivad, ent samas vajab süsteemne toimetamine selles vallas siiski arendamist, sest riskiaste on väga kõrge. Mullu oli meil kaks rasket tööõnnetust – üks lõppes renditöötajale raske kehavigastuse ja invaliidusega, teine alltöövõtja surmaga.

Ettevõttes on palgal tööohutusspetsialistid, pidevalt toimuvad töötajatele sisekoolitused ja tööohutuse seminarid, ehitusplatside kontrollid – aga ikka juhtus.

Ränk on juhina seda teadmist taluda. Aga arvan, et oma vigadest tuleb rääkida, mitte panna juhtunut kalevi alla, nagu sageli niisugustes olukordades tehakse – suhtumine, mis on nõukogude perioodi pärand.

Mul on näide ka ühest hästilõppenud õnnetusest Lätis – torukaevik oli madalam kui 1,5 meetrit, ent tekkis varing ja töötaja kukkus. Õnneks sai ta hingata…Tegelikult ei pääse ka 1,2-meetrisest kaevikust varingu korral välja: 50 cm laiune ja meetrikõrgune risttahukas mahutab 0,5 m3 pinnast, see on sisuliselt tonnijagu materjali.

Seega suhtumise osas on meil veel kasvuruumi…?

Saustinõmme viadukti, mida ehitatakse üle Rail Balticu trassi, nurgakivi asetamisel võttis oma kõnes sõna ka YIT kontserni tippjuht Kari Kauniskangas ja juhtis tähelepanu, et võrreldes kontserni teistes riikides asuvate ettevõtetega on Eestis nõuded kõige vähem läbimõeldud. Ta juhtis tähelepanu, et Rail Balticu laadne suurprojekt on suurepärane võimalus, kus paljut saaks muuta. Reaktsioone sellele arvamusele oli seinast seina – oli nii peavangutajaid kui vaikimisi nõustujaid.

Taristuehituses on suurima riskifaktoriga eelkõige torutööd ja vaiatööd. Vajaksime kaevikute osas selgemaid nõudeid. Juhtub ka seda, et kaevikute nõlvastabiilsus jäetakse arvutamata. Kaevikute toetussüsteeme kasutatakse harva. Soomes tuleb üle 2-meetrise kaeviku plaanimisel teha geotehnilised arvutused veendumaks, et töötajale ei ole ohtu. Näiteks Poolas, Tšehhis, Slovakkias, Ungaris on sealsete kolleegide jutu järgi nõuded juba alates 1,2 meetri sügavusest kaevikust – mõeldakse täpselt läbi, kuidas toestada, kas kaevata astmeliselt, paigaldada tugikilbid ja põiktalad, arvestatakse ka vee mõju, üldise hüdrogeoloogilise olukorraga, koormustega, mida avaldavad masinad või maapinnale ladustatud materjal. Skandinaavias on tööohutus suurhangete hindamisel üks valikukriteeriume.

Meil siis pigem nii palju ei süveneta?

Jah, tundub, et valdavalt ei lasku turuosalised tööd plaanides detailidesse. Kui värvatakse ettevõtte- või ehitusplatsipõhiseid tööohutusspetsialiste, renditakse või ostetakse tööohutusvahendeid ja tellitakse arvutusi, siis see on kulu. Need, kes soovivad süveneda ja juurutada rohkemaid meetmeid, kaotavad konkurentsivõimes, kuna üldkulud suurenevad.

Seega, kui seadusandlikud, ametkondlikud või ehitusprojekti nõuded on väga üldsõnalised ja jätavad tõlgendamisele ruumi, siis see programmeerib juba ette, et totaalses konkurentsiolukorras kipuvad ettevõtjad võtma riske. Nii tekib rahaline, konkurentsialane vastuolu. Siit edasi tõstatub alltöövõtjatel küsimus, miks mõni üksik peatöövõtja esitab rangemaid nõudmisi kui teised. Ka alltöövõtjad valivad, kellele nad tööd teevad. Alltöövõtjad kipuvad eelistama vähemate nõudmistega töökeskkonda, jättes tahaplaanile asjaolu, et tööohutuse tegevused on suunatud nende endi tervise kaitseks. Paradoksaalne olukord. Ausa konkurentsi tagamiseks peaksid nõuded olema täpsemalt lahti kirjutatud.

Kuidas siis sel teemal edasi liikuda?

