Kui oled end üsna tuulisest trepist ülesse Maarjamäe lossikompleksini surunud, ootab sind ees punane vaip ja prožektorite sära. Need süttivad punase vaiba ääres igal õhtul nagu toimuks seal iga päev Oscarite jagamise tseremoonia.
Läbi lossiõue kulgev rada ei ole muidugi kaetud punase vaibaga, vaid seda jäljendava teekattega. Tee ääres ei sära aga päris prožektorid, vaid neid meenutavaks disainitud välisvalgustid. Kogu see filmimaailma glamuurset poolt jäljendav filmiallee viib Eesti eelmise aasta ühe tähelepanuväärsema uusehitiseni, Maarjamäe lossikompleksis asuva Ajaloomuuseumi juurde ehitatud Filmimuuseumini.
Kuigi ka pargis on palju tähelepanuväärseid detaile, jäävad territooriumile tulles esmajoones silma pargi tagumises ääres olevad roostekarva püramiidid – nagu ilma ühegi aknata monumendid. Kirjelduse järgi kõlab nagu tegemist oleks vanade tööstuslike angaaridega. Kuid vastupidi. Nad mõjuvad korrektsena ja tekitavad huvi minna neid lähemalt uurima. Tegemist ongi filmimuuseumi ja sellele ehitatud hoidlaga.
Muinsuskaitsenõuded ning hoonete väljanägemine
Ajaloomuuseumi arendusdirektor Inge Laurik-Teder ja Filmimuuseumi juhataja Maria Mang ei oska öelda, miks Filmimuuseumi hooned on just sellise kuju ja värviga. „See oli arhitektuurivõistluse tulemus,“ ütleb Laurik-Teder. Ta ise oli võistlustöid hinnanud komisjonis ja kinnitab, et on tulemusega kindlasti rahul. Maria Mang tunnistab, et tema kartis rohkem, mis välja tuleb. Ennekõike oli tal kartus, et maja roostekarva toon jääb liiga sünge. „See, mis välja tuli, on väga hea, nagu ka kogu maja sisevibe,” nendib Mang.
Enne ehituse algust ütles ka arhitekt Anto Savi, kes on Filmimuuseumi arhitektuurivõistluse võitnud OÜ-st BOA: „Tavainimesele kõlab see kummaliselt, et pildi pealt vaadates on siin üks suur plekk-kuur, kus pole ühtegi akent.“ Tegelikult toetab see kõik hoone funktsiooni, sest hoones olev näituseruum ja kinoruum ei tahagi valgust. Kogu hoonestiku arhitektuurne väljanägemine on aga kujunenud paljuski läbi muinsuskaitse esitatud piirangute.”
Laurik-Tederi sõnul olid muinsuskaitse eritingimustes ettenähtud juurdeehitatavate hoonete mahud, mis olid tema väitel üllatavalt ranged. Samuti olid tingimused paiknemisele, mis pidi lähtuma ümbritsevast 19. sajandi hoonestusest. Oluline oli ka, et hoonel oleks viilkatus. Ühest küljest pani muinsuskaitse ette väga ranged nõuded, kuid Laurik-Tederi sõnul mõtlesid nad ka ise oma soovid läbi ja tahtsid saada nüüdisaegset lahendust. Seetõttu ei küündinud arhitektuurivõistlusel parimate hulka näiteks ka tööd, kus olid täidetud kõik muinsuskaitse nõudmised, kuid mis olemuselt sobisid rohkem Vabaõhumuuseumisse ja ei olnud piisavalt filmile viitavad.
Arhitekt Savi on selgitanud, et nad jõudsid lahenduseni, mis sobitus ilusti muinsuskaitse nõuete järgsesse kitsasse hoonestusalasse. Vaatamata mahukale ruumiprogrammile oli eesmärk järgida olemasolevat ajaloolist hoonestusmahtu. Selleks jagati hooned visuaalselt neljaks väiksemaks tahukaks ning jäljendati kinnistul olevat katusemaastiku tänapäevases võtmes. Savi selgitusel on väiksemad tahukad tekitatud filmimuuseumi maa-aluse korrusega ühendamise abil. Tänu sellele jääb hoonete vahele õhku, vähendades niiviisi hoone pikkust ning hoonete vahelt tekivad pargist vaated taamal olevale klindiplatoole.
