Pööre keskkonnasäästlikkuse ja taastumatute ressursside vähendamise suunas ei lähe mööda ka ehitamisest.
Siiani on valdkond varjatud suure energiakulukuse ja naftakeemia ning muu erineva saaste kasutamise osas küll suutnud varju hoida märksa edukamalt kui energiatootmise või transpordisektor.
Seda võib seletada kahe olulise erinevusega. Esiteks pikem ajanihe: ehitusse maetavad kahjulikud ühendid ja energiavõlg hakkavad meid kummitama mitte koheselt, vaid ca 50-aastase nihkega.
Teise olulise aspektina pole ehitamine, kui suures osas litsentseeritud ja ehitusteadusele tuginev distsipliin, veel tundnud niivõrd selget kuklasse hingavat uue ajastu alternatiivi, nagu seda on alternatiivenergiatootmised energiamajanduses ja elektri- ning vesinikutransport transpordisektoris. Ressursimahukas ja saastav ehitussektori osa on leidnud ka mitmeid ajutisi pääseteid, olgu selleks siis rangemad energiatõhususnormid või tõhusamad sundventilatsiooniseadmed, mis vähemalt ajutiselt justnagu leevendaksid saastava ja keskkonnakahjuliku tootmise ja kasutamise jätkamist.
Ehitusteaduse kehtestatud normid ja regulatsioonid tulenevad endiselt teise maailmasõja järgse tarbimismaailma ideaalidest ja seda toetab muidugi ajas lõpmatule majanduskasvule ülesehitatud majandusmudel, mis maksustab tööjõudu kõrgelt ja saastet madalalt.
Muutused tulevad
Kui lähtuda aga tõsiasjast, et see majandusmudel ei ole enam jätkusuutlik, siis tuleb paraku leppida ka tõdemusega, et ehitusvaldkonda peavad ees ootama suuremad muutused. Et uued ja oluliselt rekonstrueeritavad ehitused peavad valmima energiatõhusad, on Euroopa Liidus muudetud seadusteks, ehk siis kohustuslikuks kõigile.
Seda suunda üldiselt ühiskonnas aktsepteeritakse, sest präänikuna töötab teadmine, et tulevikus tuleb vähem küttekulude eest maksta, ehk investeerime täna tulevase kokkuhoiu nimel rohkem.
Kui aga lähemalt vaadata, ei ole pilt sugugi niisama ilus. Endiselt soositakse energiamahukaid ja oma koostises suures osas ka taastumatuid ressursse kasutavaid materjale. Teisisõnu pole tooted keskkonnasõbralikud ja küsimus, mida teha nende materjalidega pärast ehituse kasutusea lõppu, kuidas neid utiliseerida ja mis see maksma läheb, ei ole fookuses.
Samal ajal on olemas märksa keskkonnasõbralikumad alternatiivid puidu, kanepi, bambuse, põhu, pilliroo jms näol ehk materjalid, millega saavutame samal ajal nii efektiivset energiakokkuhoidu kui parandame sisekliima loomulikku regulatsiooni ja konstruktsioonide toimivust. Otsuste tegemisel need argumendid täna veel ei toimi, sest määravaks on pelgalt hind, mis on kunstmaterjalide kasuks kujunenud põhjusel, et selles ei arvestata keskkonnakahjudega. Vähemalt esialgu ei suuda alternatiivsed keskkonnasõbralikumad lahendused hinna poolest turul domineerivate lahendustega võistelda.
Siingi on väga lihtne leida analoogiaid energeetika- ja transpordisektoritest: nii kaua, kui keskkonnahoidu teadlikult ei soositud, tundusid lahendused kallid ja elitaarsed ning neid lihtsalt ei lastud turule. Kui aga keskkonnasõbralikele lahendustele loodi võimalused, siis tänu massiefektile (ja mitte ainult), on nendest kujunenud kindel perspektiivne tulevikusuund. Midagi sarnast toimuks ka ehituses, kui loetaks kokku saastava materjali ja tehnoloogiate kahju ja antaks keskkonnasõbralikele lahendustele võimalus. Sel juhul enam tagasiteed ei oleks.
Hinnavõit või keskkonnakahju?
Tänased riigihankeseadused ja ehituse tava kinnitab, et eelistada tuleb vaid hinnalt soodsamat, keskkonnakahjudega seejuures tegelikkuses ei arvestata. Võib ennustada, et kuni naftakeemia ja energiamahukuse eelistamine ehituses jätkub, ei ole keskkonnasõbralikumatel lahendustel massehituses suurt lootust ning need jäävad teadlike ja tundlike inimeste harrastuseks.
Samal ajal on maailm on muutunud ja muutub ka ehitussektor. Maailmas näeme juba palju näiteid puitkonstruktsioonil kvaliteetsetest korrushoonetest. Samuti luuakse head sisekliimat ja reguleeritakse hoone püsivust arvestades materjalide energia, niiskussiduvuse ja -juhtivusega. Lisaks on oluliseks muutunud CO2 jalajälg ja energiakulukus, arvestades elamiskeskkonda tervikuna ja arvesse võetakse ka tulevast utiliseerimist ja sellega kaasnevaid kulusid.
Ilus pakend või ilus sisu?
Ehituses paraku täna ei piirata, vaid reaalelus pigem soositakse mikroplastide ja mürkide keskkonda kandumist. See, et tegu võiks olla probleemiga, vaikitakse puudulike uuringute tõttu lihtsalt maha. Keskkonnasõbralikud ja kvaliteetsed ökoviimistlusvahendid on olemas ja toimivad ehituses nii sise- kui välisviimistluses, ent nende tootmine ja turustamine ei ole kaugeltki sama kasumlik.
Lisaks iseloomustab meie ehitusturgu renoveerimise asemel uue ehitamise eelistamine. Seletus on tegelikult väga lihtne. Lisaks keskkonnasaaste puudulikule maksustamisele on oluliseks põhjuseks maksusüsteem, mis maksustab kõrgemalt tööjõu kasutamist ja madalamalt ressursside kulutamist. Seetõttu ongi loodud olukord, et need, kes tahavad täna vana korrastada, peavad maksma väga kõrgeid tööjõumaksusid. See teeb vana korrastamise kalliks luksuseks. Saastav ning ressursseraiskav lahendus on seevastu tasuvam.
Maailmas on küll tekkinud ja levinud mitmeid kvaliteeti ja keskkonnahoidu väärtustavaid ehituse hindamissüsteeme, mille puhul kaalutakse läbi erinevad keskkonnaaspektid. Tuntumatena võib nimetada Suurbritanniast alguse saanud BREEAM ja USA päritolu LEEDS (Leadership in Energy and Environmental Design. Nimetagem veel mõningad: Greenstar (Austraalia), CASBEE (Jaapan), DGNB (Saksamaa), GBI (Malaisia), BEAM Plus (Hong Kong).
Ehk tasuks ka meil luua meie oma keskkonda sobiv ja meie traditsioone arvestav hindamissüsteem?
Artikkel ilmus ajakirja “Remondi ja ehita” 2020. aasta suvenumbris.
