On kevad. Kõik tundub justkui muinasjutus – elan ju linnalähedal maal. Sel aastal on vaid üks „aga“: nimelt olemasolev kanalisatsioonisüsteem ei suuda iseäranis kevadise tõusuvee oludes enam kuidagi hakkama saada.
Meie majas on 60ndatest aastatest pärit betoonist kruusapõhjaga settekaev ja pole midagi öelda: majja ehitatud vesiklosett, vannituba, pesumasin ja muud mugavused on midagi sellist, millega vana süsteem hakkama ei saa. Ja kuigi looduse võime tulla toime on muljetavaldav, pole see siiski ka õige: vaatame juba kahtlustavalt iga külalise peale ja loeme liitreid. Saunast oleme loobunud. Asi on selge: mugavustega linnaelu maal pole selliselt võimalik.
Pöördu esmalt valla poole
Ma pole varem teemaga kokku puutunud, seega on algus keeruline. Pakkujaid on palju ja kõik nad lubavad sama: tuua koju uus elu, olla teistest parem ja lahendada süsteem filigraanselt. Pärast erinevate pakkujate veebilehtedega tutvumist ning seaduseid ja määruseid sirvides jõuame ainuõigesse kohta – valda. Nimelt reguleerivad kohalikud omavalitsused reoveega seotut määrustega ning ühelt poolt oleneb süsteemi valik sellest, millised on valla kehtestatud tingimused, teisalt tuleb vaadata kaarti: kas tegu on hästi kaitstud või nõrgalt kaitstud põhjaveealaga.
Meie puhul ongi viimane variant ehk meil on kaks alternatiivi: kogumismahuti, kuhu kogutakse kogu reovesi, või nõuetekohase biopuhasti paigaldamine ja imbsüsteemi rajamine. Paraku imbub tavapärasest septikust reovesi siiski maapinda ja seepärast on hinna poolest odavamate septikute paigaldamine nõrgalt kaitstud põhjaveealadel reeglina keelatud.
Kogumismahuti puhul kogutakse kogu tekkiv reovesi kokku kinnisesse kogumismahutisse, mida vajaliku sagedusega tühjendatakse. Selle variandi miinuseks ongi kõrged hoolduskulud, lisaks mugavus – mahuti võib vajada tühjendamist just kõige ebasobivamal momendil. Teine alternatiiv oli seega paigaldada biopuhasti ehk omapuhasti, kuhu juhitud reovesi puhastatakse bakterite ja mikroorganismide abil, kes lagundavad reovees olevaid orgaanilisi aineid ja kasutavad neid toiduks.
Biopuhastit saab kasutada nõrgalt kaitstud põhjaveega aladel, kus pinnasefiltri ehitamine on keelatud. Lihtsalt öeldes toimub biopuhastis heitvee puhastamine, mille käigus mikroorganismid lagundatakse. Seda tänu bakterite võimele toituda mitmesugustest heitvees sisalduvatest orgaanilistest ainetest ja mineraalainetest. Tulemuseks pole midagi muud kui see, et reovesi suunatakse juba puhastatult tagasi loodusesse.
Kaasa omanikujärelevalve
Kui projekt sai koostatud ja vallalt jah-sõna käes, jõudis kätte päev, mil aiaväravast keeras sisse kopp. Kui majast väljatulevat kanalisatsioonitoru otsides kulutasime suhteliselt pisikese augu tegemiseks tunde labida ja kangiga, siis nüüd hakkas töö edenema hoopis teises tempos. Paari tunni pärast seisis traktor keset õue, kaevunud rattakoobasteni koduõue murusse ning betooni- ja kivitükid polnud mõistagi mingi küsimus.
Päeva alguses veel püsis lootus, et õhtuks on kõik möödas, kui kõik läheb ilma üllatusteta. Üllatused muidugi tulid ja paraku üsna järgemööda, mis tõi meelde ammuräägitu: kui pole ise ehitaja ega järelevalvaja, siis kaasa keegi, kes asja tunneb ja omanikult suhtluse endale õlule võtab.
Loodud lahendus on lõppkokkuvõttes toimiv, kuid tööde algusest kuni tööde vastuvõtmiseni kulus pea kuu ja rõõmu kõrval uuest süsteemist näris küsimus, kuidas on võimalik, et asjad nii viltu hakkavad kiskuma ja miks neid joonele saada on niivõrd keeruline?
Läbisime kõik etapid: esmane paigaldus erines projekti kirjutatust ja tehtud töö tuli osaliselt lahti kaevata, millega kaasnes vajadus materjali juurde tuua. Seejärel polnud enam vabu töömehi, polnud ilma, ja kui jõudsime taas kaevetöödeni, ei sarnanenud õueala enam kuidagiviisi õuealaga. Asi võttis järjest hullemaid pöördeid ilma, et meil oleks toimivat reoveesüsteemi. Kui paigaldustööde lõppedes keeras mulla laialiajamiseks hoovi hiiglasuur traktor ja taas suured rööpad sisse vedas, rääkimata sellest, et sellise töövahendiga pehmel pinnasel on lootusetu tööd teha, ärkas minus äikseline veri.