Välisviimistluses kasutatud roostes teras peab aga toetama olemasoleva hoonestuse looduslike materjalide käsitlust, kuid seda tänapäevases mõistes. Välisfassaadil kasutatud Cor-ten teras saavutab ajapikku oma väärika väljanägemise ning vastavalt ilmastikule mängib sellega kaasa. Muuseum on arhitektide pakutud lahendustega väga rahul, sest see annab ka suurepärase võimaluse väliürituste korraldamiseks. Maria Mang räägib, et suvel pannakse muuseumi kahe hoone vahele, ehk maa alla viidud sissepääsu kohale, ülesse väliekraan ja hakatakse korraldama välikino seansse. Kahe hoone vahel oleva sissepääsu katuse võib muuta ka kontserdilavaks ja maa-aluse sissepääsuni viiva trepi pealtvaatajate istumiskohtadeks.
Ehitaja maadles arhitekti esitatud väljakutsega
Ehitajale olid aga mõned arhitektide lahendused tõeliseks väljakutseks. Ehitusfirma Oma Ehitaja ehitusdirektor Tarmo Pohlak möönab, et Filmimuuseumi hoone on arhitektuurselt lahenduselt väga atraktiivne ja hästi õnnestunud. Kasutatud on lihtsaid naturaalseid materjale – tooni andvat roostes plekki, klaasi ja raudbetooni. Kuid raudbetoon ei ole ainult hoone kandekarkass, vaid ka üks arhitektuurilistest dominantidest, mida on ka julgelt eksponeeritud. Näiteks on raudbetoonist valatud muuseumi kaldus katuslagi, mille laugem külg on 155 kraadi ja suurema kaldega külg 50 kraadi ning kogu kaldus katuslagi on näitusesaalis kõigile vaatamiseks näha. „Objektimeeskonnast ei olnud kellelgi kogemust nii suures mahus kaldus pinna betooni valamisega. Kuid see betoonpind pidi jääma ka hoone sees laitmatu kvaliteediga. Pidime välja töötama korraliku sõjaplaani, kuidas see raske ülesanne lahendada,“ kirjeldas Pohlak olukorda, millesse nad sattusid.
Kuna Filmimuuseumi hoones on raudbetoonist kaldus lagesid kolmes tsoonis: kinosaal, kontoriplokk ja näitusesaal, millest eksponeeritavaks jääb näitusesaali lagi, siis võeti vastu otsus, et esmalt valatakse kinosaali kaldus katuslagi ja seejärel kontori osa. Nende katuslagede valamisega kogutakse võimalikult palju kogemust ja infot, mida näitusesaali kaldkatuse valamisel paremini teha. Tehti selgeks, mitme brigaadiga peab korraga valama, milline peab olema betooni tarnegraafik, sest betooni pumpamise vahele ei tohtinud mingil juhul tekkida pausi. Pohlak kirjeldab, et valmistuti ka voolukatkestusteks ja objektile oli toodud elektrigeneraator. Tema ütlusel mängib betoonkupli valamise juures ääretult suurt rolli ka ilm, mistõttu pidi hoolikalt valima betoneerimise päeva.
Näitusesaali kupli betoneerimine algas juba hommikul kell 7 ja lõppes sama päeva õhtul kell 22, kui objektilt lahkus viimane betoonipump. „Kogu selle aja pidi ilmastik keerukat valamise protsessi toetama ja õnneks see nii ka läks. Õhtul tundsime üsna suurt kergendust, kuna enamus töid kupli valamisel kulges plaanitult,“ meenutab Pohlak.
Kaldus betoonlagi on muuseumi näituse osa
Muuseumis oldi kindlalt seda meelt, et erakordne kaldbetoonlagi tuleb jätta nähtavale ka näituse külastajate jaoks. Seetõttu valitigi näituse kujunduse konkursil võitjaks Tarmo Piirmetsa töö. Tema oli ainus, kes jättis muuseumi lae eksponeeritavaks. Teistes töödes sooviti lagi katta ekraanidega. Ringkäigul muuseumis näitab Mang, kuidas Piirmetsa lahendus kasutab betoonlage ennast ekraanina. Teise korruse ekspositsioonis saab kaldlaele projitseerida liikuvaid pilte. Need on näha ka altkorruselt ja näituse külastaja teab, et teisel korrusel on ka midagi. „Ülemisel korrusel on oma maailm, mis suhtleb selle kaldlaega. Samas on kõik üks näitus,“ räägib Mang.