On juba olnud kohtumisi ametnikega, riigiasutustega, näiteks Maanteeameti esindajatega, teemaga on kursis nii Eesti Asfaldiliit kui ka Eesti Betooniühing. Vajalikud on kohtumised ka tööinspektsiooni ja tehnilise järelevalve ametiga.

Osade nõupidamiste korraldamine, teiste seas näiteks Tallinna Sadama, Tallinna Lennujaama ja Eesti Raudteega, lükkuski edasi seoses koroonaviiruse puhanguga.

Positiivne on Eesti Betooniühingu töö infobrošüüride koostamisel, ettevõtetest on tublit tööd teinud Tallinna Vesi. Ilmselt on siin oma roll ühel peaosanikul United Utilities’il, kes tööohutusnõudeid väärtustab.

Küsisin kord ühelt üle 30-aastase tööstaažiga kogenud töödejuhatajalt, et kui ta vaatab kogu oma karjääri ja püüab pikka vaadet, kui palju on tema hinnangul Eestis surmaga lõppevaid tööõnnetusi torutööde valdkonnas.
Ta ütles sisetunde järgi, et on olnud aasta või kahe kohta vähemalt üks tööõnnetuses hukkunud inimene.

Tõite lisaks torutöödele teise olulise valdkonnana esile vaiatööd. Kus on siin suurimad ohukohad?

Tehnilise järelevalve amet teeb kraanadele regulaarseid kontrolle. Kui püstitatakse tornkraanat, siis ohutusse suhtutakse üldjuhul tõsiselt. Minu 20-aastase töökogemuse juures Eestis tornkraana ümberminemise juhuseid praegu meelde ei tulegi.

Samal ajal on autokraana ümberminemisi rohkem, suisa lubamatult palju. See juhtub tavaliselt tugikäpa aluse pinnase murdumise tõttu. Ja vaiamasinate osas on oht veel suurem kui autokraanade puhul.

Tegelikult ei leidnudki me geotehnika kolleegidega, et kuidas Eestis vaiamasinatele tehnokontrolli tehakse, detailseid eeskirju ei eksisteeri. Ja teine oluline aspekt on siin aluse tugevus, millelt tehakse autokraana tõstet või millel töötatakse puurmasinaga.

Varasemal ajal Lemmikäinenis ja peale kontsernide liitumist YIT-is oleme lisanud hinnapakkumisse ka tingimused, millele see ajutine platvorm peab vastama, sest nii tööohutuse risk kui ka võimalik rahaline kahju on suur. Kui masin läheb ümber, on ka kogu töögraafik pea peale pööratud, rootori hind võib olla 300 000 eurot ja masin tervikuna 2 000 000 eurot, seega on mõistlik teha juurdepääsuteed ja töötasapinnad nii, nagu vaja.

Kaardistama peab kõik riskid, olgu tegu masinarikkega, mis võib põhjustada millegi kukkumist, tööplatsi ettevalmistuse, operaatori vea või terviserikkega.

Kas töötajad saavad isikukaitsevahendite kandmise vajadusest aru?

On olnud vaja selgitamist, et pelgalt kiivri pähepanekust ei ole abi, ka rihmad on vaja kinnitada. Kui tuua näide, et mäesuusatades ju ei jäta keegi kiivri kinnitust lahti, siis hakatakse mõtlema ja saadakse aru. Tavapäraselt siiski mõistetakse, et tööriietust sinna juurde kuuluvaga tuleb kanda, olgu tegu kaitseprillide, kõrvakaitsmete, töörakmete, turvajalatsite, kaitsmete või respiraatoriga.

Ka tööandjate juhtivtöötajad peavad mõtlema, kuidas töötamist mugavamaks muuta. YIT tööohutus- ja asfalteerimisspetsialistid arendavad proovitööna suvisteks asfalteerimistöödeks tuulutusavadega pükse, telliti partii kiivri all kantavaid tekstiillappe, mis vette kastes hoiavad jahedust. Asfalteerijate dehüdratsioon on probleem, sest suvised tööpäevad on pikad, laotades on asfaltsegu üle 100 °C, nii et jalgealune lõõmab.

Ühtlasi on vaja mõelda ka päikesekreemidele ja joogiveele, ka sellisele, millele on lisatud vitamiine-mineraale.

Ka hügieeniprobleem on terav, sest on vaja soojakut koos kõige vajalikuga – käimlate, duššide ja kanalisatsiooniga –, seega on asutud otsima duši- ja tualetivõimalusega järelhaagiseid.