Tootlikkus, eksport, innovatsioon – kuidas tuua seda ehitusettevõtlusesse juurde? Erialaliitude juhid leiavad, et vajame ettevaatavat plaani aastakümneteks.
Vestlusringis osalevad Eesti Ehitusettevõtjate Liidu tegevdirektor Indrek Peterson, Eesti Ehituskonsultatsiooniettevõtete Liidu juhatuse liige Tõnis Tarbe, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidu tegevdirektor Enno Rebane, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja peadirektor Mait Palts ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ehituse asekantsler Jüri Rass.
Mis piirab ehitussektoris tootlikkust?
Indrek Peterson: Räägime ehitussektori tootlikkuse vähesest kasvust. Võib-olla riik ei toeta piisaval määral siseturgu? Kui siseturg ei toimi, siis ka eksport varem või hiljem kaob.
Jüri Rass: Eksport on tõesti seotud siseturu arenguga. Mõnes mõttes jälle on eksport ka oma siseturu kordategemine. Kui suudad eksportida, väljaspool konkureerida, siis suudad luua konkurentsieelist ka olukorras, kui keegi tuleb siseturul konkureerima.
Peterson: Üks takistav tegur tootlikkuses on see, et riik survestab, ehitustähtajad on poliitilised. Kohe pärast hanke võitja väljakuulutamist eeldatakse, et sul peab juba kopp maas olema. Kui Soomes kuulutatakse välja riigihanke võitja, siis on vähemalt kolm-neli kuud aega teha plaane, ettevalmistusi, allhankeid. Kui stardijoonele rivistutakse, siis on ettevõtjal lõpuhetkeni päevase täpsusega teada, mis toimub. Meil toimuvad muudatused mistahes perioodil ja puusalt. Sellepärast sünnivadki vead. Eestis on tugevad insenerid, kes on suutelised ehitusprojekti vägagi hästi juhtima, aga neil ei ole seda võimalust, sest käib võidurelvastumine, üle- või alapakkumine ja kõik see on seotud kas halva riigihangete seaduse rakendamisega või mingi muu nõudega.
Rass: Olen täitsa päri. Siin võiksid head riigiametnikud tõesti midagi ära teha ja poliitikutele õpetada. Täna (27.02) istusime just rahandusministeeriumis koos, vaatasime planeerimist. Tabelitest ja graafikutest tuli välja, kuidas riik asju tellib. Ühel aastal on 11-protsendine langus, järgmisel 70-protsendine tõus. Tõus on valimiste ajal, siis kukub jälle alla. Graafikul tundub see väike hammas, aga mis see ehitajale tähendab! Lased töölised lahti, järgmisel aastal on vaja nad uuesti üles leida. See tuleb poliitikutest, mitte ametnikest. Aga ametnikud peaksid oskama seda poliitikutele ära seletada, et kui me tahame eksportida ja tootlikkust tõsta, siis peaks selle kuidagi ära lõpetama.
Mait Palts: Mis motivatsiooni on väiksemal ettevõttel vaadata viis või kümme aastat ette, kui ta teab, et see käibki valimiste ja Euroopa vahendite avanemise järgi.
Peterson: Ka suured pole enam motiveeritud. Ainuke põhjus, miks meil TOP10 täna ehitussektoris eksisteerib on ju see, et nendel ettevõtetel on oma arendusfirmad. Nad toodavad tegelikult iseendale turgu ja seda just nendeks hetkedeks, kui riik kukub alt ära või tekib majanduslangus. Vastasel juhul nad ei elaks ära. Ehitustegevusega juba ammu suuri kasumeid ei teeni. Põhitegevus tuleb kuskilt mujalt.
Ehitussektoris piirab tootlikkust ka see, et meil ei ole piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu. Üks ulmemõte on see, et kui meil on ehitussektoris 60 protsenti mitteoskajaid või neid, kellel puudub erialane haridus, siis võib-olla peaks sotsiaalmaksu kallale minema ja selliselt, et see motiveeriks nii ettevõtjaid kui ka töötajaid. Ütleme näiteks, et kehtestame ehitussektoris sotsiaalmaksu erisuse, kõigi kvalifitseeritud töötajate pealt maksab ettevõtja 25 protsenti sotsiaalmaksu ja mittekvalifitseeritud töötajate pealt 40 protsenti. Töötaja on motiveeritud, kuna saab järgmisele tasandile, samuti on tööandja motiveeritud, sest maksud kvalifitseeritud tööjõu pealt on väiksemad.
Tänane süsteem ei motiveeri töövõtjat ennast täiendama ega tööandjat teda täiendama, sest ta teab, et kui ta sellise investeeringu teeb, siis varem või hiljem keegi ostab töötaja üle või tuleb mingi muu jama.
Kuidas muuta ettevõtja innovaatilisemaks?