Tänaseks olen valminud lahendusega siiski enam kui rahul. Biopuhasti pole streikinud, saab suurepäraselt hakkama ka erinevate kemikaalidega (nt nõudepesuvahendid, pesupulber), ja mis seal salata – tegelikult on hea tunne, et minu jalajälg loodusele ja oma kodukandile on pea olematu.
Mida õppida?
Kui mõelda, et iga asi on millegi jaoks hea, siis koduomanikuna õppisin, et on mõistlik panustada summa omanikujärelevalvele, et rumalused ei sünniks sinu silme all ja keegi kogenum oskaks neid ette näha. Kui vaadata ettevõtte poolt, siis on see ka väga suur summa, mis tuli lisaks maksta ja mitmekordse ümbertegemise tõttu lõpetasid nad ehk nullringiga – maksab ju meeste tööaeg, tehnika rent jm.
Tundus, et põrkasime kokku igipõlise probleemiga: nõudlust on nii palju, et ei jõua ära teha. Aga loobuda ka ei raatsi.
Paigaldamine pole käkitegu
Autor: Mihkel Suurkivi
Kui peaks juhtuma, et tahate paigaldada biopuhastit kivise või paese pinnaga elukohta, tasub vägagi hoolikalt teha pinnaseluuret. Minu kogemus näitab, et ka mõnemeetrise muutusega võib sattuda ühest äärmusest teise: pehmest pinnasest purunematu kivikõrgendikuni.
Kahjuks sattusin mina tagumise variandi otsa ja see lõppes märgatavalt suurenenud aja- ja rahakuluga. Projekteeritud asukohas sattus kaevetööga tegelenud ratastraktor kivini, millest tema ramm enam üle ei käinud. Sarnane oli ka teise, seekord piigiga ratastraktori saatus: traktor kippus ise hüppama, kivi seisis nagu kivi ikka. Biopuhastile vajaliku sügavusega augu saamiseks otsisin abi juba päris tõsiste masinate pargist. Võimu vastu ei suutnud seista muidugi ka kõige kõvem kivi ja plaanitud biopuhasti leidis ankurdamiseks tugeva aluse.
Loodushoiu poolt vaadates on individuaalne biopuhasti vägagi hea lahendus eraldi seisvale elamisele reoveega hakkama saamiseks. Loodusesse tagasi lastav vesi on praktiliselt puhas ja läbipaistev. Kuludest ja tasuvusest rääkides peaks märkima tõsiasja, et kuna ööpäevaringselt töötab kompressor suruõhu jaoks ja perioodiliselt pumbatakse vett erinevate sektorite vahel, peab biopuhasti omanik arvestama ka mõningase elektrienergia kuluga.
Hajaasustuse programm aitab kulusid katta
Biopuhasti maksumus võrreldes septiku või kogumismahutiga on alginvesteeringut vaadates suurem, kuid maapiirkondades tasub vaadata, millal avaneb iga-aastane hajaasustuse programm – kuludest on võimalik katta pea 70%. Taotluse koostamisega kaasneb teatud määral paberitööd ning vajalik on pakkumuste võtmine, ent tegu pole ülejõukäiva bürokraatiaga ning saadav hüve taskukohase ja toimiva puhastussüsteemi näol on kordi suurem. Hajaasustuse programmi eesmärk on tagada hajaasustusega maapiirkondade peredele head elutingimused ning seeläbi aidata kaasa seal elanike arvu püsimisele. Lisaks kanalisatsioonisüsteemide väljaehitamisele toetatakse veesüsteemide uuendamist, juurdepääsuteede rajamist ja autonoomsete elektrisüsteemide väljaehitamist (kui majapidamine pole liitunud elektrivõrguga). Tingimus on, et projekti tulemus ei tohi olla poolik: näiteks peab tulemusena olema joogivesi kättesaadav, juurdepääsutee kasutuskõlblik aastaringselt või peab olemas olema vajadustele vastav elektrisüsteem.
Hea teada!
- Reoveesüsteemi renoveerimiseks maapiirkondades on võimalik taotleda toetust hajaasustuse programmist.
- Maksimaalne toetus 6500 eurot, toetuse osakaal projekti maksumusest on maksimaalselt 66,67%.
- Hajaasustuse programmi kaudu on võimalik välja ehitada veevärk ja kanalisatsioon, teha korda koduõuest suurele teele viiv juurdepääsutee või paigaldada autonoomseid elektrisüsteeme.
- Projektide teostumisse panustavad võrdselt nii riik, kohalik omavalitsus kui ka taotleja.
Vaata lähemalt tingimusi siit: https://www.eas.ee/teenus/hajaasustuse-programm/ - 1428 projekti said mullu programmist toetust, summas 5 904 659 eurot.
