Maksud tuleb läbi mõelda juba kinnisvaratehingu planeerimisel ehk aegsasti enne seda, kui hakata notariaega sättima.
Füüsiliste isikute ja juriidiliste isikute (äriühingute) poolt kinnisvara omandamisel ja võõrandamisel kehtivad erinevused. Füüsiliste isikute puhul omavad tähtsust tulumaksuga maksustamisega seotud küsimused ja juriidiliste isikute puhul ennekõike käibemaksuga seotud küsimused.
Mida loetakse elukohaks?
Inimese jaoks, kes ei teosta kinnisvaratehinguid äritegevuse raames tulu teenimise eesmärgil, vaid seonduvalt oma elukohaga, on kõige olulisem küsimus tulumaksu maksmise kohustus. Üldjuhul on igal füüsilisel isikul üks kord kahe aasta jooksul õigus müüa oma kinnisasja, mida ta kasutas alalise elukohana, ilma et tekiks kohustust maksta tulumaksu. Edasi läheb aga pisut keerulisemaks. Elukohana kasutamine on formaalselt tsiviilseadustiku üldosa seaduses defineeritud. Reaalsuses aga faktiliselt sisustatav õigusmõiste, mille osas tihti eksitakse. On laialt levinud müüt, mille kohaselt võluravimiks on rahvastikuregistris konkreetse kinnisasja kuuks-kaheks enda elukohana registreerimine ning – voila! – probleem lahendatud. Ei ole.
Elukohana faktiline kasutamine (või mittekasutamine) tuleneb elulistest asjaoludest ning tuleb maksumaksjal vaidluse korral ka endal tõendada. Kui korteriomandi omanikku näeb majarahvas heal juhul korra aastas ühistu koosolekul, ent üürnikud regulaarselt silma hakkavad (ja ärgu omanikud arvaku, et valvsad naabrid tähele ei pane), saab omanikul olema äärmiselt keeruline tõendada eluruumi faktilist kasutamist oma elukohana. Küll on võimalik tõendada eluruumi kasutamist oma elukohana, kui töö- ja elukoht on erinevates geograafilistes punktides ja liikumis- ja elamisformaat jagunebki näiteks Tallinnas töötamise ja nädala sees ööbimise ning Tartus elamise ning nädalavahetustel elamise vahel.
Juhendis esitatakse kriteeriumid
Maksu- ja tolliamet on välja andnud juhendi, mis on kättesaadav lingil https://www.emta.ee/et/tulu-deklareerimine/vara-voorandamine/kasulik-teave/tulumaksukohustus-vara-voorandamisel. Juhend selgitab täpsemalt ka kriteeriumeid, millise põhjal selgitatakse välja inimese poolt konkreetse kinnisasja kasutamine oma (alalise või peamise) elukohana.
Lisaks sätestab tulumaksuseadus rea juhtumeid, kus vara, sealhulgas kinnisasja, võõrandamisest saadavat tulu ei maksustata. Nt suvila või aiamaja võõrandamist, kui see on olnud inimese omandis üle kahe aasta ning kinnistu suurus ei ületa 0,25 ha. Mõistlik eeltöö on asjakohane siingi. Juhtumiks, kui maksuvabastus ei kohaldu, on ometi oluline kindlaks teha tulumaksuga maksustatav tulu – üldjuhul ei ole selleks mitte kogu müügihind.
Maksustamise tingimused
Tulumaksuseaduse § 37 lg 1 kohaselt on tulumaksuga maksustatavaks kasuks vara võõrandamisel soetusmaksumuse ja müügihinna vahe. Kinnisasjade vahetamise korral lähtutakse nende turuhinna võrdlusest. Soetusmaksumuse alla arvestatakse ostuhind, omandamistehingu kulud, ise ehitamise korral ehituskulud jms. Taas on mõistlik tutvuda eelosundatud lingil kättesaadava juhendiga, vältimaks segadust ja õigusriske. Oluline on kulude tõendatavus, st paberimajandust vältival moel naabrimehest ehitusspetsialistile käest-kätte tasu meetodil makstud kulud kuludena arvesse ei lähe, kuna nende tõendamine on keeruline.
Mõistagi eeldab maksustamine, et soetamismaksumuse ja müügihinna vahe on positiivne ehk on tekkinud kasu. Seega negatiivse saldo korral tulumaksu küsimust ei tõusetugi. Soetamismaksumuse juures on oluline silmas pidada elus tihti tehtavat viga – eriti lähikondsete vahelistes suhetes antakse kinnisomand üle kinke teel, sama probleem tõusetub pärimise teel omandatud kinnisasja puhul. Nimelt on sellistel juhtudel üldjuhul omandaja jaoks soetusmaksumus 0 ehk vara võõrandamise korral on maksustatavaks kasuks kogu müügihind.
Sellist olukorda – mis olemuslikult tundub ebaõiglane, ent reaalsuses siiski eksisteerib – on taaskord mõistlik ja võimalik, mõeldes enne tehingu tegemist paar sammu ette. Soovitame ka spetsialistiga nõu pidada: omaenese tarkusest on sageli kasu üksnes esmapilgul, hilisem vaev ja kulu võib aga olla kordades suurem ja tagajärjed negatiivsemad, kui enda tarkusele lootes kokku hoiti.