Tõnis Tarbe: Ettevõtjatel ei ole tarvis riigipoolset hurraa-hüüdu, et uudseid lahendusi kasutusele võtta. Vaatan siin, et mees kirjutab pastakaga (osutab lauanaabrile). Ta ei tulnud siia tindipoti ja sulega. Me ei ole ühtegi õigusakti koostanud, et ta tindipotti kaasa ei võtaks. (Vestluskaaslased muhelevad, et innovaatiline mees.)
Kui tuli DOSi-põhine AutoCAD (1990ndate algul Eestisse jõudnud reaalprojekteerimise rakendus), siis riik ei motiveerinud selle juurutamist, vaid inimesed õppisid selle ise ära.
Mind teeb kõige rohkem kurjaks see, et kogu innovatsiooni, mida me täna kasutame, ostame me sisse. Ise me seda tarkust ei loo. Mina ootan seda, et riik toetaks tarkuse loomist. Me jäämegi uut tehnoloogiat sisse ostma, kui me ei oska tarkust luua.
Peterson: Majanduslikus mõttes peaksime olema võimelised sealt ka edasi minema. Mina näen sellist sündroomi Eesti majanduses, eriti IT-valdkonnas: turul on palju huvitavaid rakendusi ja prototüüpe. Siis läheb mõni aeg mööda ja mõni suur rahvusvaheline kontsern ostab selle prototüübi ära, suunab selle massidesse ja hakkab miljardeid teenima.
Palts: Eks toote või teenuse arendusega ju tegeldakse ka, aga üks häda on see, et need, kes tegelevad, ei mõtle selle peale, kuidas see maha müüa. Teeme palju toredaid asju ja saame ka mitmesuguseid toetusi tegevuse arendamiseks.
Peterson: Teeme toetuse pärast, mitte toote või teenuse arendamise pärast.
Tarbe: EAS peaks toetama mitte innovaatiliste asjade kasutust, vaid tarkuse loomist.
Peterson: Üks suuremaid probleeme on see, kuidas innovatsioon jõuaks kahe-kolme-meheliste ettevõteteni, töö tegija endani välja. 90 protsenti päevast sõidavad need ettevõtjad ühelt objektilt teisele ja lahendavad ainult puusalt probleeme, käivad poes, ostavad naelu, viivad ette ja juhendavad töölist. Millal neil on aega mõelda innovatsioonile? Kõik on seotud ja üks innovatsiooni toetamise võimalusi on, et meil võiks riigis olla innovatsioonifond. See on vana mõte, aga kordan veel – võiks kehtestada ehitusvaldkonnas ettevõtete registreerimise tasu. Kes kuuluvad liitudesse, on vabastatud. Sellest võiks teha ettevõtluse innovatsiooni fondi. Võib anda ka stipendiume ülikoolidesse sellest rahast.
Palts: Praeguse toetussüsteemi häda on see, et kui sul on hea idee, siis sellega ei ole kuhugi minna. Meie toetusskeem suunab nutikaid inimesi mõtlema, kuidas selline asi teha, mis sinna toetusskeemi mahuks.
Peterson: EAS võttis juba aastaid tagasi MTÜ-de toetuse maha. Aastal 2009/2010 kirjutasime EAS-ile üle 10 projekti: koolitused, õppereisid, messid. Nendest võeti väga aktiivselt osa. See on see koht, kus saad anda ettevõtjatele ühtset sõnumit, ühes mahlas.
Kas 2020. aastast kehtima hakkav liginullenergianõue soosib importi?
Tarbe: Majandus- ja Kommu-nikatsiooniministeerium on jõuliselt määrusi ette valmistanud. Aga nullenergiaga on rida probleeme: selline hoone koosneb ehitusest ja keerulisest automaatikast. Me impordime kõik need automaatikaseadmed, me ei tee mitte midagi kohapeal, ainult ventilatsioonitorusid.
Rass: Ehitusettevõtjate liiduga just arutasime, miks ei võiks meil keegi hakata tootma päikesepatareisid. Ja jõudsime selleni, et midagi pole teha, Hiinas tehakse odavamalt.
Peterson: Kas me ilmtingimata peame tootma päikesepaneeli odavamalt kui hiinlased? Riik võiks seda toetada.
Tarbe: Teine teema on see, me ei ole valmis liginullenergiahooneid ekspluateerima, me ei suuda isegi sellist lihtsat asja teha nagu korrektset filtrivahetust ventilatsioonimasinatel. Pooled majaomanikud ei teagi, et seda tuleb vahetada. Nullenergia nõuab pidevat häälestamist, toimetamist. Mis saab?
Peterson: Olen veendunud, et kui samamoodi edasi põrutame, siis kümne aasta pärast oleme seal, et iga majatellija koos ehitustööde tellijaga peab endale ka majahalduri ostma, sest ei saa ise hakkama. Tulevikuarengud võiksid olla pigem selles suunas, et maja kohandab ennast omanikule, mitte vastupidi. Mitte et loome aina keerukamaid süsteeme, mida omanik ei ole võimeline haldama.