Mullu oktoobris avatud Filmimuuseumil seisab ees esimene suvi, mil peaks avalduma kogu muuseumi potentsiaal ja korraldatakse üritusi ka uudse lahenduse saanud välialal. Praegu on mööda punast vaipa Filmimuuseumisse sammunud 5000–6000 külastajat kuus.
Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuuseum:
Arhitektuuriprojekt: OÜ BOA ja OÜ Innopolis Insenerid
Arhitektid: Anto Savi, Jürgen Lepper, Margus Soonets, sisearhitekt Ville Lausmäe
Konstruktor: OÜ Virtex, konstruktor Konstantin Kublov
Ehitajad: peatöövõtja AS Oma Ehitaja, betoonitööde teostaja AS Raunopol, betooni tarnija AS HC Betoon, raketise tarnija AS Peri
Maksumus: 2,7 miljonit eurot.
Filmimuuseum tegutseb ka õues
Filmimuuseumi arhitektuurivõistlusega sooviti saada kaks ühes, ehk ühe võistlusega sooviti lahendust nii Filmimuuseumi hoonete kui ka välialale.
Ajaloomuuseumi arendusdirektori Inge Laurik-Tederi sõnul oligi arhitektuurivõistluse võidutöö kõige suurem tugevus välilahendus. Selles oli filmiallee, vabaõhulava, laste mänguväljak, mis kõik olid filmimuuseumiga seotud. „Nende pakutu oli kõige ägedam lahendus tervikkompleksile, mis vastas muuseumi vajadustele,“ ütleb Laurik-Teder.
Laurik-Teder ja Filmimuuseumi juhataja Maria Mang kiidavad oma jutus korduvalt läbi pargi muuseumi viivat punase vaiba imitatsiooniga filmialleed. „See punane vaip toimib nagu maamärk. Ütled, et tulge mööda punast vaipa ja keegi ei eksi teelt,“ ütleb Mang. Prožektoreid meenutavate valgustitega ääristatuna jätabki punast värvi pargitee mulje saabumisest filmimaailma mõnele glamuursele üritusele. Sissepääsu juurde laskuv trepistik on kujundatud selliselt, et seda saab kasutada istumiskohtadena kontserdil või välikino seansside ajal, sest lava või välikino ekraan oleks maa alla viidud sissepääsu katusel.
Filmiallee ümber on skulptuurid, mis panevad tööle pargis jalutaja fantaasia ja soovi korral võimaldab testida oma teadmisi Eesti filmiajaloost. Skulptuuride leidmiseks korraldatud konkursi võitis noor skulptor Juss Kaselaan. Tema valmistatud humoorikates skulptuurides on vihjed Eesti filmiajaloos tähelepanuväärsetele teostele nagu „Karujaht Pärnumaal“, „Viimne reliikvia“, „Kevade“, „Mandariinid“. Selgitusi autor skulptuuride juurde ei soovinud. Tema soov oli, et kunst räägiks iseenda eest. Kokku püstitati 5 skulptuuri ning hiigelprojektor, mis on paigutatud välikinos istuvate inimeste selja taha, jättes mulje nagu näidataks sellest filmi.
Pargis on ka Eesti kaardi kujuline laste mänguväljak, kust on näha nii Eesti peamine teedevõrgustik kui suuremad linnad. Mänguväljak-kaardile on kujundatud ka Eestis olulised pinnavormid – põhjaranniku paeklint paekivist pingina, Munamägi ja ka Peipsi järv madala veekoguna.
Asukoht köidab, Maarjamäe lossikompleks on olnud oluliseks võttepaigaks kolmele filmile:
- 1931. aastal tehti lossi ümber välivõtteid Saksa-Eesti koostööfilmile „Kire lained“.
- Nõukogude Liidu ajal filmiti siin Sherlock Holmes ja doktor Watsoni filmide osa „Baskerville’ide koer“.
- Maarjamäe loss oli selles filmis oma algsel kujul ega olnud veel muuseumiks ümber ehitatud. Lossi näidati filmis Baskerville Hall’ina ja tehti ka välivõtteid.
- Lähiajaloos on Maarjamäe lossi kasutatud filmi „Luuraja ja luuletaja“ tegemisel.