Tarbe: Paari aasta pärast hakkavad need majad välja ilmuma. Kuidas on kavas korraldada hooldust ning viia inimesteni õpe ja teadmine, et nüüd on meil uus aeg?
Rass: See uus aeg ongi juba käes, seda tagasi keerata ei saa. Tehtud on päris kõvasti eeltööd. On räägitud, tehtud analüüse, tüüpprojekte ja -lahendusi, näiteks külmasildadele jne. Seda kõike on tehtud ettevõtjatega koos. Mul aga on hoopis selline küsimus tekkinud – mis siis juhtub, kui see ei rakendu, kui see tehakse paberi peal linnukese pärast, aga tegelikult asi ei toimi. Kuidas tagada, et seda seadust hakatakse järgima?
Kas aitaks digitaliseerimine?
Peterson: Ettevõtluskeskkonnas tuleb kord majja lüüa. Kindlalt pooldan digitaliseerimist, aga kui hakkame korralagedust digitaliseerima, siis teeme sellega pigem kahju kui kasu. Kõigepealt tuleb kord majja lüüa selles mõttes, mis toimub majandustegevuse registris, mis maksumaksmistega. Meie seadusandlus ja meie maksupoliitika ei soosi ettevõtluskeskkonda.
Enno Rebane: Teine aspekt on ausa maksunduse pool, et ümbrikupalkade probleeme oleks võimalikult vähe. Selleks oleks vaja, et keskkond, kus tegutseda saab, oleks ka enam-vähem võrdne naabermaade omaga, enne kui päikesepaneelide ja selliste asjade juurde jõuame.
Peterson: Kui vaatame ajas 20–25 aastat tagasi, siis suuri ehitusettevõtteid on enam-vähem sama palju kui siis, keskmisi on kordades vähem ja mikroettevõtteid on oluliselt rohkem. Kui aga võtame maksuameti raporti välja, siis näeme seda, et mikroettevõtetest 80 protsendil on ümbrikupalga kahtlused, alamaksmised jne. Kui ettevõtjad ei ole piisavalt motiveeritud innovaatilisi lahendusi rakendama, et tootlikkus tõuseks, on ettevõtluskeskkonnas midagi lahti.
Palts: Kes ausaid reegleid ei järgi, petab, siis vaevalt ta leiab endas motivatsiooni innovatsiooni panustada.
Peterson: Kui tubli Eesti ehitusettevõtja, kelle kohta siin öeldakse, et tal puudub tootlikkus, läheb Soome, Rootsi või Norrasse ehitama, siis millegipärast seal on ta vägagi konkurentsivõimeline. Tal on võimalus selles keskkonnas ausalt toimetada.
Rebane: Tootja poole pealt vaadates – meil on maksundus tehtud nii, kohalikud tooted on sageli kallimad kui välismaised. Keskkonnamaksud on meil kordades kõrgema määraga kui naabritel, samuti elekter, mis suurtele ettevõtetele on siiamaani isegi kallim kui Soomes. Võime ka poole väiksema koormaga sõita teedel kui Soomes. Kui läheme ka palgaga varem või hiljem ülespoole, siis pole ekspordiks midagi viia. Toome juba liiva ka Lätist sisse. Pikas perspektiivis pole see jätkusuutlik.
Kas ja kuidas siis toetada innovatsiooni?
Peterson: Igasugust innovaatilist algatust tuleks motiveerida.
Rass: Üks asi on innovaatiline mõtlemine, teiseks tuleb koostööd teha, et riigi ja erasektori vahel ei oleks barjääri. Aga riik on siiski mingi sammu astunud. Esimest korda IKT-programmis paneb riik riigieelarvest raha ehituse arengule. IKT raha on mõeldud digitaalehituse aluste loomiseks. Üks osa sellest on e-keskkonna väljamõtlemine koos ettevõtjatega, nimetame seda e-ehituseks. Valmistame praegu ette riigihanget selle visiooni koostamise jaoks. Visiooni saab koostada ainult sektor. Hanke võitjast saab pigem korraldaja-kirjutaja, kelle ülesanne on võtta intervjuusid, kutsuda kokku töögruppe.
Rebane: IT-võimekus võib meil olla ükskõik, kui hea. Kui meil on aga maksud niivõrd kõrged, siis see ei aita.
Rass: Innovatiivseks aitab saada pikemate plaanide olemasolu ja nende järjekindel täitmine. Samuti tuleb välja mõelda, kuidas muuta tellijad ja poliitikud targaks ja õigeid otsuseid tegevaks.
Peterson: Ega see vist enne ei juhtu, kui meie riigil tekib ühtne visioon. Mida soovime majandusharudes saavutada kahekümne-kolmekümne aasta lõikes, mis on eesmärgid. Ja selle lukku lööma, et see ei ole poliitiline võitlus. Poliitiline võitlus võib olla ainult tee eesmärgini jõudmiseks.
